Omal jõul
Rantjeed minust ei saa
Viivi Variksaar

Üle nelja aasta tagasi kirjutasime Kodutohtris (nr 10, 1998) Tanel Joostist, TÜ avaliku halduse II kursuse üliõpilasest ja OÜ Händikäpp Imidž direktorist. Ettevõte toodab praegugi ainsana Eesti Vabariigis invatarvikuid, peale selle muud meditsiinitehnikat, teeb allhanketöid Soome ja Rootsi. Firma asutamise alguses oli aastakäive 0,3 miljonit, 2001. aastal 5 miljonit krooni.

Toimetuses tekkis mõte minna uurima, kuidas on Tanel Joostil ja firmal möödunud vahepealsed neli aastat. Kui me fotograafiga läbi lumelobjakase Tartu Lembitu tänavale OÜ Händikäpp Imidž tootmishoonesse kella kümne paiku kohale jõuame, on Tanel Joosti tööpäev kestnud juba kolm tundi. On jaanuarikuu neljapäev ja järgmisel päeval peab ta sõitma Slovakkiasse, et arutada MÜ Euroopa Noored nelja maa esindajaga projekti "Salto" raames toimuva kahe nädalapikkuse seminari korraldamist sotsiaal- ja noorsootöötajatele. Seminarid toimuvad teemal "Puuetega inimeste integratsioon tavaellu" ja küllap on Tanel Joost meie vabariigist parim, kes seda teemat tunneb ja kel on piisavalt organiseerimiskogemusi.

Muutused päevakavas
Tanel Joosti päev algab väga vara, sest põhitöö kõrvalt on ta Tartu linnavolikogus kuulub ta kahe komisjoni, sotsiaal- ja majanduskomisjoni liige ning oma erakonna Tartu piirkona esimees.
Pildistame teda tunnil, mil nad koos venna Jannoga peavad läbirääkimisi kandidaatidega uue tootmisjuhi kohale. Küsimusele, kas ta peab end heaks inimesetundjaks, kui on tegemist tööintervjuudega, saan eitava vastuse.
"Millegipärast on läinud nii, et minu otsus kedagi tööle võtta pole osutunud alati kõige õigemaks. Seepärast teeme intervjuusid vennaga kahekesi, sest tema oma ratsionaalsusega tasakaalustab minu emotsionaalsemat poolt. Kui võtame tööle inimese, kes tegeleb otseselt tootmisega, teeb paremad otsused raudselt Janno. Kuid uue töötaja võtmise arutan alati läbi ka nendega, kes samas osakonnas juba olemas on. Kõige tähtsamad polegi ametioskused, vaid positiivne ellusuhtumine. Kui on valida, kas head tööoskused koos halva iseloomuga, siis valin alati selle, kes on parema iseloomuga, olgu või vähemate tööoskustega. Üks toriseja kollektiivis võib viia tuju alla kõigil."

Siis ja praegu
Tanel Joosti arvamusi 1998. a ilmunud artiklist "Tulevik mind ei hirmuta" ja võrdluseks praegune olukord.
1998: 1991. aasta muutis mu elu. Nüüd ma mõistan, et elu tervete kontide ja vähema mõistusega polnud pooltki seda väärt kui praegune. Muretsesin tuleviku pärast siis, kui mul polnud haridust, sest siis sa ei kontrolli oma elu, sõltud mingitest juhuslikest tööpakkumistest.
2001. aastal lõpetas Tanel Joost TÜ avaliku halduse eriala, kõrvalerialana majandusteadus, bakalaureuse kraadiga.
Firma käive oli ülikooli lõpetamise ajaks tõusnud 5 miljoni kroonini.
"Oleme koos venna Jannoga firma nimel meeletult rüganud, seda võin nüüd küll täiesti ausalt öelda. Firma asutamise ajal oli mul üheksa klassi haridust (1997. a lõpetas Tanel Joost Tartu Erikaugõppe Keskkooli kiitusega) ja ma mõistsin, et kui tahame edukalt edasi minna, siis peab juht olema kõrgharidusega, muidu jääb areng seisma."
1998: Kui on vaja paljundada materjali raamatust, mida on Eestis vaid 10 tükki, pean nägema palju vaeva, et kõik vajalik kätte saada. Või näiteks, kui ma istun ringauditooriumi viimases reas ja õppejõud palub kõigil end laua juures kirja panna või sealt paljundused võtta. Kuid mul on väga head kursusekaaslased. Nemad aitavad mind treppidest üles ja alla, toovad õppematerjale. Vaba päeva mul pole, nädalavahetustel õpin.
2003: "Kui firmaga alustasime, oli isegi uue haamri või kruvikeeraja ostmine probleem, raha ju eriti polnud. Kontor oli siis mul kodus ja töötajaid vaid kaks, kui juhtus mõni tööpink rikki minema, siis oli lausa stress. Kuid see kõik vaid karastab. Praegu on meil töötajaid 30 ringis, neist 50% on puuetega inimesed. Tööülesannetega peab igaüks hakkama saama, kuid meil on paindlikum tööaeg neile, kel napib jõudu töötada 8 tundi päevas.

Töökultuur tähendab hoolitsemist tööliste eest
Toodame 50 erinevat meditsiinitehnikatarvikut. Kõige esimesena hakkasime valmistama teisaldatavaid tugesid ja käsipuid WCdesse, need on praeguseni meie enimmüüdav artikkel, käimisabivahendeid, invaköögikomplekte tellitakse sotsiaalmajadesse, taastusravikeskustele teeme rööbaspuid. Hästi lähevad igasugused läbivaatus- ja massaažilauad, arstiriistade lauad perearstidele ja tervisekeskustele.
2000. aastast olen teinud kõvasti tööd, pääsemaks välisturule, nüüd on meil sidemed rootslaste ja soomlastega. Varem polnud erilist mõtetki selles suunas rabelda, sest meil polnud midagi ette näidata. Kui tahad koostööpartnerit saada ja see tahab tulla su firmat üle vaatama, siis alustatakse ringkäiku WCst ja duširuumidest. Kui on näha, et need on puhtad ja korralikud, et tööliste eest hoolitsetakse, alles siis hakatakse sinuga tööst rääkima. Selles mõttes on küll õige see, et sanitaarruumide seisund näitab ära kogu töökultuuri.
Kuigi oleme ainus firma, kus tehakse invatarvikuid, on nende turg siiski üsna väike ja üksnes sellega ära ei elaks. Seepärast tegeleme veel paljude muude asjadega, teeme plastaknaid, metallitöid, allhanketöid, näiteks katame nahaga igasugu trenažööride istme- ja toestuspatju, mis tulevad Soomest ja lähevad sinna tagasi. Tänu kogu muu tootmise toele saamegi valmistada invatarvikuid.

Logelejat minust ei saa
Kui kunagi peaks juhtuma, et firma töötab nii hästi, et Tanelil polegi vaja tööl käia ega vahetpidamata rabelda, kas ta kujutaks ette oma päevi rantjeena?
"Rantjee eluviisi ei pea ma õigeks. Kui firma ilma minuta toime tuleb, siis leian ehk tegevust mõnes mittetulundusühingus, heategevusprojektides.
Üks mu hobisid on reisimine, üritan ikka igal aastal ühe reisi teha, näiteks 2001. aasta jõulude ajal käisime sõbraga Egiptuses. Eelmisel aastal oli f
irma laienemisega küll nii palju tööd, et ei jõudnud kusagile minna, kuid aega veel on."

Loe edasi ajakirjast!