Omal jõul
Kõik käib südamest läbi
ÜLLAR ENDE

Tõve sunnil noor pensionär MATI VARIMAA (57) väidab, et pärast infarkti käinud ta ära ka taevase kohtu ees.
Suur elutahe on aidanud vintskel mehel raskete tõbedega toime tulla ning toetada teisigi Viljandi Südameliidus, mille asutaja ja esimees ta on.

“Nüüd olen hakanud aru saama, et kõik, mis inimese elus toimub, käib südamest läbi. Mida eredam hetk, seda eredamalt süda selle endasse võtab. Kõik, mis on südamele hea, võtab ta rõõmuga vastu, kuid igast negatiivsest emotsioonist saab matsu.
Metsas jalutamine ja linnulaulu kuulamine - see kõik on meeldiv. Aga kui mind ka kõige väiksem asi häirib, lööb kohe südamele nagu piduri ette: hoia ennast!” teab Mati Varimaa ning räägib kõigepealt oma südame loo.

Suitsust ja napsist priiks
Noorena olin kõva möllumees - pillimees ja pulmades isamees. Napsumaias ma eriti ei olnud, aga mõnikord tuli pidudel ikka omajagu võtta. Siis suitsetasin ka, sest viina ei saanud ju muidu visata.
Suitsetamise jätsin maha kolmekümneviieselt - mulle see lihtsalt ei istunud. Ma ei kujutanud ette, kuidas inimene ja suits üldse kokku kuuluvad. Viinavõtmise jätsin maha kolmekümneüheksaselt just laste pärast. Kord rääkis mulle üks bussijuht, et poeg pole teda viina võtmas näinud. Mina otsustasin samamoodi teha ja minu pojad pole seda enam näinud ka - sealtpeale ei ole ma võtnud mitte üks tilk. Poiste kasvatamisel on see väga oluline.

Õrn meeldetuletus
Eks süda anna juba noorest peast märku: näed ilusat tüdrukut - annab märku, näed inetut - annab märku, keegi solvab sind - annab märku…
Olin siis Viljandi alaealiste koloonias tööstusdirektor, ülema parem käsi. Eks see olnud tervistkahjustav töö: kui sul endal on väljakujunenud eluvaade ja kui keegi paneb sellele raudselt sada protsenti vastu ning tükib ühiskonnale lausa vaenulikuks muutuma, siis südamest käib see läbi küll.
Aeg-ajalt tundsin südame kohal õrna torget. Tuim puudutus oli nagu mingi meeldetuletus, kuid sellele ma muidugi tähelepanu ei pööranud, sest süda valu ei teinud, torkeid oli harva ning mõne aja pärast kadus väike tuimus ära.

Järsku jaks kadunud
See juhtus 1987, kaks aastat pärast Tšernobõli katastroofi. Olin käinud miilitsana tööasjus Valgevenes Slonimis ja ilmselt seal ma kiiritust saingi.
…Kord suusavõistlustel Viiratsi lähedal küsisid nooremad poisid: “Mati, mis sul viga on - oled alati meid võitnud, aga nüüd ei jõua minna?” Tundsin tõesti, et jõud hakkab ära kaduma, ja pöördusin jaoskonnaarsti poole. Tema soovitas kummeliteed juua, aga tervis paremaks ei läinud.
Kord tuli üks haiglaarst visiidile koju, sest olin pikali maas ega saanud tööle minna. Tohter ütles algul: “Mati, sul pole viga midagi”, aga kui ta oli viisteist-kakskümmend minutit mu voodiserval istunud, hüppas äkki püsti ja küsis: “Kus telefon on? Tuleb kiiresti ära viia.”
Viidigi kiirabiga haiglasse.
Olukord oli ikka väga hull: tervist tuli Viljandi haiglas enne kuu aega kosutada, kuni kannatas mind Tartu Ülikooli Kliinikumi viia.
Algul keegi ei öelnud, et mul on leukeemia. Olin juhuslikult samas palatis, kus oli surnud mu esimene naine - ka temal oli mingi verehaigus.
Sain viis-kuus kuud keemiaravi ning pärast seda olin mitu aastat järelvalve all, käisin kontrollis ning mulle määrati invaliidsusgrupp.

Jälle torked
1999. aasta septembris tundsin äkki, et südamel on midagi viga - jälle seesama õrn torkimine vasakul rinna kohal. Detsembris tegin Tartus uuringud läbi ja öeldi, et südamel pole eriti viga midagi, võin poole kohaga töötada. Kirjutati välja tablette, aga nädala pärast tundsin, et asi läheb hullemaks: kui kõndisin, surus ja pitsitas kõvasti rinnus. See on juba tõsine märguanne, aga siis ma veel ei teadnud, et need olid stenokardiahood.
Siis tuligi õnnetu 6. jaanuar 2000. Hakkasin plaatimist lõpetama - ainult vuugid jäid veel teha. Nagu ikka õhtul pärast tööd, vaatasin televiisorit ja tundsin äkki, et toas oleks nagu kärsahais. Tõusin diivanilt püsti ja läksin uurima, milles asi. Tõmbasin korraks juhtme välja, aga kui diivani poole tagasi läksin, võttis meeter maad enne jalad nii nõrgaks, et vajusin põlvili ja jäin küünarnukkidega diivanile toetuma.

Tagantjärele targaks
Elu pärast infarkti on hoopis teine kui enne. Terve inimene ei tule selle pealegi, et ka toitumine võib südant mõjutada. Aga infarkti läbipõdenud inimestel oli haiglas ka oma väikese portsu mannapudruga tegemist, sest süda ei luba palju süüa. Tunnetad kohe, et seedimine käib nagu läbi südame - tal on raske, kui palju ja rasvast sööd.
Oleks teadnud, et mu süda sellises ohus on, oleks võinud infarkti ärahoidmiseks palju ära teha, kõigepealt toitumisega. Praegu, kui mõnel sõbral külas käin, siis jälgin ikka, mis lauale pannakse: seapekk, hapukapsas… Nüüd tean: esimesena tuleb lauale panna kausitäis salatit - siis ei mahu kõhtu enam nii palju toitu, isegi pekk mitte.

Südamega südameliidus
“Südameliidu moodustamise idee tekkis juba siis, kui infarktiga haiglas olin. Mul hakkas kohe sees pitsitama see, kuidas ma võisin nii rumal olla. Varem ma isegi ei märganud, et mul süda sees on - teadsin vaid, et ta peab oma tööd tegema… Südametervise suhtes rumalaid on kogu Eesti täis ja nii tuligi pähe, et pean hakkama teisi teavitama, milline oht neid ootab. Algul ei mõelnudki ma niivõrd oma paranemisele, kuivõrd sellele, et see valgustustöö on tegemata ja mul see tuleb ära teha,” räägib Mati Varimaa kui millestki iseenesestmõistetavast.
Infarkt oli mehe südant sedavõrd kahjustanud, et kuu aja pärast tehti talle Mustamäe haiglas südame veresoonte operatsioon.
“Kui olin operatsioonist juba kosumas, märkasin haiglas ringi jalutades ühel uksel Eesti Südameliidu silti - nii ma siis käisingi seal juttu ajamas. Viljandis aga läksin südamearst dr Ester Keba juurde ja ütlesin, et ka kodulinna tuleks luua südameliit,” meenutab Mati. “Dr Keba hakkas igapidi toetama. Usun, et ilma tema abita ei oleks südameliidust suurt midagi välja tulnud. On tunne, et dr Keba ei tee seda mingist arstikohustusest, vaid see on tal lihtsalt veres.”
Ametlikult sündis Viljandi Südameliit 2000. aasta novembris. Kirjade järgi on praegu 64 liiget.
“Praegu ei saagi suurema rahvahulgaga midagi ette võtta, sest meil pole ruumi. Näiteks viimastel südameterviseloengutel Puuetega Inimeste Kojas oli saal puupüsti täis. Saaks veel sama palju inimesi juurde.”

Loe edasi Kodutohtrist