Elurõõm
Tõsine häda muudab tugevamaks
ITA SERMAN

“Minu arusaam arstide ja patsiendi suhetest on selline: kui arst on oma töö teinud ideaalselt hästi, jääb patsiendi kohuseks sellele oma käitumisega igati kaasa aidata,” kinnitab Ülle Ulla, kes on pidanud läbi tegema 11 üldnarkoosiga operatsiooni.

“Kui ma oma põlvedega viis kuud järjest haiglas lamasin, sõltus pärast edukaid operatsioone lihase taastamine suuresti minust endast. Nii ma siis pingutasin oma lihast iga päev 2000 korda,” meenutab Ülle Ulla.
Paraku juhtus nii, et kümme aastat hiljem sattus ta samasse haiglasse pisut teistsuguse põlvehädaga. “Kui kuulsin, kuidas üks arst oma patsiendile rääkis - te peate oma lihast treenima, peate seda pingutust tegema 2000 korda päevas - mõtlesin: minu haiglas lamatud aeg pole möödunud kasutult…” muheleb Ülle Ulla rahulolevalt.

Tänu arstidele ma kõnnin!
“Kuna olen oma jalgadega väga pikalt põdenud, on mul elus tulnud palju arstidega kokku puutuda,” sõnab Ülle Ulla.
Õigupoolest andnud üks põlv tunda juba balletikooli lõpetamise ajal. Aga ees ootas nii ihaldatud lava. Ja nooruke tantsijanna oli teostamas oma suurt unistust. “Esialgu põlv küll andis kogu aeg tunda, aga võimaldas mul siiski tantsida,” meenutab Ulla soojendusi-süste-vannitamisi. “Ent siis tuli aeg, mil ma ei saanud enam teha oma tööd nii hästi, kui oleksin tahtnud.”
Sündis tervisest tingitud raskevõitu otsus - Ülle Ulla vahetas koduse Estonia teatri Leningradi Music Halli vastu. Just Leningradis sai tehtud ka esimene põlvemeniski operatsioon. Õige pea järgnes sellele teise põlve samasugune lõikus Tallinnas. “Kui ma siis lõpuks balletitantsija pensionieani jõudsin (mis tavainimesele 40. eluaasta paiku sageli parimat iga tähendab), olid mu mõlemad põlved sedavõrd deformeerunud, et liigeste korrigeerimise operatsioon osutus vältimatuks,” meenutab Ülle Ulla.
Tartus Maarjamõisa Kliinilises Haiglas sai Ülle Ullast professor Tiit Haviko patsient. “Ma usaldasin teda! Teadsin, et ta on suurepärane spetsialist, ja see, mis ta minu heaks tegi - tänu sellele ma kõnnin!” sõnab Ülle Ulla liigutatult veel nüüdki.
Aga see “tegemine” nõudis tookord nelja operatsiooni ja viit kuud haiglas. Kümme aastat hiljem tuli veel üks operatsioon. Ja kolm haiglakuud. Need ajad on õpetanud mõndagi.
“Olen aru saanud, et patsient peab täielikult arstile kuuletuma,” tähendab Maarjamõisa ortopeediaosakonna suures, seitsme inimese palatis lamanud Ulla. “Viie kuu jooksul käis sealt läbi üle kuuekümne inimese, igaühel oma vähem või rohkem keeruline häda. Neid jälgides mõistad, kui oluline on kõik see, mis hakkab toimuma pärast operatsiooni. Mõni patsient näiteks tahab kiirest-kiiresti kaotatud aja tasa teha, ja võib niimoodi asja hoopis ära rikkuda,” manitseb Ulla oma võimalikke saatusekaaslasi. Sest tema kindel teadmine on: enda taastamiseks tuleb vaeva näha pikka aega ja pidevalt. Nii ta siis meenutabki neid lõputud lihaseharjutusi, kolme- kuni kuuekiloseid liivakotte, mida hiljem koduski sai aasta läbi jala külge seotuna tõstetud.
Niisiis - ühelt poolt inimene, kelle elu sisu peaks harjunult olema liikumine. Teisalt - seesama inimene tahtejõu poolt allutatuna kuude viisi kannatlikult voodis lebamas.
“Minult on palju küsitud: kuidas sa oled seda suutnud?” naeratab Ulla. “Aga iseenesest on ju nii: kui inimene satub hätta, muutub ta tõeliselt tugevaks. Põhiolemuselt oleme ju kõik üsna mugavad. Aga kui siis ühel hetkel valikuvõimalust lihtsalt enam pole… Ma arvan, et inimene oma igapäevaelus ei oska kaugeltki ära kasutada kõike seda, milleks ta tegelikult suuteline on.”

Loe edasi Kodutohtrist!