Arstiamet
Vastu võtnud 70 000 last
Kati Murutar

Arstid vaatavad inimestele üle maskide otsa nende elu otsustavamail hetkil. Urve Salundi silmad naeratavad Tartu Ülikooli naistekliinikus vastsetele emadele-isadele siis, kui neil on käsil elu tähetund.

Veerand sajandit arstitöö kogemust on õpetanud filosoofiliselt toime tulema ka paratamatustega ja ühiskonna kõigist kihtidest pärit probleemidele kaasa elama nii, et oma pere ei kannataks. Oma pere aga on Urvele kinkinud juba teise pesakonna lapsi. Et lapselapsi oleks kergem oodata.

Kaks pesakonda
Ega keegi usugi, et siredal tillukesel Urvel võiksid aastate poolest juba ammu olla lapselapsed. 35aastase väljanägemisega naise vanim tütar on tegelikult juba 30aastane ja töötab raamatupidajana. 28aastane geograafiharidusega tütar otsis maailmas oma kohta ja leidis selle Stockholmis ning 25aastane poeg on töömees.
"Ei meeldi mulle see nüüdisaegne tähtsusjärjekordade asi. Et on vaja seda ja seda ja siis veel seda, enne kui lapsed sünnitada. Mina leian, et laste saamise parim aeg on noorus ning emaduse pärast ei jää elus midagi olemata. Aga eks sa tee omaenese lastele selgeks eksistentsiaalseid põhitõdesid - nad peavad ikka kõike ise kogema!" pahandab Urve, kes oletab, et lisaks emadusele on teda ennast noorena hoidnud muusika ja tants.
Urve on aastaid laulnud ülikooli naiskooris ning tantsib seltskonnatantsuklubis Svillum. See annab hea toonuse, ent probleem on partneritega. "Eestis lihtsalt on niimoodi, et 50aastased mehed on vormist väljas või surnud. Ja tõelised mehed ei taha tantsida ka - ei pea mehelikuks harrastuseks," arutleb Urve. "Jämedalt üldistatult on meie eas kahte tüüpi inimesi: ühed, kes teevad sajal kohal tööd ja roomavad öösel otse töölt voodisse, ja teised, kes on kuidagipidi hammasrataste vahele jäänud ega saa endale rahapuudusel lubada mingeid harrastusi. Eestis pole praegu üldse palju leida mõistlikku keskteed, inimesi, kelle elus töö ja puhkus, hool ja lõbu oleksid mõnusalt tasakaalus."
Lastearstist tädi suurepärane vorm on tohutu õnn tema vennapoegadele, kelle ta paar aastat tagasi võttis enda kasvatada. Urvele täiesti mõistetamatul kombel läks Viljandimaal elanud venna naine oma viie lapse juurest tagasi vaatamata minema.
"Ta on kuidagi isemoodi… lihtsakene," püüab naine delikaatselt väljenduda. "Teda iseloomustab ehk seegi, et kui ta ühega oma viiest beebist sünnitusmajast koju läks, kadus ta kohe samal päeval mitmeks tunniks sõbrannade juurde. Et küll kodused titele midagi ikka süüa annavad. Tema olemise keskpunkt on sõbrannad, endal pea laiali otsas. Temasse pole ema- ja kodutunnet kasvanud, sest ta on leidlaps. Romantiline elualgus küll, aga selliselt taustalt kasvanud naise vanemad lapsed kannavad samalaadset peretundetuse pitserit. Täiskasvanud tütred jooksevad sama pidetult ringi. Ja vanim poeg valis naise oma ema järgi. Veel ohjeldamatuma tuulepea, kes on nüüdseks juba minema vihisenud."
Urve vend kasvatas oma lapsi hulk aega üksinda. Töötas geodeedina, jõudis hilja töölt ja hakkas siis perenaisetöid tegema. "Vaatasin, kui ebavõrdselt on loodus andnud vastupidavust mehele ja naisele. Üksikemad saavad lastekarja ja koduga palju paremini hakkama kui üksi jäänud isad. Meestele pole antud vastupidamist sellisele koormale," meenutab Urve. "Me nägime kahe noorema õega küll, et vennal on väga raske. Aga kuidas aidata? Pole tegelikku tuge sellest, kui tungid juhukülalisena teise pere väljakujunenud rütmidesse ja oled pisteliselt abivalmis. Vaatasime võimetult pealt, kuidas vend kustus südamepuudulikkusse."
Venna koduvalla sotsiaalametnikud olid nõus andma kaks väiksemat poissi pigem lastekodusse kui udupäise emme hooletuse valda. Urve vaatas Annelinnas, kus tal on kena kolmetoaline pesa, uulitsail hulkuvaid tänavalapsi. Kõik umbes sama vanad. Näljas, kasimata, mõtteta ja tulevikuta. Ja temast sai jälle ema.

Tugevama õigus
Praegu 13- ja 14aastast jõmmi kasvatades on Urve avastanud, kui enesestmõistetavalt ebaõiglased on inimesed oma lihaste lastega. Omasigitatud lapsed oleksid justkui ema-isa omand, kellele võib nii halvasti öelda kui mitte kellelegi teisele maailmas. Tugevama õigusega võetakse endale õigus tujutseda, väsinud olla, endasse tõmbuda ja mitte jaksata. Lastele seda õigust ei anta, neil on vanemate arvates ainult kohustused, sest minu laps peab suutma, saama, kõike-kõike.
"Oma uute poegade abiga olen õppinud lapsi kohtlema nagu omasuguseid. Ka nemad võivad olla väsinud, mitte jaksata," teab Urve nüüd. "Ma olen neile selgitanud, et kui ma nendega pahandan, siis see on minu sügava hoolimise märk. Kui oleks ükskõik, ei pahandaks. Aga ei ole ju."
Hoolimist oli kõigepealt vaja üles näidata selles suunas, et poisid saaksid linnalaste silmis arvestatavalt riidesse. Lapsed on teatavasti halastamatud. Hoolitsusega tekitas Urve poistes esmase kaitstuse tunde.
Tartu naistekliiniku kuue neonatoloogi vahel jaguneb graafik nii, et igal neist on mitu öövalvet nädalas ning sageli töö ka nädalavahetustel - pühapäevalapsed tahavad ju ka sündides arstiga kohtuda. Tööst väsinult ütleb Urve poistele, et on väsinud. Kutid mõistavad. Aga sellele ei saa nad pihta, et kasuema on oluliselt eakam, kui välja paistab. Urve on neile kõigile jalgrattad ostnud ja poisid kupatavad ka tema enesestmõistetavalt sadulasse ja sõitma. Ja ongi hea. Nii läheb väsimus kõige paremini üle.
Poistele õpetab emps arusaamist raha teenimise ja kulutamise vahekorrast. Et raha teenib see, kes on mehemoodi õppinud, väärika ameti ja vastava palga välja teeninud. Kes teenib, see ostab. Kes veel ei teeni, piirab arutut tarbimist. Nii loogiline - ja nii korduvalt vaja korrata, et jõuaks kohale.
See, kui viimase peal töökoht tädi emal on, on poistele vägagi kohale jõudnud: seal on arvuti ja täitsa uued tited.

Kurepesa tulnukad
Täitsa uute tittede arstiks hakkas Urve tahtma juba varakult. Sellepärast, et kui tema ema väiksemate õdedega sünnitusmajast tuli, rääkis ta mõlemal korral: "Kõige toredamad olid lastearstid."
Tartu naistekliinikus alustas Urve tööd 25 aastat tagasi. Kui internatuuriaeg hakkas läbi saama, küsis tollane osakonnajuhataja, ega ole kahju lahkuda? Oli ikka küll, sest Urve tahtis töötada just nimelt vastsündinutega. Ja lahkuma ei pidanudki. Tänapäevani.
Kui ma pole just nende sünnihetkel valves olnud, siis läbi vaadanud või koju saatnud olen ma neid ikka. Kokku umbes 70 000 last. Uskumatu lugu küll."
Urve on pärast ämmaemandat teine inimene, kes emale-isale tere öelnud vastsündinu oma kätele võtab. Enamasti uurib kogu põnni füüsise läbi - kuidas tiksub-tuksub, paindub, ukerdab ja toimib. Enamasti on kõik hästi, nii et beebile kõrgeid apgaari-punkte jagava Urve süda hõiskab. Eufooriasse ta enam ei satu. Arvukate kogemustega on tulnud rahu.

Loe edasi ajakirjast!