Elurõõm
"Kui süda on soe ja lööb nagu vaja..."
ITA SERMAN

"Kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ole külmumist karta," hõiskab Pipi Pikksukk.
"See Pipi on vist tõesti kohe nii sees mul," arutleb Helgi Sallo.

Mõni aeg tagasi, teatripäeva ballil juhtus pisut ootamatu lugu. Õhtu juhid Helgi Sallo ja Arne Mikk tulid lavale, ja parasjagu kõlas Jüri Krjukovi esituses katkend muusikalist "Viiuldaja katusel". "Ma nii hirmsasti emotsioneerisin," on Helgi Sallo ähmis veel praegugi. "Tundsin, et nutt tuleb peale, ja tegelesin pingsalt vaid sellega, et pisaraid tagasi hoida. Sain siis kuidagi öeldud oma lause, et "ära muretse, Jüri, kõik jääb endistviisi", ja pärast Arne lauset pidi minul jätkuma umbes selline tekst: "kuni on veel inimesi, kelle südames on teater, pole hullu midagi". Ent võta näpust - no ei tule meelde, mis selle südamega veel seal oli…" meenutab Sallo enda jaoks nii hirmsat hetke. Aga siis - äkki - tuli appi Pipi. Ja teatas kusagilt sügavalt Helgi Sallo seest: "Kuni süda on soe ja lööb nagu vaja, pole karta meil mitte midagi," raputab Sallo nagu veidi uskumatult pead veel nüüdki.

Suhkrumagus elujuurikas
"Ma arvan, et seda lusti ja eluvaimu on tegelikult enamikus inimestest," arendab Helgi Sallo Pipi-teemat edasi. "Muidugi sõltub kõik suuresti ka sellest, missugusesse peresse sa sündima juhtud."
Tema ise sattus järeltulijaks suguvõsasse, kus seda särtsu ja elurõõmu ikka jagus. Kus minnalaskmist ei tunnistatud. Elule allajäämist samuti mitte.
"Möödunud aasta oli mulle küll kohutavalt raske," tõsineb Helgi Sallo. "Mu emal oli raske operatsioon, ja pärast seda tabasid teda üksteise järel mitu ajuinfarkti. Iga kord jäi ta küll natukene jälle nõrgemaks, aga ta tuli neist välja! Kui ma siis ikka seal haiglas käisin, küsis üks sanitar: "Kas see on teie ema?" Minu jaatava vastuse peale ütles ta kohe tõesti siiralt: "No siis ma ei imesta, et te olete just selline, nagu te olete!"
Arst imestas samamoodi - milline elutahe! Milline eluramm!" meenutab Sallo. Ja lisab, et ju siis on ema oma elujuurika pärandanud temale…
Oma isa Helgi Sallo näinud polegi - Uuralitest ta sõjapäevil enam tagasi ei jõudnud. "Aga piltide järgi ma vaatan - täpselt samasugune, muudkui sädeles ja säras. Temas oli seda suhkrutükki, mis pipratera magusaks teeb," võtab Sallo Pipi Pikksukale appi Mary Poppinsi.
Pärast pisukest mõttepausi tunnistab Sallo, et ta ise end õigupoolest nii väga heatujuliseks inimeseks ei peagi. Ja et inimestes kujunenud taoline
arvamus johtub eelkõige neist endist. "Kui sa oled laval olnud juba 40 aastat ja kui ikka on neid, kes sind tahavad veel vaadata… Kes tulevad tänaval juurde ja ütlevad mõne lahke sõna… No mis siin häbeneda - eks see ole ikka üks lõpmata suur rõõmuallikas!"
"Tõenäoliselt olen ma ikka nii edev inimene ka, et ega ma välja näita, kui mul raske on. Ma ei taha olla nagu kõik, mina pean olema ikka teistmoodi," lööb Sallo silmis äkki helkima kelmikas tuluke. "Panedki siis hambad risti, lööd suunurgad ülespidi ning inimesed mõtlevadki: küll sellel on muudkui aga üks lust ja lillepidu!"
Aga ei ole ju. Hoopiski mitte. "Tegelikult on mul väga raskeid aegu olnud," mõtiskleb Helgi Sallo. Kui tütar Liina õppis lavakunstikateedris ja vanaema hoolt ning tuge vajas ka väike Reti Maria. "Ei tulnud siis keegi küsima, et ehk mul läheks ka abi vaja," meenutab ta. "Aga ega ma sellepärast õnnetu ole. Olen oma koormat ikka ise vedanud. Ja nagu targad raamatud ütlevad - ega kellelegi anta siin ilmas rohkem, kui ta parasjagu kanda jaksab."

Südamele armas tunne
Elu on läinud nii, et Helgi Sallo jagab oma kodu tütretütar Retiga. Niimoodi on rahulikum Von Krahli teatri näitlejast tütar Liina Vahtrikul, seltsim ja kindlam tunne Retil endal ning igati mõnus ka vanaema Helgil. Sest eks vanaemad ole ju ikka need, kes lapselastele oma soojust jagavad.
Tänavune emadepäev on Helgi Sallol esimene, mis möödub ilma oma emata. "Kui mu ema hiljaaegu lahkus… See oli nii kummaline tunne, mis mind valdas… Ma olen ju juba 61, ja alles nüüd ma äkki tundsin, et ma olen täiskasvanud inimene. Alati oli ema see, kes ikka minu poole hoidis, kes oma tasasel moel mulle nõu andis. Ja mõte, et nüüd pole mul enam mitte kellegi juurde minna… Et nüüd pean otsustama mina ja kõik suguvõsa nooremad vaatavad abipaluvalt hoopis minu poole…"
Pärast pisukest mõttepausi sõnab Helgi Sallo, et tunneb siirast heameelt aastate eest tehtud õigest otsusest. "Kui ma keset kõige paremat lavaaega otsustasin endale Liina saada - eks kõhklusi oli esialgu muidugi. Aga lõpuks sai naiseinstinkt siiski võidu ja ma olen nüüd mõelnud, et tunde järgi tehtud asjad on ikka need kõige õigemad asjad. Kui ma liiga kauaks mõtlema jään, mõtlen end ikka kõrvaltänavasse ummikusse," muheleb Sallo.
Pealekõige tegi Liina tasa ema väikese hiljaksjäämise. "Nüüd ongi nii, et Liina on alles 30, aga Reti juba 11. Ja mina noor vanaema niikuinii," teatab Sallo rahulolevalt. Põhjendades, et vahva ju, kui vanaema aeg-ajalt "Nukitsamehes" rõõmsalt ringi kepsutab.
"Aga Retist on mul siiani küll ainult rõõmu olnud. Ja me oleme kahekesti nii kokku kasvanud," sõnab vanaema, et südamele on see väga armas ja võtab vahel koguni silma märjaks. "Kui sa vaatad, kuidas ta asju juba analüüsida oskab, kuidas ta elu vaatab ja oma järeldusi teeb. Ja kuidas ta märgata mõistab… Tuleb vahel õhtul, ja mu väsinud ilmet nähes küsib: "Mamma, ega sa minu pärast kurb ole?"
Teisalt on ka nii, et nooruslikus seltskonnas tunneb vanaemagi end nooremana. "Ma ei või ju ennast lõdvaks lasta, ma pean suutma tema mõtetega sammu pidada. Vanainimesena tahaksin ma mõnikord ehk rohkem rahu saada, aga samas ta nagu sunnib mind vaatama maailma laiemalt - et ma nii väga ei lubjastuks," naerab Sallo.
Ta täpsustab, et eks pisikesi probleeme ja väikseid uksepaugutamisi tule ette nendegi peres. "Retil on ju praegu need üleminekuaastad ja minul on ka ja kui kaks sellist ikka kokku satuvad…"
Sallo lisab, et eks ikka igasugu vanainimeste hädad kipuvad teda kimbutama ka. "Aga meil on Pirital nii tore perearst, oskab sul kõik hirmud ja pinged nii kenasti maha võtta. Igal inimesel peaks selline hea nõuandja olema. Temaga suheldes olen ma hakanud mõistma, mida tähendab positiivne mõtlemine. Ja ma saan nüüd täiesti aru, et inimene võib end ise haigeks mõelda, ja samamoodi terveks ka."

Mõni nõrkus võib ju inimesel olla
"Ma olen elu aeg suur söögitegija olnud. Mul on väga raske väljas süüa, sest ma pean seda kodutoidu maitset tundma," annab Helgi Sallo teada, et küll juba paberitega kokk ikka teab, mida teeb… Samas tunnistab ta, et on terve oma elu ka väga valesti toitunud. "Olen väga armastanud magusat, olen väga palju vorsti ja sealiha söönud ja taimetoitlast ei saaks minust kunagi: paljalt liha lõhnad panevad mul kõik mahlad voolama."
Õnneks - sõnab ta - on nüüd tervis ise hakanud väikseid korrektiive tegema. Ja pannud ta kõikvõimalikest toorsalatitest lugu pidama. "Aga hommikusest kohvist näiteks ei suuda ma loobuda siiski," ei anna Sallo alla. "Üks nõrkus võib ju inimesel ikka olla…"
Niisiis jääbki väikeste vallatuste korvamine taimeteede osaks. Aga taimi on Sallo päris põhjalikult tundma õppinud. Võtab siis oma tarkusi täis kiirköitja ühes, veab muudkui näpuga järge ja püüab teepervelt ning metsa alt analooge leida. "Nurmenukk, raudrohi, nõmmliivatee, põdrakanep, naistepuna," loetleb ta oma lemmikuid ja lisab, et kõige tähtsam asi on siiski mesi. Kui see vahel otsa saab, on elust kohe nagu midagi väga olulist puudu.

Loe edasi ajakirjast!