Ainuüksi paari viimase kuuga on toimetus saanud 15 kirja, milles kurdetakse, et ei saa und või ei puhka hästi välja. Keerulisse ja veel vähe uuritud une(tuse)probleemi aitab selgust tuua Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku unekeskuse juhataja, uneuurija ja meditsiinidoktor MARLIT VELDI.

Juba koolipõlvest on meil pealuusse jäänud: normaalne inimene peab magama 8 tundi ööpäevas. Kui aga uneaeg jääb lühemaks, teeme kohe järelduse: "Selge, olen unetu!"
Dr MARLIT VELDI: Unenorm muutub koos eaga väiksemaks, aga inimene ei taha seda endale tunnistada. Kui oled oma kehakaaluga ära harjunud, siis mõtled, et ka kuuekümneselt peab olema samasugune kaal kui kahekümneselt. Aga see on muutunud enamikul suuremaks. Samaviisi muutub ka unevajadus, sest uni on seotud inimese füsioloogia ja anatoomiaga nagu kehakaalgi.

Meile kirjutavad oma unetusest peamiselt naised. Kas siis neile on vanajumal kinkinud vähem und kui meestele?
Naisterahvad kurdavad küll rohkem, aga ma ei arva, et nad oleksid rohkem unetud kui mehed. Unetus on minu kogemuste põhjal täiesti üldinimlik probleem - ka erialakirjandusest loetu kinnitab seda.
Patsientidega, kes on minu poole pöördunud unehäiretega, on nii: uneaegsete hingamishäiretega on tõepoolest ülekaalus mehed ja lihtsalt unetuseprobleemiga jõuavad minu juurde enamasti naised. On levinud seisukoht, et enamasti norskavad mehed, aga tegelikult norskavad ka naised. Nii on ühtmoodi unetuid nii naisi kui ka mehi.

Põhjusi mitu masti
Küllap oleme kõik aeg-ajalt õhtul voodis vähernud ja lambaid lugenud, sest mure või muu segaja ei lase sõbal silmale tulla. Millest aga tuleb unetus kui püsivalt piinav häire, haigus?
Nagu öeldud, käib ea kasvuga kaasas vähesem magamine, kuid unetusel võib olla ka palju muid põhjusi. Osa inimesi tuleb ja ütleb, et ei maga hästi; arvab saada rohtu ja loodab, et on kohe terve - unetus on nagu pühitud. Nii lihtne see asi ei ole. Kõigepealt peab selgusele jõudma, millest unetus tuleb.
Laias laastus jagunevad unehäired kaheks:
· düssomniad
· ja parasomniad.
DÜSSOMNIA puhul võivad unetust põhjustada kas kehasisesed või kehavälised tegurid.
Näiteks kuulub düssomnia alla obstruktiivne uneapnoe sündroom (vt Kodutohter 12/2003): kui une ajal vajub hingamistee kokku, siis ärkab inimene korduvalt üles. See on kehasisene põhjus.
Kehaväline põhjus võib olla näiteks see, kui Tallinna inimene magab trammirööbaste lähedal ja trammimüra on teda ärritanud aastate jooksul. Kui see noores eas teda ei sega, siis vanemaks saades hakkab järjest rohkem häirima.
PARASOMNIAD on uneaegsed ebanormaalsed nähtused. Nende hulka kuuluvad niisugused asjad, mida tuleb mõnikord ette meil kõigil; kui aga seda juhtub liiga palju, siis muutuvad need ebanormaalseks. Näiteks kiristavad kõik inimesed aeg-ajal hambaid, aga kui selle tõttu juba hambad murduvad, siis on see kindlasti haigus. Kui inimene väga tugevasti hambaid kiristab, võib ta ka selle peale üles tõusta ning tema unekvaliteet on kindlasti halvem kui muidu.
Me kõik oleme tundnud unealguse võpatust, kui hakkame magama jääma. Iseenesest on see pindmisest unest sügavasse üleminekul normaalne nähtus. Ebanormaalseks aga kujuneb võpatus siis, kui seda esineb nii tihti, et inimene ei jäägi enam magama.
Arvan, et kõik inimesed on unes rääkinud. Aga kui see muutub nii sagedaseks, et halvendab une kvaliteeti, siis on see unehäire.
Kõigi nende asjade pärast võivad inimesed üles ärgata ja olla unetud. Nagu ka uneskõndimise tõttu.

Tõved ja tabletid ei anna und
Unehäired võivad tekkida ka somaatilistest (kehalistest) haigustest, näiteks rahutute jalgade sündroomist. Unetust võib tulla ka psüühikahäiretest: näiteks depressiooni puhul on oma kindel unemuster, kus unestaadiumide proportsioonid on muutunud. Sel juhul on unehäire sekundaarne.
Küllalt levinud haigus on Parkinsoni tõbi, mille ravimid tekitavad unetust. Paljud muudki ravimid võivad une viia - selline märge on kirjas ka patsiendi infolehel. Kuid iga inimene on oma eripäradega: ühelt võtab ravim une, teiselt mitte.
On unetust, mis on seotud unerohuga. Üks võimalus on, et unerohu võtmine on muutunud rituaaliks: inimene on harjunud enne magamaminekut unetabletti võtma ja kui ta seda ei tee, siis muutub rahutuks, ärevus kasvab ja ta ei jää magama. Nüüd on inimesed haiglas enamasti lühikest aega, varem olid küllalt kaua - seal anti neile õhtuti unerohtu ja tekkiski harjumus seda võtta.
Kui inimene on unetu olnud juba aastaid, on väga raske välja selgitada, mis täpselt selle taga on olnud - nii on välja kujunenud sekundaarne unetus.

Mõnele on öökullielu loodud

Osa inimestel pole mõtet enne ühte-kahte öösel voodisse vähkrema minnagi, sest nad ei jää varem magama. Miks?
On olemas
· hilise uneaja sündroom
· ja varase uneaja sündroom.
On inimesi, kes lähevad öösel kell 2 magama ja tõusevad hommikul kell 10 - neil on hilise uneaja sündroom - nad on lihtsalt selliseks loodud. See on nagu vasakukäelisusega: me võime kellegi paremakäeliseks ümber õpetada, kuid tema anatoomia ja füsioloogia vastavad ikka paremakäelise omale.
On ka varase uneaja sündroom: inimene läheb vara magama ja ärkab vara üles. Tüüpiliselt kujuneb see välja vanemas eas, kuid siis on see juba ealine muutus. Varase une sündroom on võimalik ka nooremas eas, ja täiesti omaette nähtusena.
Neid sündroome saab päris lihtsalt selgeks teha. Inimese une ja ärkveloleku vaheldumist iseloomustab küllalt palju kehatemperatuurikõver, mis ööpäeva jooksul muutub. Kõige madalam kehatemperatuur on tavaliselt öösel kella 2 ja 4 vahel. Hilise uneaja sündroomiga inimestel aga on kõige madalama kehatemperatuuri aeg mõni tund edasi nihkunud - hommiku poole.
Oluline on, millal kehatemperatuur tõusma hakkab. Sellega käib kaasas biorütmide aktiivsemaks muutumine - et oleksime päevatööks valmis. Üks inimene on selleks valmis hommikul kell 8, teine aga alles päeval kell 12.

Loe edasi Kodutohtrist!