Hemingway kuulsaks kirjutatu, et igas maailma sadamas võib kohata mõnda eesti meremeest, tuli mulle eriti eredalt meelde möödunud aasta oktoobris, kui olime puhkusereisil India ookeanis asuval Mauritiuse saarel, kus elab ja töötab eesti arst - doktor Valentina Parrick.

Ootamatu kohtumine
Rohelusse uppuv umbes 1,5 miljoni elanikuga mägine troopikasaareke on peaaegu Hiiumaa-suurune. Lähim saar Madagaskar asub Mauritiusest ca 850 kilomeetri kaugusel, Aafrikast ja Indiast aga veel kaugemal. Sealset loodust peetakse nii ilusaks, et isegi vanajumal olevat paradiisi loomisel võtnud snitti Mauritiusest.
Meie giidiks oli vene keelt kõnelev, juba 25 aastat saarel elanud moskvalanna, kes oskas ka kõik kohaliku kreooli keele nüansid meile peensusteni ära seletada. Kuulnud, et oleme pärit Eestist, hakkas ta parema käe nimetissõrmega otsmikule koputades oma mälus sorima - ja leidiski selle, mida otsis. Õhinaga teatas ta, et sealsamas, üsna meie hotelli lähedal elab üks eesti soost ning oma Eestimaast tihti rääkiv heledapäine pikemat kasvu, alati rõõmsameelne arst.
Mobiilihelinale vastas doktor Valentina Parrick ise. Kohtumise leppisime kokku järgmise päeva hommikuks, et tohter pärast seda jõuaks paarikümne kilomeetri kaugusele pealinna Port-Louisi õigeks ajaks tööle.

Elu nagu kaleidoskoop
...Sepisrauast õueväravad avab meile kerge kõnnakuga sirepihtne eesti tüdruk Luise - dr Parricku vanem, kunstnikust tütar, kes on oma Kaplinnas asuvast kodust ja sakslasest mehe juurest emale külla tulnud. Perenaine ise ootab meid oma sammasterrasside ja rõdudega uue kolmekorruselise maja laial valgel välistrepil.
Eesti keel, mida ta pole saanud siin peaaegu üldse kasutada, on nagu pisut vene aktsendiga, kuid sorav.
Valentina on sündinud Siberis, 20 noorusaastat elas Pärnus tädi juures. Arstidiplomi sai ta Tartu Ülikoolist 1967. aastal. Siis tulid tohtritöö Kehras, Tallinna Keskhaigla günekoloogiaosakonnas ning ordinatuur Leningradis, kus Valentina tutvus oma esimese abikaasaga - arstiga Mauritiuse saarelt. Elu kulges huvitavalt: algul töö Moskva Petrovski kliinikus ja edasi Mauritiusel.
Perestroikaaeg tõi Valentina Eestisse - sellest ajas mäletab ta kõige rohkem tänavabarrikaade. Vastutustundest tütar Luise vastu siirdus ta pärast aastast kodumaal viibimist Mauritiusele tagasi. Valentina abiellus kohaliku kirurgiga; sündis teine tütreke, kes on nüüd 6aastane.

Maja teise nurga all
Praegu elab dr Valentina Parrick Mauritiusel oma tütrega. Mujal elava abikaasaga on säilinud sõbrasuhted. Ise on ta eestlase visadusega seadnud sisse oma elu ning korraldanud suurepärase elujärje. Valentina maja on õhuline ja kaunis, muude majadega võrreldes teise nurga all ehitatud. Miks?
"Kõik olen ise välja arvestanud ning teostust kontrollinud," ütleb dr Parrick. "Meile, arstitudengitele ju õpetati Taru Ülikoolis hügieenikursustel, et maja ehitamisel peab kindlasti arvestama "tuulte roosi", päikese asendit eri aastaaegadel, mere mõju jne. Vastavalt sellele paigutasin ka oma kodu toad ja rõdud, majapidamis- ja kõrvalruumid."

Kindel trepist astuda
"Aga, Valentina, nii kerget treppi nagu teie majas, mujal Mauritiusel ei leiagi!"
"Ha-ha-haa! Te pole esimene, kes seda märkab. Jah, ka trepiastmete laiuse ja kõrguse arvestasin ma ise ülikoolitarkusele tuginedes nii, et käsipuid nagu polekski tarvis. Hea üles-alla toimetada. Jalad ei väsi ja kukkumist-komistamist pole karta."
Toad on valged ja ruumikad, enamasti heledates värvitoonides. Õues on pooleli veel ujumisbasseini ehitus ja pisiasju on lihvida ka saunas.
Kõike seda näitab Valentina rõõmu ja uhkusega: "Siin on kõik mu oma teadmiste ja tahtmise järgi."
Eks töö kiidab tegijat.

Kust see raha võetakse?
Suure toa lihvitud läikivalt kivipõrandalt peegelduvat päikesekiirt vaadates tekib mul loomulikult patune küsimus: kust see raha võetakse?
Valentina on Mauritiusel aastatega saanud lugupeetud akuðöör-günekoloogiks. "Hiljuti käisin Moskvas viienädalasel laserravikursusel ennast täiendamas, mul on ka tänapäevane aparatuur. Viis päeva nädalas on mul pealinnas iga päev viis tundi ambulatoorne vastuvõtt. Nüüdseks on kujunenud kindel, arvukas klientuur. Peale selle on mul veel lepingud kolme haiglaga - rikastele, keskmistele ja vaesematele -, kuhu mu patsiendid võivad hinda valides tulla ravile või sünnitama.
Siinmail on kombed ja kord väga patsiendisõbralikud. Kui olen naise rasedust jälginud, siis on ju loomulik, et mina ka tema sünnitusel abiks olen ja aitan lapsukese ilmale nagu vana tuttav. Jah, muidugi tuleb igal kellaajal ja igas olukorras olla valmis oma ametikohust täitma."
Dr Parrick nimetab mulle igakuise keskmise palgasumma, kuid palub, et see jääks ainult meie vahele. Seetõttu ei saa ma summat nimetada, kuid igal juhul teeks see kadedaks mitte ainult Eesti, vaid ka Skandinaaviamaade tohtrid.
Perenaisel on muidugi oma teenijad, suvila päris ookeani rannal, auto ning korter ka Eestis. Samal ajal tuleb Valentinal püüda ka natuke säästa, sest eraarstid Mauritiusel riigipensioni ei saa. Riigitööd teinud inimestel algab 1500ruupiane pension (umbes 750 krooni) 60aastaselt.

Mõistev pilk ja soojad käed
Jutuhoos vestluskaaslast vaadates tekib tunne, et tema ongi see klassikalise heasüdamliku valge keskeas naisarsti võrdkuju. Ilusad soojad käed. Pisut täidlusele kalduv, rahulik ja usaldusväärne blond naine. Tema sinakashallid rahu sisendavad silmad vaatavad otse sinu omadesse. Selline arst mõistab kindlasti kõiki su hädasid.
Mõtlen: kui kaunid on ikkagi eesti geenidega pärjatud naised selles suure maailma naissoo paabelis! Ja veel see töökus, tehatahtmine ja usk enesesse.
Valentina meenutab rõõmuga oma kolleege Eestist, paljud neist osutuvad meie ühisteks tuttavateks. Räägime endistest õppejõududest. Jutt läheb jälle kodumaale, millega dr Parrickul pole side katkenud - tuleval suvel kavatseb ta Eestisse sõita.
Elu ja teenistust jätkata aga püüab ta esialgu veel Mauritiuse saarel.
"Kuhu ma lõpuks jään, ei tea," ütleb Valentina, "aga igal juhul jääb siia mälestus Eestist." See on Valentina isa, põlise eestlase, Siberi-tee läbikäinud Alfred Parricku punakaspruunist laavasegusest mullast hauaküngas Mauritiuse saarel.
Jälle tulevad meelde värsiread:
"Eesti meeste häll on väike, aga surnuaed on suur..."