Elujõud
Päikese ja tantsuga
ITA SERMAN

Ta on pidevas liikumises. Kogu aeg inimeste seas. Ta ise armastab üle kõige rahulikku üksindust.
Ta on 21aastase Liis-Katrini ema. Eesti Draamateatri näitleja. Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli dotsent, lavalise liikumise ja tantsu pedagoog. Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio lavalise liikumise ja tantsu pedagoog.
Ta on endanimelise tantsukooli asutaja ja juhataja. Pärnus asuvas koolis ja selle kahes filiaalis - Pärnu-Jaagupis ja Tallinnas - õpib praegu 300 tantsuhuvilist last.
Ta on hiljaaegu oma 15. sünnipäeva tähistanud tantsutrupi Lancy asutaja ja hing.
Tema nimi on Laine Mägi.

"Mulle nii väga meeldib öelda, et ma avasin oma Pärnu kooli filiaali Tallinnas!" asetab Laine Mägi mõnuga rõhu kahele viimasele sõnale. Mis seal salata - eks sedapidi variandil ole mingi omamoodi võlu tõepoolest. "Liikumine annab mulle võimaluse tunda ennast vabalt," sõnab ta ise oma lemmiktegevuse kohta lihtsalt. Kui mõni päev jääb treening vahele, pole Laine tema ise. Hingamine muutub raskemaks, trepist ülestormamisega võib tekkida probleeme. "Ja siis ma kuulen, kuidas alateadvus mulle sosistab: kuule, tegele nüüd veidi endaga." Mis tähendab, et Lainel tekib vastupandamatu soov ühe mõnusa jalutuskäigu järele.
Kui võtta pisut laiemalt siis - hiljaaegu, tantsutrupi Lancy 15. sünnipäeva peol tabas Lainet üllatusega koos ka üks meeldiv äratundmine. Kui ta sel õhtul saali astus, võttis teda vastu seesama muusika, mille põhjal ta juba ammu enne trupi loomist, 22 aastat tagasi oma tüdrukutele esimese tantsu seadis. "Siis tulid lavale kõik meie tookordsed tüdrukud - nüüdseks energilised ja rühikad noored naised, mitme lapse emad. Neist paljudele on tants jäänud elu loomulikuks koostisosaks ka praegu. Nad tegutsevad tantsupedagoogidena - ka meie endi truppides. Siis jõudiski minuni üks äratundmine: kuigi trupi koosseis muudkui nooreneb, on noorte jaoks ikka olemas ka vanemad kolleegid. Me ise hoiame oma tantsu elus."
Kui inimene on aastaid olnud tantsiv näitleja (või vastupidi), siis neid kahte teineteisest eraldada ei saagi. Küsimusele, kui vanalt ta lavaelu alustas, vakatab Laine hetkeks otsekui pisut imestunult ja teatab siis, et kolmeselt... Aga kui sa elad otse Kehra klubi vastas ja kui selles klubis on balletiring, siis teisiti nagu hästi ei saagi. Kehrast mäletab Laine ka oma esimest tõelist lavarolli: igihaljast kuusepuud...
Pisut hiljem tuli balletikool. Igal hommikul tõusis väike tüdruk vapralt kell pool kuus ja tõttas rongile - et kell kaheksa olla Tallinnas balletitunnis. Niimoodi neli aastat. "Aga siis hakkasin rinnus pisteid tundma. Arst ütles, et olen pingutamisega südamele liiga teinud ja pean tingimata puhkama."
Pärast puhkust tuli tollase Tallinna 32. keskkooli teatriklass. Siis lavakunstikateeder. Tantsukoolidele ja -truppidele lisaks oli vahepeal ka võistlustants. "Meil läks päris kenasti, jõudsime partneriga üsna kiiresti sonderklassini välja," teatab Laine rahulolevalt. Ja lisab, et tal on tekkinud üks unistus: minna võistlustantsuga veel edasi. Mõni aeg tagasi võttis ta kätte ja otsis selle nimel üles kunagise partneri. "Nüüd, kui vahel kohtume, ütleb ta ikka: näed ma ootan sind siiamaani," naerab Laine. Ja kuigi asi on ajapuudusel pisut nihkunud, lubab ta oma unistuse teoks teha niikuinii. Partner ju ootab. Seenioride meistri tiitel samuti...

Sisetunne paneb asjad paika
Liikumise ja treeninguga, täpsemalt selle puudumisega tuleb arvestada veel üht olulist asja.
"Kui mul on parasjagu puhkus ja ma tõesti olen lihtsalt niisama, võtan hästi toredasti kaalus kohe juurde," sõnab õbluke Laine. Õnneks tal puhkamise kommet eriti pole ja seega ei teki vajadust ka toidusedelit oluliselt ümber vaadata.
Kuigi Laine on seda meelt, et iga toidutegemise peale kulunud minut on raisatud minut, püüab ta ennast hommikuse pudrupoti juures kannatlikuks sundida. "Ja kui ma putru ikka tõesti ei taha, söön suure kääru saia meega. Rohke meega," teeb ta olulise täpsustuse.
Headele bakteritele on ta viimasel ajal samuti hakanud tähelepanu osutama. "Ma usun sellesse," kirjeldab ta lustlikult päeva, mil akadeemik Marika Mikelsaar äsjalõppenud aastal valiti Aasta Naiseks. "Läksin poodi, ja sel päeval teadsin täpselt, mida tahan osta," muheleb ta. "Valisingi siis välja kaks Helluse-sarja jogurtit, mida ma varem polnud proovinud. See oli minu sümboolne käepigistus Aasta Naisele nende kasulike bakterite leiutamise eest!"
Kord küsinud Laine Mägi oma arstilt: mida tal siis õigupoolest oleks kasulik süüa?
Arst vastanud talle sedamoodi: "Minge poodi ja laske silmadel pisut ringi käia. Kui tunnete, et mingi asja järele tekib meeletu tahtmine - ostke see asi ära. See on teie selle päeva söök."
"Ja see toimib tõesti," teab Laine Mägi. Oma sisetunnet tasub usaldada ennekõike.

Tantsiv ämmaemand kodus
Omaette terviseteema on tantsijate puhul ikka seotud jalgadega. Pole neist hädadest pääsenud ka Laine. "Balletikoolis on see asi, et jalad peavad olema ju väljapoole. Minul looduse poolt ei olnud. Aga selle lõputu painutamise tulemusena sai vasaku põlve menisk nii palju venitada, et lõpuks vajas operatsiooni." Esimene operatsioon oli lavakooli kolmandal kursusel ja vaevarikas toibumine võttis aega ligi üheksa kuud. Hiljem on doktor Kaido Meitern teinud kahel korral atroskoopiat. Kuigi pärast seda saad küll kohe püsti ja omal jalal minema, annab põlv veel mõnda aega siiski tunda. "Nii et ega ma jalgade pärast kehale nii väga suurt koormust võigi enam anda," sõnab Laine.
Üldiselt on meditsiiniteemad nende peres üleval olnud päris tõsiselt. Kaheteistkümneselt teatas nimelt tütar Liis-Katrin: temast tuleb arst. Täpsemalt - kirurg. "Tookord ma mõtlesin, et ju talle lihtsalt meeldib selle sõna soliidne kõla," tunnistab ema Laine. Aastad läksid. Liisu lõpetas gümnaasium ja astus... Tartu Meditsiinikooli. Õppis seal usinasti poolteist aastat - ämmaemandaks. "Talle väga meeldis ja tal läks väga hästi. Kuni äkki ühel praktikapäeval helistab ta mulle ja teatab: ema, ma tulen ära. Lähen ikka proovin tantsujuhtimisse... Praegu on Liis-Katrin Tallinna Pedagoogikaülikooli koreograafia õppetooli esimese kursuse tudeng ja oma valikuga igati rahul. Ja me siin teiste näitlejatega just naersimegi ükspäev, et ega tantsivat ämmaemandat polegi vist veel olnud..."

Loe edasi Kodutohtrist!