Neli ja pool ämbritäit - ligikaudu nii palju on vett täiskasvanud inimeses, kes kaalub 70 kg. Kuivainet leidub kehas ainult 25 kg. Protsentuaalselt on seda umbes sama palju kui näiteks süldis. Ent miks siis inimene ei liigu ringi võbiseva kallerdisena? Sellepärast, et oluline pole üksnes see, millest miski on tehtud, vaid ka see, kuidas see on tehtud.

Kaks kolmandikku inimese kehas leiduvast veest paikneb rakkudes nagu väikestes anumates, üks viiendik jääb rakkude vahele, ülejäänu aga voolab vere- ja lümfisoontes ning ajuvatsakestes.

Rakk on piisake ürgookeanist
Keharakk on vett sisaldav elusolend, kes ujub soolalahuses, mis koostiselt meenutab lahjendatud merevett. Öeldakse, et iga tilk vett inimese kehas on piisake ürgookeanist, milles aegade hämaruses tekkis elu. Rakkudevaheline koevedelik on pärit verekapillaaridest, mille veri läbib ühe sekundiga. Sellest ajast piisab, et veemolekulid jõuaksid kümneid kordi saalida kapillaari ja koevedeliku vahel.
Rakusisene ja -väline vesi on omavahel seotud. Vesi siseneb rakku ja väljub sealt rakukestas (rakumembraanis) asetsevate veekanalite kaudu. Need kanalid ei ole torukesed, vaid erilise valgu akvaporiini molekulid, millest vesi läheb läbi mööda siksakilist pilu. Üht kanalit võib sekundis läbida tuhandeid miljoneid veemolekule. Rakukesta veekanalite avastamise eest sai USA teadlane Peter Agre möödunud aastal Nobeli keemiapreemia.

Elutähtis vedelik
Vesi on keskkond, milles toimub seedimine, toitainete transportimine, energiavahetus ja elusaine sünteesimine. Mida noorem inimene, seda rohkem on temas vett:
· 3kuises lootes 95%
· vastsündinus 80%
· täiskasvanud mehes 65-70%
· naises 40-60%.
Noore organismi kudedes on seepärast rohkem vett, et seal kulgeb ainevahetus intensiivsemalt. Kui eakas inimene muutub kuivetuks, jääb väiksemaks ja kortsulisemaks, siis põhjustab seda ka veesisalduse vähenemine kõhres, lihastes ja nahaaluskoes - tegelikult kogu kehas.
Kuid vesi ei ole kehas üksnes lihtne lahusti. Vesi võtab osa paljudest elu tagavatest biokeemilistest ja füsikokeemilistest reaktsioonidest. Ja vee molekulid on organismi ehituskivid, nagu kõik teisedki keemilised ühendid.
Vesi on asendamatu. Toiduta võib inimene elada 40-50 päeva, ilma veeta kümme korda vähem. Kõrbesse eksinud inimesed suudavad veeta elada ligikaudu kolm päeva, mõned on hukkunud kiireminigi. Mõõduka temperatuuriga õhus ja kehalise tegevuseta peab vastu peaaegu nädala.

Veebilansi kulud
Organismi hämmastavamaid omadusi on oskus säilitada oma sisekeskkonda püsivalt ühesugusena. Sissetulekud ja väljaminekud peavad ka veeraamatupidamises täpselt klappima, ainult siis saab elutegevus ladusalt kulgeda.
· Kõige rohkem vett kulub uriini moodustamiseks. Erituva uriini koguse määrab kehast väljutatavate ainevahetusjääkide hulk.
· Et neerude kaudu välja viia 35 g valkude laguprodukte, on vaja 500 ml vett.
· Iga grammi keedusoola väljaviimiseks kulutatakse 50 ml vett. Seetõttu ajabki soolane toit janutama. Tavalistes tingimustes väljub neerude kaudu peaaegu pool organismist lahkuvast veest.
· Naha kaudu eritub vesi higina, mille hulga määrab organismi soojusregulatsioon. Rasket kehalist tööd tehes võib kuuma ilmaga higistada 15 liitrit ööpäevas.
· Soolestiku kaudu viiakse välja 100-200 g vett ööpäevas. Mida halvemini toitu omastatakse, seda rohkem kaotab inimene vett soolestiku kaudu, kõhulahtisuse korral 2-3 l päevas. Koolera ohtlikkuse üks põhjusi on organismi veetustumine.
· Toatemperatuuril kaotab inimene iga hingamisliigutusega 0,0162-0,0210 g vett. Hingeldamisel kasvab väljahingatava veeauru hulk rohkem kui viis korda. Tavaliselt lahkub kopsude kaudu umbes kümnendik eritatavast veest.
· Vett kaotab inimene ka pisaratega, vahel koguni üpris palju.
Kokku kaotame 2-3 l vett ööpäevas. See tuleb asendada. Jookidena tarvitame 1-2 l, umbes 1 liitri saame toiduga ja 0,3-0,4 l vett tekib kehas endas. Nii kujunebki organismis veetasakaal.

Varjatud varud
Vesi pole üksnes inimese keha koostisosa ja biokeemiliste reaktsioonide keskkond, vaid ka üks ainevahetuse lõppsaadusi, sisemise "keemiatehase" heitaine. Organismis moodustub vesi mitmesuguste ainete bioloogilisel oksüdeerumisel:
· 100 g rasva oksüdeerumisel vabaneb 107 ml
· 100 g süsivesikute põlemisel 55 ml
· ja sama koguse valkude lõhustumisel 41 ml vett.
Mõned loomad, sealhulgas kaamelid, saavad pikaajalisel veetus kõrbes viibimisel täiendavaid veekoguseid just varurasva oksüdeerumise teel. Pika kõrberännaku läbi teinud kaamel kõhnub mitte üksnes seepärast, et rasva kasutatakse energiaallikana. Organismi võimet töödelda rasvu veeks on muu hulgas kasutatud võitluseks liigse tüsenemisega. Tarvitatava veekoguse piiramine hoogustab rasvade lagunemist ja soovitav kehakaalu langus saavutatakse kiiremini. Muidugi pole see parim moodus kehakaalu reguleerimiseks.

Janul mitu põhjust
Janu on vajadus juua, millest annab märku kuivustunne suus ja neelus. Tervel inimesel tekib janu kolmel põhjusel:
· keha ei saa küllaldaselt vett
· kehasse on sattunud liiga palju mineraalsooli
· keha on ülearu kaotanud vett, peamiselt uriinierituse suurenemise või tugevama higistamise tõttu.
Joogijanu ilmub siis, kui teated vee puudusest kehas (sealhulgas ka ringleva vere hulga vähenemisest) jõuavad peaajusse, täpsemalt vaheajusse, kus paikneb janukeskus. Veevajadusest kõnelevate signaalide mõjul moodustub rohkem uriinieritust pärssivat hormooni. Uriinikoguse piiramine aitab vett kehas hoida.
Janutunnet leevendab juba suu niisutamine. Vedeliku joomine nõrgendab janu kohe, enne kui vesi jõuab soolestikust verre imenduda. Kui see nii ei toimuks, siis tuleks janu kustutamiseks juua liitrite kaupa, et vaheajusse saabuksid teated keha veevajaduse rahuldamisest. Organism talitleb otstarbekalt - liigset vett ei ole talle vaja.
Mõnikord põhjustab tugev janu liigjoomise, mis tingib ajutise positiivse veebilansi. Liigne vesi eritub kehast peamiselt neerude kaudu kahe tunni jooksul. Suured õllesõbrad tõenäoliselt teavad, et põhiosa rohkest vedelikust väljutatakse just teise pooltunni jooksul pärast joomist.

Tursed tekivad liigsest veest
Turse on vedeliku liigne kogunemine rakkudevahelisse ruumi. See on tingitud kas kapillaaridest väljuva vedeliku (vereseerumi) rohkenemisest või siis lümfisoonte kaudu toimuva äravoolu vähenemisest. Otseseks tekkepõhjuseks on
· vererõhu tõus kapillaarides (näiteks südamepuudulikkuse või neeruhaiguste esinemisel)
· vere valgusisalduse vähenemine (näiteks nälja tagajärjel)
· või veresoonte seinte läbilaskvuse suurenemine (allergiliste reaktsioonide korral või mürkainete ja ravimite toimel).
Tursevedeliku surve kahjustab rakke ja raskendab nende varustamist hapnikuga. Ohtlik on elutähtsate elundite, näiteks peaaju- ja kopsuturse, hingamist takistav kõriturse ning rohke vedeliku kogunemine kehaõõntesse.
Tursete kõrvaldamiseks viiakse liigne vesi arstimite abil neerude kaudu välja. Arusaadavalt peab turseid põhjustanud haigust ravima.

Loe edasi Kodutohtrist!