Omal jõul
Päikesehaige
ÜLLAR ENDE

Neli aastat vene kroonus vee all ja vee peal muutsid noore terve pärnaka HENN LAHESAARE elavaks laibaks. Kui tervis oli kadunud ja nainegi oma teed läinud, ei paistnud elus enam mingitki heledamat laiku. Ilus saatuselüke aga pööras ette elu päikesepoole.

“Kui prahmakas käis ja allveelaeva tuumareaktor lekkima hakkas, läks kohe avariipaigal kaheksa poissi teise ilma,” alustab oma lugu 58aastane põlispärnakas Henn Lahesaare, kes elab nüüd 42aastase naise Merikese ja 9aastase tütre Lauraga Pärnu-Jaagupis. “Tartu-arst on mulle öelnud: “Henn, ole õnnelik, et sa veel käid. Paljud, kes vene ajal kiiritustõbe põdesid, on sandistunud või ammu teises ilmas.””

Keemikuna sandistavas kiirguses
1964. aasta viis Hennu kodunt kaugele vene kroonusse. Tema kui hea poksija tahtis loomulikult spordiroodu, ent kehaliselt tugev ja keskkooli lõpetanud poiss saadeti Valgevenesse õppekooli, kus ta kahjuks sattus kõige hullemale – keemiku alale.
“Meid valmistati ette keemikuteks nii pealvee- kui ka allveelaevade jaoks. Kes kursuse läbi tegid, pidid saama teenima kodule lähemale, mina Balti laevastikku. Aga et lõpetasin viitega, lükati mind kõige tähtsamasse, Põhjalaevastikku. Severodvinskis oli üks suuremaid aatomiallveelaevade tehaseid, kus meil tuli teha järelevalvet. Kui radioaktiivne leke tekkis või mingi aparaat läks rikki, pidime meie olema kohal. Keemik tegutses vee all ja vee peal ning sadamas: kus aga kiiritust oli, sinna tuli minna.”
Noored poisid teadsid vaid umbkaudu, millega peavad riskima. “Kõige hullem oli see, kui pidime uputama avarii läbi teinud aatomiallveelaevu, tankereid ja mahuteid.”
Loomulikult olid ka vene kroonus tolle aja kohta küllaltki head kaitsevahendid kiirituse vastu, ent neid oli vähe ja anti ainult teatud kiiritusannuse kaitseks. “Tavaliselt anti selga mingid vanad roobad, mis lasid radioaktiivset kiirgust läbi. Norme teadsime küll, aga meid solvas see, et kunagi ei öeldud, palju me tegelikult kiiritust saime. Oli ka ette nähtud, et pärast kindlat doosi ei pea mingi aeg tööd tegema, aga tegelikult see nii ei olnud. Radioaktiivne kiirgus on ju selline, mida sa ei tunne ega näe; sel ei ole värvi ega lõhna. Ainult aparaat näitab…”

Jalad läksid, juuksed jäid
Esialgu pidas tervis vastu – ei mingit häda. Ja siis, kahe aasta pärast, käis allveelaevas saatuslik pauk, mis võttis korraga kaheksa sõduri elu. Teised avariipaigal olnud poisid lükati sõjaväehaiglatesse.
“Seal tehti meile vereülekandeid ja mingeid süste. Me ei seisnud enam püsti: oli suur nõrkus ja õhupuudus, tekkisid krambid ning oksendasime. Teistel poistel hakkasid nädala-kahe pärast juuksed peast lendama – jäid täiesti kiilaks – ja ka kulmud tulid ära. Mul vedas, juuksed jäid alles,” ütleb nüüd hallipäine mees. “Aga mul läksid jalad: need kaotasid tundlikkuse ja väsisid ruttu ära. Ma ei saanud enam kaua aega püsti seista, pikka maad käia ega kükitada. Jalad lõid nii krampi, et tundus, nagu pööraksid varbad ülespoole. Peale selle olid keha sees igasugused tõmblused. Seda enesetunnet ei oskagi sõnadega kirjeldada – olin nagu elav laip.”
Kuigi osa poisse kohe otsa leidis, ei osanud Henn midagi halba karta. “Olin ju noor mees, ja meile räägiti sedagi, et nendel, kes teise ilma läksid, oli hoopis muu viga – nemad olid avariipaiga keskel. Meid aga, öeldi, ravitakse terveks.”
Alles hiljem, kui haiglast haiglasse käinud Henn kuulis, et see või teine tuttav poiss on surnud, hakkas temalegi hirm naha vahele pugema. Tohterdati küll nii palju, et jalad alla sai, aga mida toob tulevik? Hennu ootasid pärast väeteenistust Pärnus naine ja 4aastane poeg.

Elu keeras õudusunenäoks
Jälle kodus… Jalad olid tuimad ja aeg-ajalt kummitasid samad tervisehädad mis sõjaväes. Ent suu tuli kinni pidada. “Sõjakomissariaadis pidin andma allkirja, et ma ei tohi ühelegi arstile rääkida, mis minuga juhtunud oli – muidu võetakse kriminaalvastutusele,” mäletab Henn. “Aga kui arsti juurde läksin ja kurtsin, et jalad on tuimad, siis andsin ikka vihjeid ka. Kuidas siis muidu ravida saab? Arstid teadsid küll, mida ja kuidas, aga siin polnud kõiki neid vahendeid mis sõjaväehaiglates.”
Elu tegi igasuguseid keerdkäike: andis ja võttis ameteid. Pärast sõjaväge töötas Henn Sindi erikutsekoolis kasvataja ning direktori asetäitjana kehakultuuri ja spordi alal. Siis tuli Tallinna miilitsakool, hiljem tudeeris ta Tartus kaugõppes õigusteadust.
“Kuna olin sõjaväes ohvitseripagunid peale saanud ja kõrgharidusega, anti mulle nüüd valida, kas lähen miilitsasse tööle või hoopis viieks aastaks sõjaväkke tagasi. Püha jumal! Mul tõusid juuksed peas püsti: alles ma sealt hullumajast pääsesin ja nüüd mine tagasi!”
Nii saigi Henn Lahesaarest kaheksaks ja pooleks aastaks majandusmiilitsa inspektor. “Siseministeeriumi kaudu sain küllaltki head ravi ning tervisel polnud eriti häda midagi, aga muidugi jalad…”
Aastad läksid, ent õudusunenäod ei andnud rahu. “Nägin unes ikka neidsamu poisse, keda pärast reaktori plahvatust välja lohistasin. Ma ei saanud enam rahulikult magada. Lõid välja närvi- ja muud hädad, küll valutas siit, küll valutas sealt. Ka naistega oli probleeme, mitte küll nii hullusti, aga vahetevahel tekkisid tõrked. Ja nii lähedki viinaklaasi kallale…” Läks Henngi ja napsitas üksvahe ikka päris kõvasti. “Tol ajal läksid paljud, kes mereväes kiiritust said, joomisega põhja.”
Põhi polnud ka Hennul kaugel. “Sel hetkel, kui viin sees oli, polnud häda midagi: ei olnud valu ega kiskunud kuskilt. Aga kui pohmakas tuli, oli tervis topelt halb. Niimoodi edasi minna ei saa – lõpuks tuleb sein ette ja oledki joodik… Naine lahutas ära, olin miilitsast läinud, peas oli ainus mõte: kust saaks juua? Vahepeal olin grupi peal, vahepeal töötu… Nagu elav laip.”

Ilus saatuselüke
Nii ütleb Henn juhuse kohta, mis teda 1984. aastal praeguse abikaasa Merikesega paari viis.
“Mu jalad ei kandnud enam, käisin kepiga. Pärnus aga mind neuroloogiaosakonda ei tahetud, kuna olin joodik, mahakantud inimene. Sellepärast saadeti Pärnu-Jaagupi haiglasse.”
Üks, kes haiglas Hennu eest hoolt kandis, oli õde Merike.
Kui Henn taas Pärnu-kodus oli, saabus talle uueks aastaks õde Merikeselt kaart. Ja muidugi helistas mees kohe Pärnu-Jaagupisse… Armastusel on tõepoolest kummalised teed.
25aastane Merike ja 40aastane Henn panid leivad ühte kappi ning peagi sai nende ühiskoduks Pärnu-Jaagupi.
“Kui ma Merikesega kokku poleks juhtunud, ei tea, kas mind üldse olemas oleks,” arutleb Henn. “Või oleksin täiesti sant.”

Laura isa hinge küljes
Laura ilmaletulek andis viiekümnele lähenevale mehele uut jõudu tervisehädadest üle olla.
Ema Merike oli vaid mõni kuu pisikesega kodus ja läks siis taas haiglasse õetööle. Pere tahtis toita, mehel parajasti tööd polnud. Nii jäigi Henn ametlikult lapsehoolduspuhkusele.
“Mina olen Laura üles kasvatanudki. Mul tuli kõike teha: toita, mähkmeid vahetada, pesta, käima õpetada… Algul ehmatas kõige rohkem vannitamine – mina ei julgenud kuidagi lapse pead hoida, kartsin, et vajub vee alla,” on Hennul meeles. “Olen igati tugev mees, aga pelgasin ka seda, et mähkmeid vahetades hakkavad mulle aroomid vastu, aga harjusin ära. Nüüd ütlen ikka naerdes: oskan lapsega kõike teha – ainult rinnaga toita ei oska.”
Merikesel jääb üle vaid meest kiita.

Loe edasi ajakirjast!