Elurõõm
Rõõm elust, mida sa elad
ITA SERMAN

“Mööda sirgjoont astudes tuleb tähelepanelikult ka ringi vaadata,” arutleb Katrin Karisma. “Sest kahe punkti vahele jääb miljon nii lihtsat pisiasja, millest õigupoolest koosnebki elu. Ja kõik need lihtsad asjad toovad sind ümbritsevasse päeva oma rõõmud,” selgitab ta särava naeratuse saatel oma energilisuse ja heatujulisuse tagamaid.
Kord pärast “Pipi Pikksuka” etendust ilmunud Katrin Karisma garderoobi ukse taha üks noormees. Oli teine nii viis või kuus aastat vana, seisis seal, vaatas ja tõi siis kuuldavale otsustavad sõnad: “Tule mulle naiseks!”
Karisma püüdnud uurida: “Ma juba selline suur inimene, kas sa ema-isaga oled sellest rääkinud?”
“Jah,” väitnud noormees kindlameelselt. “Nemad on nõus.”
“Kus me siis elama hakkame?” pärinud Karisma.
“Minu toas,” vastanud noormees iseenesestmõistetavalt.
“Ja mida me seal tegema hakkame?”
“Hüppame kapi otsast alla,” öelnud tulevane abielumees välja oma suure unistuse. Sest küllap oli ta endale selgeks teinud: just selline peabki olema tema tulevane naine - sooja südamega ja lõbus, kel on palju jõudu ja kes saab iga asjaga hakkama, kes kogu aeg mõtleb midagi välja ja kellega pole kunagi igav. Ja võta sa nüüd kinni, kas vaimusilmas nägi ta enda kõrval Pipi Pikksukka või hoopis Katrin Karismad. Või kas neil kahel tema silmis üldse vahet oligi…

Naine on kui süda, mille ümber elu keerleb
“See elurõõm, mis minus öeldakse olevat, pole näitlejameisterlikkus. See on rõõm sellest elust, mida ma elan,” tähendab Katrin Karisma.
Tema ellu mahub uskumatult palju tegemisi, niisiis ka rõõme. “Aga kõikide oma tegemiste reas on mulle väga tähtis minu perekond, minu kodu,” arutleb Karisma, et küllap see on ideaalilähedase lapsepõlve pärandus. “Mu ema oli ka selline naine, kellele kodu oli väga tähtis. Nüüd, tagantjärele, kui mul ema enam aastaid pole, hakkan üha rohkem mõistma, milleks kõigeks ta tegelikult võimeline oli. Ta suutis enda ümber hoida mitte ainult minu ja mu venna peret, vaid ka kõiki meie sõpru ja tuttavaid. Meile tuldi alati väga hea meelega - küllap tunnetati kodu soojust.”
Nüüd on Katrin Karisma püüdnud samal moel ka oma peret koos hoida, sest, ”kui ma räägin praegu rohkem oma emast kui oma isast, siis sellepärast, et ikkagi naine on see süda, see juurikas, mille ümber elu keerleb.”
Siis äkki on Katrin Karisma oma mõtetega suves. “Vaat’ see on niisugune aeg, kus me saame rohkem oma lastega olla koos.” Aga lapsi on neil Tõnu Kilgasega kahe peale kokku viis. Ja tänavu suvel saab Katrin Karismast juba kolmekordne vanaema. “Au ja kiitus Hendrik Krummile,” meenutab ta oma endist abikaasat, “kes võttis kätte ja ehitas Saaremaale sellise maakodu, kus me kõik suviti koos käia saame. Rääkimata neist tuttavatest, kes samuti sinna tulevad ja leiavad: see on maine paradiis.
Need on elu helgemad hetked. “Ja kui sa oled seal oma lähedastega koos endasse piisaval hulgal energiat kogunud, suudad vastu panna ka vihmasele sügisele ja külmale talvele. Pealegi hakkavad pärast jaanipäeva kohe jõulud ja pärast jõule tuleb kohe jaanipäev,” kiidab Katrin Karisma endale nii omasel moel.

Kui käed lähevad külmaks, pese nõusid
Iga inimese elus võib tulla hetk, kui tunned: siit edasi ma enam ei suuda.
Katrin Karisma tundis midagi sarnast siis, kui ootamatult lahkus abikaasa Hendrik Krumm. “Muidugi oli see hirmus löök, ja vahepeal oli tõesti selline tunne, et ma ei leiagi endas enam jõudu.”
Aga pesamuna Piret oli siis vaid kolmekuune, tütar Mari 16 ja poeg Ivo 20. “Ma sain aru, et eelkõige pean ma mõtlema oma laste peale,” meenutab ta, kuidas kõige paremaks abiks olid igapäevased kohustused. Ja tegutsemine. “Ema ütles mulle ka: kui sul tuleb ikka niisugune hetk, et sa ei oska enam mitte midagi teha ja käed lähevad külmaks - pane nad sooja vee alla, pese nõusid.” Teisisõnu - tee midagi.
Nüüd tagantjärele on Karisma mõelnud: sageli pöörduvad teised inimesed sellisel hetkel sinust ära. Mõtlevad, et ma parem ei sega, las ta olla oma mõtetega üksi. “Aga tegelikult tundsin tookord hoopis vastupidi. Nii hea oleks olnud just see, kui inimesed oleksid minu juurde tulnud. Mitte lohutama. Lihtsalt - et keegi oleks sinu kõrval. Et sa tunneksid - ma ei ole üksi.”
“Esimesed paar kuud oli mul küll väga raske,” on Katrin Karisma mõtetega aastas 1989. “Mu käsi ei tõusnud, ma ei saanud millegagi hakkama. Aga siis ühel hetkel võtsin kätte ühe vana tigu-tugitooli. Tirisin sel vana riide maha ja polsterdasin uuesti ära. Ja kui see siis valmis sai, tundsin: ma olen veel ikka võimeline midagi tegema. Ja sain aru, et elu läheb edasi.”

Ei taha koopasse, tahab mäe otsa
“Arvan, et igaüks meist peab siin elus midagi ära tegema. Mulle ei meeldi inimesed, kes istuvad omaette torisedes nurgas, muudkui virisevad ja kritiseerivad,” muigab Karisma, et iseenesest nõuab virisemine jõudu ja energiat hoopis enam kui mõni lihtne inimlik tegu. “Pealegi - mida rohkem sa endast annad, seda rohkem saad tagasi. Tuhandekordselt!” teatab ta emotsionaalselt. Ja lisab, et emotsioonidega on tal ka sellised isemoodi lood. “Kui mul paarkümmend aastat tagasi mõistus emotsioone eriti hästi vist ei valitsenud, siis nüüd suudan ennast paika panna küll,” sõnab ta ja teeb olulise täpsustuse: “Vahetevahel...”
Romantikaga olla aga täpselt vastupidi. Mida rohkem aastaid, seda rohkem ihkab hing midagi kaunist. “Ja sa lähed mõnda kohta, kus sa tahad tingimata olla veel kord. Otsid tunnet, mida sa tingimata tahad tunda taas. “Ma tahan seda suveõhtut, ma tahan seda küllastunud õhku ja suurt kuud, ma tahan sügist ja neid lehti, ja meretuult ja talvekülma,” püüab Karisma sõnastada kõike seda, mis talle jõudu annab. “Kui sa lihtsalt pead seda tunnet uuesti tundma, kui see on sulle seesmiselt vajalik, siis sa pead seda saama,” selgitab ta. “Sest see aitab minna edasi.”
Romantikaga on igaühel oma suhted. Katrin Karismal seostub see eelkõige loodusega. “Ma ei taha küünlavalgel mediteerida, ma tahan välja. Mitte koopasse, vaid laiade väljade vahele või kõrge mäe otsa näiteks. Siis tunnen, et ma polegi nii väike.” Ja see annab jõudu osata nautida sellist elu, nagu sul on…

Sisenemiseks tuleb otsida uusi uksi
“Põhimõtteliselt on elus ikkagi nii, et tuleb otsida uusi uksi, kust sisse minna. Võimalusi on igasuguseid. Ole ainult mees ja astu kaasa,” naerab Karisma, et iseenesest on see kapitalism üks päris hea asi. Äratab inimese üles, paneb mõtlema ja tegutsema.
Ta ise seab praegu Radisson SAS Hotellis meelelahutusprogramme kokku ning lööb neis jõudumööda ka ise kaasa. Oma kava on tal nüüd ka varieteeteatris Bel Etage.
“Kui midagi siin elus mind üldse kadedaks on teinud, siis on see inimeste oskus liikuda vähehaaval, kuid kindlalt edasi,” arutleb ta ning teatab oma rõõmsa naeratuse saatel: “Ja kes teab, millised väljakutsed elul minu jaoks veel varuks on!”

Ennast tuleb ikka ka armastada
“Ehk oleks olnud õigem pühenduda rohkem teatrile, või siis vastupidi - kodule. Minu viga ongi ehk olnud see, et ma tahan saada kõike, tahan liiga palju,” näib Katrin Karisma oma veaga siiski üsna rahul olevat. “Aga ei tohi ju sedagi unustada, et iseennast tuleb ikka ka armastada!” on tal kohe põhjendus valmis.
Iseendaga olemist saab nautida eelkõige siis, kui teised pereliikmed veel unenägusid vaatavad. “Tõusen tavaliselt kell kuus, ja siis jääb mul Pireti äratamiseni pool tundi aega - joon kohvi, tervitan hommikutelevisiooni tegijaid. Hommikused kokasaated on ju suurepärased!” tunnistab Karisma, et tänu neile pääseb ta nii keerulisena tunduvast kõikvõimalike toiduretseptide nuputamisest. Sest kõik söögid, igapäevased lõunad kaasa arvatud, valmistab Karisma ise. Maitsev, ja tervislik pealegi. “Nüüd ostsin ma veel raamatu ”Parimad kodused küpsetised”. Vaatame, kas jõuan selle elu jooksul läbi küpsetada,” kommenteerib ta heatujuliselt. “Tõnu ütleb küll ikka niimoodi: jumal-jumal, jälle sa küpsetad, sa tead ju küll, et ma söön ära kõik, mis sa teed,” naerab Karisma, et päris hea, kui keegi mingid raamid seab. Aga teatud eas tuleb naisel endale selgeks teha: kas ta valib ideaalse figuuri või noorusliku näo. Sest “kole ju ka, kui nägu päris ära vajub…”

Siirdab uusi südameid
Veidi tõsisemal tasemel saab mõttevahetusi peetud reformierakonna naisühenduses “Naire”, mille juhatusse Katrin Karisma kuulub. “Kuulame, mida teistel naistel meile öelda on, arutame, mida saaksid naised teha,” arvab ta, et selline üksteise vastastikune täiendamine on naistele väga vajalik. Annab enesekindlust ja omal moel jõudugi.
Ühe vajaliku asja on aga Katrin Karisma kõikidele oma arvukatele tegemistele lisaks veel ette võtnud - inglise keele õppimise nimelt. “Keel on ju tohutu varandus!” õhkab ta vaimustunult. Ja lisab koolijütsi kombel, et koduseid töid ei anta kursustel eriti ka. “Asi käib rohkem vestluse vormis. Mõtleme endile välja nimed ja ametid ja muudkui räägime.”
Katrin Karisma “töötas” viimati meditsiinivallas, täpsemalt öeldes südamesiirdamise alal. Muretses uusi südameid inimestele, kes neid hädasti vajasid.

Loe edasi Kodutohtrist...