"Teatritegemine on ju tegelikult mäng," leiab Eesti Draamateatri näitleja Kersti Kreismann. "Igal hommikul saab ühes majas kokku hulk inimesi - seitsmekümnestest alustades kahekümnesteni välja: lihtsalt selleks, et natukene mängida," teatab ta rõõmsameelselt.
Siinsamas sõnab Kersti Kreismann, et ega see mängimine iseenesest ju alati nii lihtne olegi. Mängureeglid võivad kohati tunduda päris keerulised. Ent ükski mängija ei pea kunagi mängima vastu tahtmist - näitleja sealhulgas. Ja see on väga oluline eelis.

Südamete murdumise maja
"Ega see rõõmsameelsus vist päriselt minu tunnusomaduste hulka kuulugi," mõtiskleb Kersti Kreismann. "Pigem olen ma selline nostalgiline tüüp, ja eks ma võtan asju ikka südamesse küll." Aga püüd teatavat liiki asjadest üle olla ja enesekarastamine on aastatega andnud siiski päris korralikke tulemusi: muidu ei pea siin elus lihtsalt vastu.
Niisiis ongi ta üha enam hakanud vanarahvatarkust hindama: usub, et hommik on õhtust targem; enne kui midagi ütleb, tavatseb lugeda kümneni. Liiati on igal probleemil mitu tahku, lähenemisvõimalusi neile samuti. "Nii et pigem olen ma selline mõtlik inimene, kes suures rahvahulgas tunneb end pisut ebamugavalt," teatab näitleja, kes igal õhtul suhtleb sadade inimestega.
Aga nii turvaline ja kaitsev lavabarjäär peidab enda taga teisigi pisut ootamatuid saladusi. "Kui elus juhtub parasjagu olema raskem aeg, võib laval sellest sageli tõusta hoopis abi. Hingekeeled on nii avali ja tundlikud, ja laval võib toimuda selliseid asju, mida taastada ei õnnestu enam iialgi," mõtiskleb Kreismann, et eriti kehtib see keeruliste ja väga tõsiste, isegi traagiliste rollide puhul. "Kui aga valitseb mõnus rahulolu, kõik on hästi ja päike särab, võib juhtuda, et laval oled kuidagi loid ja laialivalguv." Ehk jällegi - nagu ütleb vanarahvas: igas halvas asjas on ikka midagi head. Vastupidi samuti.
Väiksed pinged võivad vaimu sageli hoopis erksa hoida. Ja pingetest meie ümber puudust karta pole. Teatris eriti. "Eks ta üks südamete murdumise maja ole," kinnitab Kreismann, kui jutt läheb viimasel ajal paljuräägitud tööstressile. "Ma olen ise tundnud küll, et see teatritöö võib hingele päris haiget teha. Aga see põdemine... tuleb lihtsalt enda jaoks välja selekteerida, mis on oluline, mis mitte. Ja viimasega ei maksa ennast asjatult kulutada." Pealegi eksisteerib teatris esietenduse rõõm. "Pinge muudkui kruvib ja kruvib, ja siis ühel päeval on näitlejad otsekui väiksed naiivsed lapsed: kiidavad ja patsutavad üksteist, naudivad head veini," kirjeldab Kersti Kreismann eufoorilist tunnet, mis esietendusega kaasas käib. Ja mis ülepea on üks puhta ja positiivse energia laeng. Rutiini niisiis teatris karta pole, ja südamearstide sõnul on just normaalne elurütm üks hea tervise olulisi komponente. Ning kui tööd jagub ja kui ka kõike ümbritsevat mitte liialt tõsiselt võtta siis... "Mul on olnud küllalt perioode, kus ma endas väga urgitsen, kus konflikti tekitavad ka mitmesugused välised asjaolud," vaatleb Kreismann elu pisut laiemalt. "Aga praegu meeldib mulle see, et võin teha, mida parasjagu tahan; ma ei pea ennast sundima," on ta enesega selleks korraks jälle leppinud.

Hommikuti tahaks sääri sügada
"Kui ma alustan päeva vee ning selle sisse segatud õunaäädika ja meega, siis õhtul pärast etendust kuuluvad minu menüüsse näkileib küüslauguga või puuviljad ja juust," sõnab Kersti Kreismann, et need viimased koos meeldivad talle eriti. "Siis ma muidugi püüan endale sisendada: ega see juust vast nii väga kaloririkas olegi," annab ta aimu, et rahulolul päriselt enda üle võimust võtta pole ta siiski lasknud. Ebatervetel eluviisidel samuti.
"Ega enamikul meist olegi olnud võimalust kogu oma elu väga tervislikult elada. Aga seda usun ma küll: kuigi oleme ehk pisut hiljaks jäänud, oma tervise heaks on võimalik midagi ära teha siiski kogu aeg. "Süüa rohkem rohelist, olla looduses, natuke end liigutada, jätta kommid ostmata," loetleb ta võimalusi, mida ise päris edukalt on katsetanud. "Ja kui siis endast jälle kord natukene võitu oled saanud - see tunne on ikka ääretult hea!"
Sedagi teab ta tegelikult omast kogemusest. "Ma olin juba päris suur tüdruk, kui oma suureks üllatuseks avastasin: pekk ei olegi see kõige tähtsam toiduaine," naerab ta, et maal sai selle peal ju üles kasvatud. Nüüd ta siis vastukaaluks naudibki kõike seda, millest varem oli raamatutest pilte vaadanud. "Ingver, avokaado, spinat, arbuus..." loetleb ta oma tervistavaid lemmikuid. Kui ta kusagilt mõne põneva retsepti leiab, kipub kõigepealt ikka kaloreid kokku lugema. "Aga kuna mul selle rehkendamisega tekib ikka ja jälle raskusi - eriti, kui veel detsiliitrid mängu tulevad - võtan parem maitse järgi retseptist idee ja kohendan seda sisetundele vastavalt." Ja soovitab üht väga maitsvat salatit: "Juurseller, riivitud õun, maitsestamata jogurt, sidrunimahl, ingver ja muidugi kreeka pähkel." Viimast komponenti nimetades läheb tal nägu särama. Ta teatab, et kõige parem pähkel on päris kindlasti pistaatsiapähkel. Ja et mõnedel tema lähedastel inimestel on selline kena komme: toovad tema lemmikuid talle koju kätte ja jälgivad siis kavala muige saatel, et mis siis nüüd ka juhtuma hakkab. Aga juhtuma hakkab - teadagi mis... "Kaloririkkad küll, aga tegelikult ju tervisele väga kasulikud ka," leiab Kersti Kreismann kiiresti õigustuse oma väikesele nõrkusele. Sest kui päris ausalt tunnistada - ega ta ikka enne rahu saa, kui pähklid järele on proovitud. Üsna põhjalikult.
Üks väga hea harjumus on tal siiski ka. "Hommikul ei käivitu ma enne, kui olen kõhu korralikult täis söönud," arutleb ta. Ja lisab, et õigupoolest meeldib talle hommikul üldse selline mõnus äraolemine. "Meid oli kolm õde, ja üks mu õdedest tavatses ikka öelda: hommikul tahaks veidi sääri sügada... Armas ja kodune..." tuleb ta lapsepõlvest tagasi tänasesse päeva. "Ärkad tasapisi, pead plaani, mõtled elu üle järele, ja uus päev võib rahulikult alata."