Elujõud
Püha Inimese Teel
Valdek Kiiver
Fotod Jaak Nilson

"Tantsimine on minu suur kiindumus," tunnistab Mari Lauk. "Aga et saada heaks tantsijaks, selleks ei piisa ainult harjutamisest. Õige tants on tegelikult seisund."

Pärnus kultuurilembeses peres sündinud Mari - tema ema on tuntud sisekujundaja Malle-Mari Lauk ning isa mitte vähem tuntud metallikunstnik Tõnu Lauk ning õde on tuntud teatri- ja filminäitleja Katariina Lauk - pandi lapsena balletiringi. "Päris" baleriini temast siiski ei saanud, küll aga "nakatus" tüdruk tõsiselt tantsupisikust.
"Meie ema oli omal ajal kuulus peotantsija, küllap just siin ongi kõige suuremad tema mõjud, et ma olen tantsu juurde sattunud," leiab Mari.
1994. aastal lõpetas Mari Viljandi Kultuurikolledžis tantsujuhtimise erialal ning jäi kohe samasse neljaks aastaks õppejõuks. "Tantsimine on minu suur kiindumus," tunnistab Mari. "Aga et saada heaks tantsijaks, selleks ei piisa ainult harjutamisest. Võib ju muidugi öelda, et "karud pannakse tantsima" - aga mis tants see on? Et saada heaks tantsijaks, selleks peab olema sünnipäraseid eeldusi, peab olema n-ö tantsu-inimene. Tähtis on see, mida inimene tantsu ajal tunneb," ütleb Mari. "Õige tants on tegelikult seisund. Ja see ei saa tekkida n-ö tellimise peale."

Welcome to America!
1998. aasta kevadel pakkis Mari oma vähese eluks vajaliku kraami kahte reisikotti, istus lennukisse ning sõitis üle Suure Lombi Ameerikasse. "Isiklikel põhjustel," märgib ta napisõnaliselt. "Vajasin õhuvahetust, uusi kogemusi ja uusi suhteid." Kuu aja pärast leidis ta tööd lapsehoidjana otse Manhattani südames, vaid kaks majablokki eemal seal kunagi kõrgunud WTC pilvelõhkujast, ning asus maailma pealinnas põhjalikumalt ringi vaatama.

Shin Sun Do
Elu "suures plaanis" ära korraldatud ning katus pea kohal, võttis Mari kätte telefoniraamatu, kavatsusega leida mõni tantsuklubi või muu trennipaik, kus saaks edasi tegelda südamele lähedaste asjadega. "Leidsin peaaegu kohe ühe koha, mida - tõsi küll - tutvustati kui joogakeskust. Tegelikult aga osutus selleks treeninguklubi, kus tegeldi korea päritolu tervisevõimlemisega, mille nimi on Shin Sun Do. Ning kohe, kui ma uksest sisse astusin, tundsin, et just see ongi minu jaoks see õige - asi, millega tahaksin tegelda jäädavalt."
Mari meenutab, et klubis korea meistrite juhatuse all harjutamas käiv seltskond koosnes kõige erinevamatest inimestest, ent ometi ühendas neid ka üks ühine joon - need inimesed näisid viibivat pidevalt mingis "teises" olekus.
"Shin Sun Do, eesti keeles Püha Inimese Tee, tõi tosin aastat tagasi Koreast Ameerikasse suur õpetaja dr Ilchi Lee, kes on tänaseks välja arendanud kogu Ühendriike hõlmava tervisekeskuste ja treeninguklubide süsteemi," selgitab Mari. "Õpetus ise olla vähemalt 5000 aastat vana, mille õpetaja Lee on moderniseerinud ning kohandanud tänapäeva inimeste nõuetele vastavaks. Trenn ise seisneb väga lihtsates harjutustes ja need on küllaltki kergesti omandatavad. Shin Sun Do on jõukohane igale inimesele. Shin Sun Do`d praktiseeriv inimene hakkab peagi oma kehas tundma iseäralikku kergust," selgitab ta. "See on, justkui kipuksid jalad pidevalt maast lahti - selline lendu minemise tunne. Lisaks muutub päris tugevasti ka senine maailmataju - kõik asjad omandavad hoopis uue, püha tähenduse. Lõpuks on seisund selline, et iga hingetõmme on tähtis. Ma poleks iialgi varem uskunud, et midagi seesugust on üldse võimalik."
Korea meistrid, kelle juhendamisel harjutamine käis, rõhutanud, et tähtis on treeningute regulaarsus. Ühtekokku õppis Mari Püha Inimese Tee õpetust sisuliselt kogu Ameerikas viibimise aja. Nüüdseks on ta läbinud ka mitmeastmelised Shin Sun Do meistrikursused ning omandanud treeneri kvalifikatsiooni.

Hiileri assistent
Ameerika on ju peale majandusliku vägevuse teadupoolest siiski suuresti ka imede maa. Nii sattus Mari oma Ameerika-rännakutel kuu aega töötama Filipiini imekirurgi assistendina.
"Kunagi sattus mu toanaabriks naine, kelle abikaasa oli ehtne Filipiini hiiler - selline mees, kes teeb üheks maailma salapäraseimaks nähtuseks peetavaid operatsioone, kus ei kasutata mingeid arstiriistu - kõik käib paljaste kätega," räägib Mari. "Ma rändasin nende seltsis kuu ajaga läbi pool Ameerikat ning olin meistri assistendiks, kui ta oma operatsioone läbi viis."
Hiileri "turnee" toimunud äärmiselt lihtsates tingimustes. "Sõitsime läbi linnade ja külade ning peatusime kusagil preerias, aeg-ajalt isegi väga väikestes kohtades, reeglina kuskil kiriku juures, sest meister oli ühtlasi ka reverend - kirikuõpetaja. Kohapeal seadsime mõnes toas sisse nn operatsioonisaali, ja läkski lahti. Mingit reklaami vaja ei läinud, sest kuuldused meie tulekust liikusid kogu aeg meist ees," meenutab Mari.
"Kui hiiler oma sõrmed patsiendi kõhtu vajutas, oli kuulda selline isemoodi plumpsatus," meenutab Mari. "Nagu võiks tekkida, kui sõrmed nahast läbi lähevad. Ja kohe hakkas voolama ka veri, minu ülesandeks oligi see ära pühkida. Peaaegu alati kiskus meister ka inimese kõhust või mujalt midagi "üleliigset" välja ja viskas selleks valmis pandud ämbrisse. Kõik käis hästi ruttu, reeglina mõne hetkega oli operatsioon läbi. Pühkisin keha verest puhtaks ning ma ei märganud sellel kunagi mingit armi või jälge. Kui, siis ehk vaevu silma hakkav triip."

Ringiga edasi
Mullu kevadel astus Mari üle kuue aasta taas kodumaa pinnale, uue kodu leidis ta Tartus, kus õige pea leidis ka oma esimesed õpilased. Tema juhatuse all käib Shin Saun Do'd, mida Mari küll lihtsuse nimel vaid kehatunnetuse treeninguks nimetab, harjutamas juba mitu treeningugruppi ja õige palju huvilisi

Loe edasi Kodutohtrist!