Abi
Vererõhk kiirustab koos inimesega
ITA SERMAN

"See on südameveresoonkonna haiguste riskifaktorite nõustamise olulisim koht," ütles kardioloog Rein Vahisalu aastapäevad tagasi Ida-Tallinna Keskhaigla südametervisekeskuse avamisel. Nüüd, mil keskus on aastajagu tegutsenud, usutleme selle juhti südamearst REIN VAHISALU pikemalt.

Keskuse esimene tööaasta on näidanud, et riskifaktoritega on meil lood paraku päris tõsised ning õigeaegne nõustamine on aidanud paljusid potentsiaalseid patsiente. Lisaks on esimesed tulemused juhtinud tähelepanu seaduspärasustele, millest päris kindlasti on patsientidele kasu ka tulevikus.

Oluline oma huvi
Kui te südameveresoonkonna haiguste ennetamise tööga alustasite, ootasite vastuvõtule ju eelkõige... terveid inimesi. Kas nüüd, aasta hiljem võib öelda, et inimeste teadlikkus on kasvanud? Et nad on teie heasoovlikkusest aru saanud ja tulevad arsti juurde ka lihtsalt ennast kontrollima?
Tulevad küll. Kusjuures heameelt teeb see, et niisuguste inimeste osakaal on tublisti kasvanud. Kui alguses jagunesid juba haiged ja veel terved inimesed umbes pooleks, siis nüüd on tubli 80 protsenti meie patsientidest ikkagi need, kes ei ole oma haigusega veel kusagil arvel. Neil ei ole veel kõrgvererõhktõbe või isheemiat või stenokardiat. Aga nad on oma tervisest huvitatud ja püüavad igati nende haiguste tekkimist ennetada.
Tõsine eelsoodumus nimetatud haiguste puhul on pärilikkus. Seetõttu ootamegi vastuvõtule inimesi, kellel näiteks ema on olnud hüpertoonik või kelle isa on juba üsna varakult põdenud infarkti. Oluline on ka see, et meie juurde tuleks kogu pere, mitte ainult näiteks noor mees, kes oma tervise pärast on millegipärast hakanud muret tundma, vaid ka tema õde, tema vend. Veelgi enam: soovitame, et nende lapsed omakorda pöörduksid lastepolikliinikusse, nendega meil on väga hea sellealane koostöö. Sest rõhutan veel kord - praktika näitab, et nende haiguste puhul on geenidel väga oluline osa. Lisaks ühe inimesega toimuvale on väga tähtis ka kõik see, mis leiab aset tema lähimas ümbruses.
Kui inimene tunneb soovi ja vajadust teie juurde tulla, peab tal olema ette näidata ka perearsti saatekiri?
Ei pea. 2006. aastani kestev südameveresoonkonna haiguste ennetamise projekt näeb ette, et meie keskuse poole võib pöörduda iga 30-60aastane Tallinna või Harjumaa elanik. (Selle vanuserühma visiidid meie keskusse rahastab haigekassa, nooremate ja vanemate tulijate puhul eeldame siiski saatekirja.)
Nii et paned lihtsalt aja kinni, ja ei mingeid muresid?
Just nimelt. Sest meie projekt toimib peale kõige koostöös haigekassaga.

Kust läheb riski piir
Tegelikult on vist ikkagi nii, et kui inimene on juba kord nõuks võtnud teie juurde tulla - midagi tal kusagil ehk kas või alateadlikult ikka veidi kripeldab?
Eks üldjuhul pole ta muidugi sajaprotsendiliselt puhas leht. Olgu siis juba räägitud mure pärilikkuse pärast, või et vahel annab süda endast justkui märku - pistab veidi või klopib kiiremini... Mina ütlen patsientidele sellisel puhul ikka nii: see ongi normaalne; süda peabki ju stressile kuidagimoodi reageerima. Aga samas võib sellisel puhul tekkida ka ohtlik olukord. Ja siin ongi nüüd see sõel: uuring peab näitama, kust läheb piir. Kas patsient vajab lisauuringuid, kas ta vajab juba ravi või saame veel hakkama niisama. Kui ei, paneme käima mittemedikamentoosse ravi - suuname ta ujuma, osalema relax-programmi, soovitame joosta või saadame psühholoogi jutule. Kui sellest kõigest enam abi pole, tuleb hakata ravima rohtudega.
Ja mida näitavad selles osas teie aastased kogemused? Küllap on välja joonistunud mingisugune grupp - olgu siis vanuse või ameti põhjal, kelle olukord on kõige hullem?
Meie juurde tulevad ju väga erinevad inimesed, ent sellele vaatamata on üks seltskond teistest väga teravalt eristunud. Need on nn valgekraed - kesk- ja tippastmejuhid, keda me Tallinna ja Harjumaa ulatuses oleme nüüd ka põhjalikumalt uurinud. Tegu on enamikus 30-35aastaste meestega (kuigi päris jõudsalt peavad nendega sammu noored naised, võrdõiguslikkus annab endast märku ka siin), kes kõik on juba kõrgvererõhu küüsis. Eelkõige iseloomustab neid istuv eluviis, liigsöömine, ülekaal, pidev stress, töö ja puhkuse vahekord on paigast ära. Nad tulevad ja teatavad mingist üldlevinud mentaliteedist lähtudes: mul on nii palju tööd, mul pole neli aastat olnud aega puhata! Nad ei mõista ikka veel - meie juures pole enam see koht, kus taolise käitumisega uhkustada! Neil kõigil on kõrge kolesterool ja veresuhkur, muidugi ka kõrge vererõhk ning asi on sageli päris tõsine. Üks osa neist on mittemedikamentoosse ravi lõpetanud, sest see ei anna nende puhul enam tulemusi. Nüüd üritame neid ravida rohtudega. Aga selline olukord teeb väga valvsaks.

Tõsine teema mõtisklemiseks
Teie jutu põhjal jääb mulje, et just vererõhk on see, mis kõikvõimalike ebakõlade puhul reageerib kõige tundlikumalt?
Vererõhk on tõepoolest emotsionaalse seisundi kõige otsesem näitaja - mis toimub inimese sise- ja välismaailma vahel. Seda kinnitavad ka meie uurimistulemused. Piltlikult öeldes näeb asi välja umbes nii: stress mõjutab vereringekeskusi ja annab vastavaid käsklusi. Aga kuna organismis valitseb kogu aeg üks alarmsituatsioon ning puhkust üldse pole, tõmbuvad sooned krampi ja vereringe saabki häiritud.
Seega on meie kiire elutempo ja kõikvõimalike meid ümbritsevate probleemide tõttu hakanud inimesed hüpertooniasse haigestuma 20, isegi 30 aastat varem kui alles mõni aeg tagasi. Missugused tagajärjed võib see kaasa tuua? Üheltpoolt räägitakse keskmise eluea pikenemisest, teisalt...
See ongi väga tõsine küsimus. Põhimõtteliselt peaks ju kogu inimorganismile omane füsioloogiline protsess toimuma justkui ühtemoodi. Samas me seda kõike veel päris täpselt ei tea - teisisõnu, meil puudub vastav kogemus. See kõlab ehk küll pisut hirmutavalt, aga - me peame selle aja lihtsalt läbi elama; ootama, mis saab praegustest kahekümnestest patsientidest edaspidi.

Loe edasi Kodutohtrist!