Radioloogiaprofessor Jüri Kaude on Tartus sündinud ja kasvanud karismaatiline härrasmees, kes tänaseks 83aastasena töötab endiselt Floridas Gainesville'i ülikoolis emeriitprofessorina, on 9aastase Christiani vanaisa ja kasvatab samas koos elukaaslase Haldi Svanbergiga tolle kolme tütrelast.

Aken maailma
Sõbrunesime Jüriga ühiste tuttavate kaudu täpselt kakskümmend aastat tagasi ning esimesed kümme neist olime kirjasõbrad. Pihtisin oma pikkades kirjades Jürile asju, mida kellelegi teisele ei rääkinud. Ta nimetas end reipalt minu hinge toru-Jüriks ning luhvtitas oma teravate ütlemistega kõiki seiskunud allhoovusi. Nii, nagu oskab vaid see, kellele on torukübarat kandes Nobeli preemiate kätteandmisel viibimine enesestmõistetavalt seisusekohane juhtum.
Isand Kaude keeldus Eestisse tulemast ja isamaad külastamast, kuni Pika Hermanni tornis laiutas punalipp. Paljude maailma juhtivate radioloogide õpetaja ja vaimne isa tõi oma karismaatilise isiku koju külla siis, kui tuli taas oma riik, trikoloor ja vastne ülesehitus. Viimasel ajal on professor Kaude õnnelik, et üha sagedasemaks ja pikemaks muutunud Eesti-retkedel ei ole ta enam rahvavalgustaja, kes peaks koduseid kutsevendi järje peale aitama ja nukralt vaatama: "Eesti meditsiin on üleloomulikult ruttu arenenud maailmale järele tõmmanud, nii et ma võin nii Tallinna kui Tartu onkoloogiakliinikutes käia uut tehnikat ja teadussaavutusi tunnustamas, mitte õpetamas ja lohutamas."

Treffneri poiss
Aastad ja isamaa vabanemine-avanemine on muutnud vanahärra nostalgiliseks. Ta külastab nii koos Haldiga kui üksinda lapsepõlve ja noorusega seotud kohti.
Tunneb uhkust selle üle, milline on Treffneri kool praegu- ja rõhutab mitu korda, et ikka selge oleks: Tartus asub maailma kõige täiuslikum kool.
Nagu paljud teised nõukogude okupatsioonile sobimatud intelligendid ja karistusväärselt ettevõtlikud inimesed, põgenes ka Jüri koos paljude teiste kuldseimate ajude ja isiksustega Rootsi ning sealt edasi USAsse. Maha jäi suure õunaaiaga imposantne kivimaja Võru tänavas. "Püüdsin oma kodumaja pärast selle tagasisaamist mitmeid aastaid hooldada kaugjuhtimise teel. Remontisin ja kõpitsesin, kohendasin ja taastasin - kuni sain aru, et see pole võimalik. Elasin nostalgilise valu kenasti üle ja müüsin ta paar aastat tagasi ära. Eriline kergendustunne tuli," tunnistab Jüri.
Nüüd on Jüril ja tema elukaaslasel Haldil kena korter Tallinnas Rataskaevu tänavas, ent neid sealt tabada on lootusetu ettevõtmine. Küpses eas kestvalt seiklushimuline paar, kes on kogu Maale mitu tiiru peale reisinud, ei püsi ka Eestis paigal.

IT-kaunitarist Teie
Krooniline kopsuhaigus jättis radioloogiaprofessori, kelle elutöö on just nimelt haiguste õigeaegne ja täpne diagnostika, juba mõnikümmend aastat tagasi leseks. Ta andis oma väikese ilusa kaasa Helga mälestuseks välja valges nahkköites luulekogu ning oli üsna kaua üksi. Õigemini abielus tööga.
Kolmteist viimast aastat on Jüri oma eluteed astunud kõrvuti küpse kaunitari Haldi Svanbergiga. Kõige uskumatumal kombel teietab see paar teineteist. Igas olukorras. "Alguses püüdsime sina peale üle minna, aga see ei kukkunud kuidagi välja, lihtsalt ei sobinud suhu. Kusjuures mingit põhjendust ei ole - et teietamine säilitab distantsi ja privaatsuse või midagi sellist," on vanahärra ka ise üllatunud. "Lihtsalt on nii - Haldi on minu jaoks Teie."
"Teie" on 1950ndatest aastatest tegelnud IT-asjadega: viinud infotehnoloogiat ja arvutitundmist Aasia ja Aafrika maadesse, neid tutvustanud ja kasutama õpetanud juba siis, kui IT oli - nagu Jüri väljendub - vända ja puuküttega. Arvutivaimustuses on ka Haldi kolm tütrelast, kelle asendusemaks nooruslik kaunitar ootamatult sai. Tema tütar Gabriele ehk Käbi hukkus autoõnnetuses ning ema Haldi pidi kohutavast leinast väga kiiresti ja jõuliselt üle saama sellepärast, et lapsed on vaja üles kasvatada. Jüri imetleb, kui osavalt ja oskuslikult kaasa selle ülesandega toime tuleb.
"Mul on kahju, et minu üheksa-aastane lapselaps Christian, kelle tütar Silja ikka üsna hilja sünnitas, peaaegu ei oskagi eesti keelt," tunnistab Jüri. Küll aga on rahul sellega, et kauaoodatud lapselaps, kes on mõistagi ajastukohane arvutifakiir, mängib samas innukalt tennist ning teeb sügavamõttelisi asjalikke heategusid. "Ta ajas oma tänava laste kamba kokku ja juhtis kevadist prahikoristust," meenutab vanaisa. "Kõikvõimalik rämps korjati kottidesse ja viidi linnapea ukse taha: siin ta sul nüüd on. Linnapea oli mõistlik inimene. Ei solvunud, vaid kiitis ja tänas ja andis lastele aukirjad."

Loe edasi Kodutohtrist!