"Üks Katit ravinud arst ütles: "Te võtate tütre haigust liiga südamesse. Ega tema armasta teid nii, nagu teie teda. Pange ta invaliididekodusse ja elage vaba elu." Mul ei ole ka kõige raskematel hetkedel seda pähe tulnud," ütleb ESTER LAOS, kes on sügava vaimupuudega tütrele olnud elutoeks juba üle 40 aasta.

Kui meie jutt hakkab korrusmaja heledas elutoas kerima, adub Kati, et ema hääl ei ole igapäevane.
"Kes see on?" küsib ta oma heleda lapseliku häälega. Jah, kes on see, kes oma pärimistega ema hingerahu rikub?
Ema ütleb, kes see on, ning Kati läheb rahus kööki tagasi.

"Ta kuuleb, et ma olen natuke ärritunud ja läheb endast välja. Isegi öösi, kui mul uni ära läheb ja muremõtetes üles tõusen, on ka tema oma toas otsekohe üleval. Nii et me oleme nagu kaksikud - ka vanusevahe pole väga suur," naerab Ester silmaveega pooleks.
Naerunatukesed silmaveega pooleks on Estrit saatnud kogu elu.

Särinata äratuskell
…Olid viiekümnendad. Töö tõi noore abielupaari, Estri ja Aleksi elama Tallinnast mõneteistkümne kilomeetri kaugusele Kohilasse. Loomulikult oli suur armastus ja siis tuli ilmale Katrin. Estri päevad kulusid koolis õpetades, Aleksil aga paberivabrikus ametis olles.
"Ma, rumal, viisin Kati juba kuuekuuselt lastesõime, mis asus meil kohe üle tee. Olen seda sammu eluaeg kahetsenud…" räägib Ester pika katsumuste tee algusest. "Eks ta sai sõimes külma ning jäi keskkõrvapõletikku, mille tagajärjeks oli meningiit, ajukelmepõletik."
Üheksakuist Katit raviti Kohilas ja Tallinnas ning kui pisike lõpuks koju lasti, said vanemad kohe aru, et midagi on viltu.
"Varem reageeris Kati sellele, kui temaga rääkisime, aga nüüd oli kõik teisiti. Esimesel õhtul, kui ta haiglast koju sai, panime kella särisema ja mõtlesime, et küllap ta vaatab helina poole. Aga kui kell särises, ei teinud Kati väljagi. Algul arvasin, et ta on kurdiks jäänud, sest kõik algas ju keskkõrvapõletikust. Järgmisel hommikul läksime kohe haiglasse tagasi. Seal öeldi, et kurt ta küll ei ole."
Ent raske tõbi oli Kati ajust võtnud oma.
"Siis algas üks suur arstide juures käimine, kuna ta jäi kohe silmanähtavalt arengus omavanustest maha, hakkaks ka käima hiljem … Tänapäeval on palju lihtsam kui siis, üle neljakümne aasta tagasi - vaimupuudega lapse vanemal polnud peale arstide mingit tuge ja abi loota…"

Lootus valgetele kitlitele
Teadmata, mida teha, sattus Ester Katiga Tallinnas ühe naispsühhiaatri juurde.
"Ta küsis mu käest: "Kas te olete siis väga palju joonud, et laps selline on?" Soovitasin lugeda Kati haigekaarti ja muid pabereid. Psühhiaater silmitses neid pealiskaudselt ja ütles siis: "Ei minul ole siin miski teha." Just "miski", see on mul tänaseni meeles. Mina lootsin, et psühhiaatrid on eriti kaastundlikud inimesed, ja pealegi oli Kati nii armas väike tüdruk… Siis võttis üks meespsühhiaater meid nagu varju alla, ta lohutas mind ning oli Katiga imekena."
Tartu närvikliiniku tohtritele aga mõtleb Ester siiani ainult soojusega.
"Kui inimlikult nad meisse suhtusid! Nad püüdsid mind igati lohutada. Näiteks ütles narkoosiarst: "Kati on nii intelligentne tüdruk!" Mina küsisin vastu: "Kuidas ta siis intelligentne on - nagu sinu kabinetti tuleme, läheb Kati kohe arstiriistade kallale." Olime arstiga nii lähedaseks saanud, et rääkisime "sina". "See ei loe," ütles arst, "aga tal on mingi eriline intelligents."
Suureks toeks oli professor Raudam, kelle patsiendid me kaua aega olime, ning Ain-Elmar Kaasik, kes 18aastast Katit opereeris. See oli väga pikk ja raske ajuoperatsioon - olin koolist ära kolm kuud temaga haiglas, sest üksi ta seal hakkama poleks saanud. Katil olid enne kohutavad peavalud - lõikusega loodeti, et saab vähemalt nendest lahti. Ja saigi. Ka polnud ta enam nii närviline kui enne.
Väga südamlikud olid arstid ka Leningradi pediaatriahaiglas, kus me olime aju-uuringutel. Nad tõid isegi kodust Katile head süüa, sest toit oli tol ajal, nagu ta oli."
Meie tohtrite oskustes ei kahelnud Ester kordagi, kuid ka nende võimalustel olid piirid. Isegi kõige raskemal hetkel jääb ju lootus, et võib-olla kuskilt saab veel abi.
"Minu tädipoeg töötas Kanadas neurokirurgina ning ta teadis, mida saaks seal Kati heaks teha. See oli enne seitsmekümnendaid, kui ta tuli Eestisse ja tahtis Kati kaasa viia. Aga ei lastud. Öeldi, et Nõukogude Liidus on kõik kõige parem."
Ja oh õudust: sügava vaimupuudega tüdruk võinuks ju väljamaal mõne riigisaladuse välja lobiseda!

Teisik esimeses klassis
"Mingisugune areng Katil ikka toimus, aga teda tavalisse kooli panna ei tulnud kõne allagi. Õpetasin teda kodus, kui koolist tulin. Õppisime kõike: lugemist, kirjutamist ja arvutamist… Lugemise sai ta selgeks umbes kümneaastaselt ning oskas ka trükitähtedega kirjutada. Ja kuna Kati oli väga musikaalne, ostsime talle klaveri. Aga tal ei olnud püsi."
Üks valusaid lööke emale oligi see, kui Katil jõudis kätte kooliaeg.
"Koolis tööl olles vaatasin ikka seda klassi, kuhu Kati oleks pidanud minema. Üks tüdruk seal oli hirmus Kati moodi. Tüdruk oli koju läinud ja emale rääkinud: "Ei tea, miks õpetaja Laos kogu aeg nii kurva näoga mind vaatab?" Ja ma ütlesin siis tüdruku emale, et ka mul on kodus täpselt sama nägu laps, kes kooli ei saa," on Estril silmad pisarais. "Ma suhtlen selle tüdrukuga praegugi ning ta küsib alati, kuidas Katil läheb."
Kui Kati oli kaheksane, pani ema ta prooviks Kosejõe eriinternaatkooli.
"Seal hakkasidki need kohutavad peavalud ja Katil tekkis suur kojuigatsus. Ühel heal päeval lükkas ta tunni ajal lihtsalt pingid kokku ega tahtnud seda reþiimi omaks võtta," mäletab Ester. "Ta sai ehk pool aastat olla ning siis võtsin ta sealt ära."
Kati kooliks sai kodu, õpetajateks-kasvatajateks ema, isa ja vanaema. Peale selle veel hoidja, kui ema-isa tööl olid, sest vanaema oli juba vana ning Kati vajas abi ja juhendamist kõiges.

Kohtamine pealinna restoranis
"Kati haigeksjäämine oli mulle psüühiliselt nii raske hoop, et ma ei suutnud mõeldagi, et perre sünniks veel teinegi laps. Kartsin: jumal teab, mis jälle juhtuda võib!"
Loomulikult puges Ester mõttes Aleksi nahka: tema tahaks veel kindlasti lapsi. Kui Kati oli juba kaheksane, rääkis ta mehele kaua hinges hoitud jutu lõpuks ära.
"Ma ju nägin, et Aleks armastab nii väga lapsi, ning Kati võinuks endale saada veel poolvendi või -õdesid. Ma ei julgenud sellest talle kodus rääkida, tahtsin seda teha võõras keskkonnas."
Nii kutsus Ester mehe pealinna kohtama. "Ütlesin talle: "Mul on sulle üks väga tähtis jutt, läheme Tallinnasse restorani," meenutab Ester. "Seal me siis sõime oma praed ära ja võtsime magustoidud ette. Tema küsis: "Mis jutt sul siis on?" Mina: "Nüüd võta kätte ja mine meie juurest ära - sina tahad kindlasti rohkem lapsi saada, mina ei taha enam. Ja ma ei tea, kuidas selle saamisegagi mul lood on."
Ma ei unusta iial seda hetke, kui ta lükkas oma magustoidu minu ette ja ütles: "Ole vait, minul on laps, mis sest, et haige. Kuidas ma võin mõelda laste peale, keda ei ole? Lõpetame nüüd selle jutu."
Ta võttis mul käest kinni ja me tulime kenasti linnast koju. Sel teemal ei rääkinud me enam kunagi."