Elurõõm
Triatlon lauluga
ITA SERMAN

“Aastate jooksul kujuneb inimesel välja oma elamise skeem,” ütleb Uno Loop. “See hõlmab nii igapäevast ajajaotust kui sellega väga tihedalt seotud kõikvõimalikke tõekspidamisi.”
Kui veidi laiemalt võtta, valitseb ju looduseski näiteks talverežiim, seejärel tuleb kevad oma elukorraldusega. Inimene peaks oma elu elama umbes samamoodi, olgu siis tegu toitumise või puhkamise, töölkäimise või olemisega üldse. Inimesel, kes seda kõike märkama ei vaevu, hakkab tervis varem või hiljem lonkama. “Sellepärast püüangi ma elada võimalikult tervelt,” selgitab Uno Loop. “Et ma suudaksin hästi teha oma igapäevast tööd; et ei peaks igale juhuslikule hädale alla vanduma; et ma mingi väikese tuuletõmbuse pärast ei jääks kohe haigeks; et sõprade seltsis võetud tagasihoidlik viinapits ei viiks mind rivist välja,” loetleb ta nii igapäevasena tunduvaid nähtusi, mis iseenesest võivad inimese siiski väga hõlpsasti tasakaalust välja viia.

Veidi egoismi ei tee paha
Kui vaadata, kuidas ta ratta seljas hoogsalt kilomeetreid mõõdab või basseini ühest servast muudkui teise liigub, pole kahtlust: sportlane - mis muud. “Vahel tekib mul endal ka natuke imelik tunne - et kes ma siis nüüd õigupoolest olen? Kas muusikamees või hoopis spordimees?” muheleb Uno Loop. Tõsinedes sõnab ta, et sport, tervisesport täpsemalt, on tema jaoks siiski vaid vahend. Vahend, mis võimaldab paremini teha oma igapäevast tööd.
Aga nii sportimiseks kui muusikuna laval esinemisteks tuleb leida aega. “Ma vajan nädalas vähemalt kahte niisugust päeva, kus saan täielikult olla oma aja peremees. Kus ma ei pea kogu aeg vaatama kella; kus ma söön siis, kui mul tuleb isu (tavaliselt tekib selline äratundmisrõõm kolm korda päevas); kus mu süda ei pea valutama tegemata asjade pärast; kus ma lähen välja värske õhu kätte ja spordin ja tunnen ennast jube hästi,” sõnab ta lustlikult, et ehk on sellises suhtumises ka tubli annus egoismi. Ent see annab jõudu teha järgmisel päeval ka tegemata töid ning kohtuda edasilükatud kohtumisi.
“Selle sobiva aja leidmisega on mul elus kogu aeg olnud probleeme,” tunnistab oma aja peremees siiski. “Ma tahaksin ennast liigutada hoopis rohkem ja ma leian end kogu aeg otsimast selleks võimalust,” arutleb ta, et linnainimesel ei saa füüsilist tegevust kunagi liialt palju. “Jooksmine, rattasõit, pikad käigud,” loetleb ta oma meelistegevusi. “See võtab ju pool päeva ära! Aga puhata on samuti vaja...”
Samas - naerab ta - on asjal ka üks hea külg. “Sa ei saa ennast kunagi üle treenida ja niimoodi oma tervist kahjustada. Sest sul lihtsalt pole selleks piisavalt palju aega...”
Treeningupäevik annab võimaluse ennast kontrollida, tulemusi võrrelda ja nendest järeldusi teha. Samas sõnab Uno Loop, et päevas näiteks neli-viis kilomeetrit maha joosta pole tema jaoks mingi koormus, hoopis paras soojendusjooks, mille juurde kuuluvad mõned jõuharjutused ja pisut võimlemist. Ta täpsustab, et kogu see sportlik tegutsemine on tema jaoks mõeldav vaid värskes õhus. Ta ei kujuta end ette mõnes higi-umbses jõusaalis. “See on ka põhjus, miks ma üle kõige tahan ärgata maal. Ma saan hommikul minna paljalt, lühikeste pükste väel õue. Igal aastaajal, iga ilmaga. Ja ma olen seal nii kaua, kui mul hakkab külm.”

Sportlikke eesmärke ta endale ei püstita. Ei maal ega linnas. Enamgi veel. Linnas jooksmas teda naljalt ei näe, ratta seljas kihutamas samuti mitte. Mõnusat äraolemist värskes õhus asendab siis ujula. Hea õnne korral jõuab ta sinna kolm korda nädalas. Kui pääseb ujuma vaid üks kord, on tegu väga kehva nädalaga. Nii ehk teisiti: “Juba ammu enam ei mõtle ma sellele, mis minu hobi mulle õigupoolest maksma läheb. Kui ma ujumas ei käiks, läheks see mulle maksma hoopis rohkem.”

Triatlon õpetab hindama aega
Jooksmine, rattasõit, ujumine - õigupoolest on see kõik ju kokku triatlon. Aga aastate eest, kui poksimise hiilgeajad olid Loobi jaoks möödas, ent vajadus oma ülekeeva energiaga midagi otsustavat ette võtta seda suurem, tuli otsustada tollase VTK mitmevõistluse kasuks - pisut militaarsevõitu aladele vaatamata. “Nüüd, tagantjärele olen küll mõelnud, et oleksin pidanud tookord ise midagi triatloni-taolist kokku monteerima...” tähendab ta.
Siis, 80ndate lõpus jõudis Eestissegi lõpuks triatlon. Kogu selle tohutu vaimustusega, mis seda kõikjal maailmas saadab. “Aga meil tehti üks väga oluline viga,” teab Loop. “Hakati kõigepealt propageerima täispikka triatloni. Oleks ometi juba triatloni alguspäevil olnud asjameestel niipalju mõistust peas, et kohe alustada lühematest distantsidest, mis nüüd on nii populaarsed! Viiskümmend meetrit ujumist, paar kilomeetrit ratast, oma paarsada meetrit jooksu - ongi kogu võistlus,” selgitab ta, et õigupoolest tegelevad ju selliste asjadega väga paljud inimesed.

Hetked, mis annavad rahu- ja kindlustunde
“Kui inimesel mingi ihu- või hingehäda külge tuleb, läheb ta ikka arsti juurde. Eks minulegi ole arstid vahel väga vajalikud olnud,” arutleb Uno Loop. “Aga ma olen ka mõelnud, et väga hästi kulgeb taastumine looduses.”
Looduses on Loobil oma väga kindlad rajad. Nende läheduses peab päris kindlasti olema meri. Maakodu ümbruses on tal oma puud, oma linnud. Luiged, kes tahavad söötmist. Kivid, mis nõuavad veeretamist. “Need on hetked, mida taastumise seisukohast ei anna võrrelda millegagi.”
Üldiselt on Uno Loop selline omaette askeldaja. Kui just mõnd parasjagu tehatahtvat tööd edasi ei lükka, saab sellega kenasti hakkama. Kui tuju tuleb, kuulab head muusikat - jazzi näiteks, või paneb ise mõne viisijupi kirja. Kui magusaisu endast märku annab, võib lõputult maiustada - abikaasa valmistatud mannakreemiga eriti. Sellele vaatamata, et peab väga lugu tervislikust toitumisest.
Sestap ei söö ta kunagi nii palju, kui hing just parajasti ihaldab. Hommikud ehk välja arvatuid. Sest puder ja müsli täitvat siis kenasti ära kõik võileibade vahele jäävad tühimikud. Kapsast sööb sellepärast, et peab. Porgandit seetõttu, et maitseb. Krõbistab teist rohkem kui jänkupoisid, kellega ta metsajooksul aeg-ajalt kokku saab. “Ja üldse kipub olema nii, et loomadega sõbrustad seal metsa vahel rohkem kui inimestega,” näib ta oma valikuga igati rahul olevat. Ja tunneb südamest kaasa inimestele, kes kogu seda maaelu lummust hinnata ei mõista.
“Ma ei ole kunagi esitanud elule mingeid suuri filosoofilisi nõudmisi,” filosofeerib ta õige pisut siiski. “Ühest küljest on elu ju jube keeruline. Teisalt on ta nii ääretult lihtne. Mina olen valinud selle teise poole. Mitte et mu elu peaks kerge olema. Aga et asjad oleksid kontrolli all ja lained ei lööks üle pea kokku.”
Ent tema kontsertidel on saalid siiani südamest plaksutavatest inimestest tulvil, ja üks õnnestunud esinemine toob ühes järgmise. Siiani näib neid jätkuvat...
“Nii ma siis elangi,” võtab ta ise kokku. “Kui töö saab tehtud, hakkan mõtlema: see asi tahaks sättimist ja teine tuleks ära teha. Aga kuidagi eneselegi märkamatult lähen ja tõmban dressi selga ja sörgin hoopis metsa vahele...”

Loe edasi ajakirjast!