Elurõõm
Liivaonnikesest pilvepiirini
ITA SERMAN

"Tundub, et aeg-ajalt vajan iseendaga toimetulemiseks otsekui mingisugust kerget šokki," ütleb helilooja ja produtsent Peeter Vähi.
See kerge šokk tähendab Peeter Vähi mõistes mõnd kummastavat kokkupuudet eksootilise kultuuriga. Võimalust seista ülevalpool pilvepiiri vallutatud mäetipul ja kuulatada vaikust. Astuda radu, mis juhatavad mõne buda templi juurde. Et siis, enda jaoks üht püha paika avastades taas kord tajuda: see on maailm, kuhu ma kuulun.

Arvutiga liivaonnikeste vahel
Kui head tuttavad juhtuvad üle mõne aja kohtama naeratavat, leebet ja üleni heatujulist Peeter Vähit, võivad nad olla kindlad: Peeter on tagasi oma järjekordselt reisilt.
Viimati võis midagi taolist täheldada aastavahetuse aegu. Pärast seda, kui helilooja oli liigselt urbaniseerunud-kommunikeerunud-mobiliseerunud Tallinna vahetanud mõneks ajaks absoluutselt tsiviliseerimata Aafrika külakese vastu.
"Kogu seda virr-varri, mis meid päevast päeva ümbritseb - seda kõike on minu jaoks liiga palju," põhjendab ta ise. Nii ta siis võtabki aeg-ajalt kätte ja kaob mõneks nädalaks lihtsalt ära. "See on väga tervistav ja minu jaoks ainuvõimalik elamise viis," teatab ta täiesti stressivabal toonil. Mille ta sedakorda on ühes toonud Keenia lõunaosast, masaide suguharu maadelt.
Siinkohal tasub silme ette manada umbes selline pilt: primitiivses külakeses askeldavad oma puuokstest, liivast ja loomasõnnikust valmistatud majakeste vahel traditsioonilistesse rahvarõivastesse riietunud masaid. Kõige selle keskele on üles seatud üksildane telk. Kus istub üks euroopaliku olemisega mees. Istub ja muudkui klõbistab sülearvutit.
On arvutiseerimata maailm, aga mitte päriselt…
Ent kummaline küll - pisut tavatus paigas laabub töögi kuidagi paremini. "Ühe teose tähtaeg oli lähenemas ja ma ei suutnud siin kodus ennast kuidagi kokku võtta, muust maailmast piisavalt isoleerida. Aga seal - istud rahulikult oma telgis ja muudkui komponeerid. Ei mingit probleemi," kirjeldab ta hiljuti esiettekandes kõlanud ja jaapani bambusflöödile mõeldud teose "A Chant Of Bamboo" valmimist. Ja lisab, et läinud aastal kirjutas ta Ellerheinale juubelikantaati umbes samal moel: selle vahega, et tookordsed pagemispaigad olid Sri Lanka ja India.
Eksootiliselt reisilt tagasi tulles on vaimset energiat jälle hoopis rohkem. Füüsilist energiat samuti. "Tuttavlikust eemalolek ja ringivaatamine mõjub väga positiivselt. Muidugi võiks ju koduski teha lihtsalt trenni, kuid see nõuab suuremat ettevõtmist ja ma ei suudaks ennast iga päev niimoodi sundida. Aga kui sa oled näiteks mägedes ja sul lihtsalt tuleb teatud arv kilomeetreid päevas läbi käia, siis teed seda kuidagi loomulikult. Ja pärast tunned end suurepäraselt," rõõmustab igalt
reisilt ka mõne kilo võrra kergemana tagasi saabuv mees.

Vaikuse muusika
"Üliõpilasena sattusid kätte mõned raamatud ida, eelkõige India ajaloost, filosoofiast, religioonist. Samal ajal leidsin mõned plaadid india muusikaga," meenutab Peeter Vähi tema jaoks tähtsate asjade algust. Esialgsest vaimustusest kujunes ajapikku välja spetsiifilisem huvi - budistlik kirjandus ja esimesed reisid pühadesse paikadesse. Üha enam hakkasid orientaalsed helid jõudma ka tema muusikasse. Vähehaaval alustasid tema loomingus ühinemist Ida ja Lääs.
Ent - mitte ainult. Oma helilooja-teel on ta loonud ka hoopis teistsugust muusikat. Huvist muusika mõjuvõimu vastu näiteks. See, et muusika mõjutab inimest esteetiliselt ja emotsionaalselt, on kõigile teada fakt. Hoopis põnevam valdkond on muusika mõju inimese füsioloogiale.
Vana-india muusikatraktaatidest on ta leidnud oma ammustele oletustele kinnitust - et Indias olla erinevate helilaadide ja -sageduste mõju inimorganismile täheldatud juba enam kui tuhat aastat tagasi. Mis lihtsamalt öeldes tähendab seda, et muusika võib muuta näiteks inimese kehatemperatuuri. Tekitada viha. Süvendada armastust.
Peeter Vähi otsustas pisut eksperimenteerida. Uuris vana-india tarkusi, neile tuginedes pani kirja mõned muusikapalad. Oma ideest ei rääkinud kellelegi. Kuni ühel päeval helistas Jüri Aarma. Ütles, et tema isa, Gunnar Aarma juhtunud kuulma katkendit heliplaadile salvestatud "Õhtumuusikast" ja teadmamehena tunnetanud kohe, et selles muusikas midagi nagu on. Nii ta siis võtnudki kätte ja katsetanud seda muusikat oma taimede ja loomakeste peal. Ja leidnudki kinnitust, et sel muusikal on elusorganismidele positiivne mõju.
"Olin täielikus hämmingus," tunnistab Peeter Vähi veel aastaid hiljemgi. Tookord andis aga teadmine jõudu ja tekitas asja vastu veelgi suuremat huvi. Koostöös psühhoterapeut Meelis Kuusemetsaga said välja antud mõned helikassetid ja -plaadid - muusikaga, mis juba tead(us)likult oli suunatud inimeste aitamisele. Stressi maandamisele eelkõige.

Loe edasi ajakirjast!