"Kaalusin 110 kilo. Olin päevade viisi voodis pikali, tööl käia polnud jaksu ega tahtmistki. Olin paks, naabrid ütlesid mulle halvasti, mees leidis endale armukese ja mõtles mind üldse maha jätta. Depressioon oli täielik. Mõtlesin, et elu on läbi. Ja et üleüldse suren ma niikuinii varsti ära," meenutab selle loo kangelane läbielatut.

Lasteaias kasvatajana töötav Marju räägib, et noorpõlves polnud tal kaaluga iialgi vähimatki muret. Lausa vastupidi - tema saleda keha ilu oskasid hinnata nii mõnedki kunstnikud, kellele ta käis modellina poseerimas. Kuid kümmekond aastat tagasi hakkasid kaaluprobleemid end Marjule siiski järjekindlalt ilmutama. Pärast laste sündi - neid on Marjul neli - võttis naise kehakaal, ehkki ta püüdis seda pidevalt pidurdada, muudkui kasvada. Kolm aastat tagasi, kui see juba 110 kg kanti kiskus, otsustas Marju, et nüüd aitab ja ette on vaja võtta midagi radikaalset.
"Läksin arsti juurde ja seal selgus, et mu maks on tõsiselt haige," meenutab naine. "Paljud maksarakud olid kärbunud ja toimivaid rakke oli väga vähe. Ning suures osas võimutsesid maksas hoopis rasvarakud. Haiglas öeldi, et pidage dieeti ja jätke joomine maha. Ja saadeti koju - surema. Vähemalt nii ma tollal arvasin."
Soovitus joomine maha jätta ajas naise küll tulivihaseks. "Ma olen olnud kogu elu täiskarsklane. Ja nüüd soovitab keegi, et jätku ma joomine maha!" Kuid sellele vaatamata olid prognoosid vägagi halvaendelised.
Ta läks Tartus isakoju ja sai seal teada, et aastakümneid tagasi tema sünni puhul istutatud hiina roos on ootamatult ära kuivanud. See hirmus enne pani Marju meeleolule muidugi veel viimase põõna. Küllap see surm nüüd peagi tuleb, ei sest enam pääsu ole. Nii ta arvas.

Ma hakkan võitlema!
Aga just siis, kui meelemasendus kõige suurem oli, tõstis Marjus pead trots. "Ma otsustasin, et ei anna alla. Mitte mingil juhul! Otsustasin - ma hakkan võitlema!"
Aga kuidas? Esimese hooga ei tulnud pähe paremat mõtet kui helistada antroposoofilisse terapeutikumi, kus ravitakse patsiente homöopaatilisel viisil, ravimi üliväikeste doosidega. "Ega ma sellesse homöopaatia värki nii väga uskunudki, arvasin sisimas, et eks see vist üks soolapuhumine ole," meenutab naine. "Aga parema puudumisel käis see kah - ikka parem kui niisama surma oodata. Millestki tuli ju kinni hakata."
Arst kuulas naise mured ära. Tõsi, tema küll Marjul joomist maha jätta ei soovitanud. Andis mingeid tablette ja käskis dieeti pidada. Portsjonid olgu hästi väikesed, see jäi Marjule kõige rohkem meelde. Lisaks käskis arst pidada kuivikupäevi. Ning isakodus ära kuivanud hiina roos ahju visata.
Kevadeks, mõne kuu pärast, oli Marjul kaalust 12 kilo maha võetud. Aga paraku oli see vaid ajutine võit. Jõulude ajal kiskus kaalu seier taas endise numbri ligidusse.
Taas hakkas Marju paastuma ning suutis kevadeks 20 kg maha saada. Mis sügiseks jälle endisele tasemele tõusis.
"Möödunud aasta jaanuaris, kui kaal jälle 110 näitas, tekkis küll hetkeks selline käegalöömise tunne," märgib Marju. "Pealegi olin just lugenud Kodutohtrist maksateemalist artiklit, millest selgus, et minu diagnoosiga on prognoos elada veel vaid kaks-kolm aastat." Ja siis otsustaski Marju: "Maksku mis maksab - mina elan kümme!"

Edu võti - püsi režiimis
Ta hakkas pidama nädalas regulaarselt ühte, vahel ka kahte täiesti toiduvaba päeva. "Mõnikord oli söömata lausa 5 päeva, aga tundsin ennast sel ajal ülimalt tugevana. Käisin tööl, hullasin lastega väljas - energia lausa voolas minus üle!"
Ja tulemused ei lasknudki end kaua oodata. Suveks oli kaal taas 30 kilo võrra vähenenud. Nüüd mõistis naine, et saabunud on otsustav silmapilk. Et tegelikult polegi niivõrd kunst kaalu vähendada kui selles püsida. Sest inimene on ju teadupoolest nõrk olevus ja ahvatlusi on meie silme ees teadagi lugematul hulgal.
"Väga tähtis, kuigi see on küllaltki raske, on suuta hoiduda vähimastki järeleandmisest kujunenud režiimis," õpetab Marju, kes tänaseks on kaotanud kaalus 40 kilo. "Ma söön ainult kalorivaeset dieettoitu, kuivikleiba, lahjat kohupiima, jogurtit, petti, kaerahelbeid…"
Ja liikuda tuleb, liikuda! Marju käib korra nädalas basseinis ujumas ning viibib palju looduses. Sest kui sul juba on kord kalduvus paksuks minna, ei saa sa endale lubada hetkegi lõdvakslaskmist - sest iga liigne kalor on kerge rasvaks muutuma. See ongi edu võti.
Praegu on Marju oma kaaluga juba peaaegu rahul. "Hetkel kaalun 70 kg, aga ma olin vahepeal koguni 65 kg," ütleb ta, märkides, et suur osa selles võidus on kindlasti lastel. "Lapsed elavad mu pingutustele ülimalt kaasa," ütleb Marju. "Kui nad märkavad, et ma olen jäänud näljase pilguga mõnd torditükki vahtima, viivad nad selle kohe mu silma alt ära. Ning tegelikult ma arvan, et olen korda saatnud päris paraja kangelasteo - ma olen suutnud jagu saada iseendast."

Loe edasi Kodutohtrist!