Keemiku haridusega molekulaarbioloog Mart Ustav on pühendanud oma elu siitilma väikseimate osade uurimisele. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi juhataja on tahtnud ja ka saanud teada, kuidas maailm molekuli- ja geenitasemel töötab ning kuidas suhelda viirustemaailmaga. Professoril ja tema töögrupil on laboris HIV-vaktsiin valmis, selle efektiivsust on tarvis veel mõne aasta jooksul testida.

Mart Ustav soovitab geneetiliselt muundatud põllukultuuridesse suhtuda samamoodi nagu koeratõugude või roosisortide aretamisse: aastasadu on sorte, liike ja tõuge kujundatud geneetiliselt sobivate omaduste väljavalimise teel. Väitesse, et geneetiliselt muundatud põllukultuuride teema on Eestis hetkel kuum ja erutab rahvast oma uudsusega, suhtub pea kõikjal maailmas end täiendanud ja töötanud Mart Ustav mõnevõrra kahtlevalt.
"Põhiline koht, kus niiöelda rahvas erutub, on internetiportaalid. Aga seal erutavad anonüümseid sõnavõtjaid kõik asjad, millest nad midagi ei tea," leiab professor. "Portaalides ringi vaadata ei ole meeldiv, kuid on õpetlik - kuidas tegelikult teadlik inimene ei tohi ignorantselt lahmida."
Geneetiline modifitseerimine ehk uute geenide lisamine, mida on hakatud pidama kuumaks teemaks, on professor Ustavi sõnul toimunud sestsaadik, kui inimesed hakkasid tegelema tõu- ja sordiaretusega. "Ristuvate organismide puhul jäävad alles omadused, mis on ristajale sobivad: iseloom, värv, karvastik näiteks koerte puhul," selgitab teadlane. "Ühest ja samast ürgkoerast on ju aretatud nii dogi kui kääbuspuudel, nii taks kui bernhardiin. Teatud geneetiliste omaduste väljakujundamine ongi sisuliselt geenide siirdamine ja sobivate omadustega isendite kloonimine."
Mart Ustav on õnnelik, et on sündinud ja teadustööd teinud ajal, mil Eestis tekkis geeniteadus. 1972. aastal hakati bakteriaalseid plasmiide kasutama geenide ülekanneteks, mille käigus lõigatakse näiteks inimese FNA-st üks jupp ja "liimitakse see bakteri plasmiidi sisse ning viiakse plasmiid bakterisse. Nii tekibki transgeensus.
"Transgeensus on geneetika põhinõue. Teaduses ongi vaja suurt kogumit identsete geenidega isendeid," väidab Ustav. "Näiteks kui taimele kantakse üle teatud geen või geenid, saadakse putukakindel taim. Kui putukas taime ei taha, ei pea põllukultuure pritsima."

Kummist tomatid
Mart Ustav toob transgeensete kultuuride näiteks tomatid. Need perfektse väljanägemisega viljad, mis nüüd juba mõnda aega ka meil hästi tuntud on: "Nendesse tomatitesse, mida ma siin Euroopas nimetan Hollandi veepommideks, on üle kantud küpsemist aeglustav geen. Selliselt muundatud tomatid võivad sõita viis ringi ümber maakera, ilma et nad halvaks läheksid. Häda on selles, et neil puudub tomati maitse."
Teadlane ise sai sedasorti tomatolenditega kohtumisest esimese vapustuse 1990. aastal Ameerikasse stazeerima asudes. Tema jaoks oli tõeline ehmatus, kuivõrd võib üks söögiasi erineda sellest lõhnavast ja maitsvast - paraku kiiresti riknevast - tomatist, mida potipõllumehed kasvatavad kasvuhoonetes ja mis tähendavad õhukeste hõrkude viiludena võileivale panduna kevade tulekut, mitte üleüldist maitseta aastaajatust.
"Transgeensete põllukultuuride aretamine pole meie kliimavöötmes siiski nii aktuaalne teema kui mujal. Meie ilmastikus pole inimesed toitu kasvatades nii hädas satikate, hallituse või mädanikuga," teab teadlane. "Mullu Põhja-Austraalias käies nägin inimeste meeleheitlikku võitlust saagi eest. Lisaks sellele, et troopilisi puuvilju oli vaja igal nädalal pritsida, peeti nende juures ka ööpäevaringset linnuvalvet."
Pritsimine ei ole Ustavi arvates siiski nii ohtlik, kui rahvasuu räägib: kui reeglitest kinni pidada, siis lagunevad putukatõrjeks mõeldud ained enne inimeseni jõudmist.

Ohutu vaesus
Eesti inimeseni ei jõua ohtlikke aineid ei umbrohu- ega putukatõrje ega ka väetiste laguproduktidena kuigi palju. Lihtsalt sellepärast, et eestlased on liiga vaesed, paiskamaks igasuguseid aineid keskkonda. Lääne-Euroopas kasutatakse põllumajanduskemikaale kümme korda rohkem - kusjuures kontrollitud ja lubatud. (EL-is võib olukord muutuda ja ostame just Euroopas toodetud saadusi, sest meie oma tooted on liiga kallid.)
Siiski usub geneetik, et transgeensed taimed on kahjutumad kui pritsimine ning geneetilise muundamisega ei saada alati ka lausa maitsetuid toiduaineid.
"On avaldatud asjatundmatut arvamust, et muundatud toidu tarvitamine muudab ka inimese mutandiks. Vaatamata sellele, et mõningane geenitriiv looduses esineb, nii lihtsalt ikka mutante ei saada," muheleb Ustav. "Tekivad hoopis allergiad kui kõrvalekalded loomulikust ainevahetusest. Iseäranis Ameerikas, kus on lubatud hoopis ulatuslikumad manipulatsioonid kui Euroopas, on inimesed muutunud allergiliseks teatud taimsete valkude suhtes."

Mis päris sees on?
Hariduselt keemik, on Mart Ustav juba varajasest noorusest huvi tundnud, mis on elusorganismide sees. Milline on nende mikroskoopilisim mehhanism? Sellepärast temast saigi molekulaarbioloog, et teda paelusid valgu ja valgu kohtumisel vallanduvad süvaprotsessid.
"Eks mul on hiljem ilmnenud ka isiklik huvi - kuna mul on kõrge vererõhk, on mind vägagi huvitanud, milliste inhibiitoritega pärssida vererõhu tõusu," tunnistab teadlane. "Teid jällegi peaksid huvitama beeta-blokaatorid, millega saada üle südame rütmihäiretest."
Mart Ustavi kogu tegevuse eesmärk on parandada inimeste elukvaliteeti. 80ndatest aastatest on ta uurinud papilloomiviirusi, mis on kahetsusväärselt sageli esineva emakakaelavähi tekitajad. 1982. aastal asus teadlane ses valdkonnas stazeerima Uppsala Ülikooli juures. Ta selgitab, et papilloomiviirus istub peremeesraku tuumas kogu selle genoomist eemal. Täpsel samal kombel istub latentsena organismis ka herpeseviirus. Küllap on enamik inimesi kogenud, kuidas põses kahjutuna kükitav herpes lööb järsku välja ja teeb huule peale vastiku ohatise.
"Terve ja elujõuline organism vaigistab oma RNAdega viiruse geenid. Kui aga organism satub mingisse stressi, lähevad viiruse geenid tema kontrolli alt välja," kirjeldab Ustav. "Olgu see ületöötamine, külmetumine, dieedipidamine või kõvem peopidamine - võõrad mikroorganismid võivad vohama panna kõik need kurnavad tegevused."
Seda seaduspära ei tohiks unustada ka HIV-nakkuse juures, mida Mart Ustav uurib.