Elujõud

Indrek Pertelson: "Pole mõtet kasta kivi, vaid kasvavat puud."
Kristjan Arunurm

Aasta 2005 tõotab meie olümpiasangari elus palju muutusi. Jaanuaris lõpetas ta tippsportlase karjääri - ja see elumuutus toob kaasa hulga teisi.
Kas tippvorm on õige aeg loobumiseks või võinuks siiski veel millegi poole püüelda?
Otsus sündis minu sees ja seda toetas pere. Et perele jäi vähe aega, see on fakt. Elustiil on ikka endine, ma olin ju ka enne pereinimene. Pere on mulle kogu aeg olnud väga tähtis - nii minu vanemad, vennad-õed kui ka abikaasa ja lapsed.
Minu otsus lõpetada võistlusspordiga on hingeseisund, mis on seotud suure sooviga teha perega asju, milleks seni pole aega piisanud. Tippsportlase alateadvuses istub programm, mis kogu aeg filtreerib, mida sa teha ei saa. Aega järgmise võistluseni ju vahel justkui oleks, aga sa ei saa mingit asja ette võtta, sest teatud aja pärast on see võistlus… Kogu aeg põleb kuklas punane tuli. Ma ei taha enam perele öelda, et ma ei saa näiteks kolmeks päevaks Soome suusatama minna, sest pean end võistlusteks hoidma. Ilmselgelt, seda defitsiiti, mida olen tekitanud pereelus, otseselt tagasi teha pole võimalik. Küll aga tahaksin edaspidi selle programmilisuse tasakaalustada.
Kui aasta jooksul panustatakse sportlasesse umbes miljon krooni, siis on see suhteliselt kallis investeering, ja sa pead neid riske arvestama. Kui sul on suur pinge ja vastutus, siis polegi palju rõõmu, kui kuskile lähed.

Kuidas suhtud sellesse vastutusse, mis sulle on rahva poolt pandud - et ilma medalita võistluselt tagasi tulla on piinlik?
Aga kas on vastutus? Minu meelest ei ole. Mitte et teen, mida tahan, aga vastutust selles mõttes ei ole. Ma teen, mida suudan: annan endast maksimumi ja veel natuke. Kui keegi on teinud paremini ja rohkem trenni, kas ma olen siis süüdi, et ta võimed on sel hetkel minu omadest lihtsalt üle?
Õnneks aga on 1996. aastast peale Eesti Judoliit saanud kõikidelt tiitlivõistlustelt vähemalt ühe medali. Ja kui keegi leiab, et pronks on mage ja oleks ikka võinud hõbeda saada, siis ma arvan, et inimesi ongi erinevaid.

Visaduse saladus
Kust oled leidnud tahtejõudu ennast koguda, kui mitu aastat ettevalmistusi mingiks võistluseks on päädinud vaid korraks tatamile saamise ja kojulendamisega?
Kui oled alustanud kümneselt, siis kõik need harjutused, mida sa oled teinud sealtmaalt kuni kahekümneni, on olnud olulised. Väga paljud sportlased mõtlevad kaheksa aastat ette - neil on kõrval kompetentne juhendaja, kes kirjeldab etteplaneeritud liikumist koos füsioloogiliste muutustega: ealised iseärasused, toiduvalik… Ja seda vaadatakse läbi hoopis teise rütmiga - et kus üldse teha mingit võistlust või laagrit.
Küsimus on emotsionaalses ja närvienergias, mis loob mingi fooni ka füüsilisele jõudlusele, aga füüsiline on muidugi ka teatud piiridega - sa ei saa lõputult hagu anda.
Kui sa poole aasta kaupa tulistad, oled üsna varsti omadega õhtul. Pead ise valima, millise rütmiga liigud ja mille järgi joondud.

Kust on tulnud su sihikindlus ja visadus?
Isalt. Ta tegeles meiega hommikust õhtuni, võttis igale poole kaasa. Kõigepealt hakkasin ju isaga ujumas käima, alles kolmeteistkümneselt hakkasin tegelema judoga. Ja ega kohe ju tulemusi polnud. Isa ei ütelnud: ma usun sinusse. Ei ole ju mõtet kasta kivi ja loota, et nädalaga kasvab see kaks korda. Küll aga tuleb kasta seda puud, kellel on janu: kui on selgelt näha lapse eeldusi ja tahet, siis tuleb teda selles aidata ja suunata. Minu noorem, kaheaastane poeg, tegeleb ka juba judoga, esialgu muidugi mänguliselt.

Kes või mis on sul aidanud teha õigeid valikuid?
Ma arvan, et kõige olulisem osa selleks luuakse kodus. Kui sul on seal hea õhkkond ja sind kodus kakskümmend neli tundi armastatakse, siis sinu jaoks selles kontekstis katkisi suhteid pole. On mure, probleem või mis iganes takistus - sa tuled koju ja räägid sellest. Asjasse suhtutakse loomulikult ja lahendatakse. See tekitabki rahu-, kindlus- ja turvatunde. Minu naine mõistab mind üheselt. Aga ma laiendaksin seda pereringi ema-isani, sest kuskilt olen ma ju tulnud, see on järjepidev protsess.
Treeneri või õpetaja roll arengus ja toetamises on kindlasti väga oluline. Kolmas tegur on muidugi keskkond. Aga kui kodu ja õpetaja on väga tugevad, siis ka kõige kiivam keskkond ei suuda inimest otsustavalt mõjutada.
Ma tahan tänada eriti neid inimesi, kes on minu esimestest sammudest spordis kuni tänase päevani välja olnud mõttes ja tegudes koos minuga, toetanud raskel ja kurval hetkel, rõõmustanud koos. Neile inimestele kuulub minu sügav kummardus - üksi ei tehta siin maailmas ühtki suurt asja.
Liiga lihtsalt pole ma küll midagi saanud, aga ma ei saa ka öelda, et see oleks tulnud tohutu veremaitsega.

Loe edasi Kodutohtrist!