Elurõõm
Armastades läbi elu
Kristina Ots

"Teades, kuivõrd habras on inimene, oskad rohkem hoolida ja armastada," ütleb õpetaja Katrin Meinart - kiidetud keeleõpetaja, väsimatu suvelaagrite eestvedaja, festivalide korraldaja ja... lihtsalt hea ema.

Kui säravsilmne Katrin Meinart ruumi astub, tähendab see prantsuse keele tunni algust Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilastele. Ka lapsevanemad, kes soovivad oma võsude maailma paremini mõista, käivad kaks korda nädalas Katrini juures keeletunnis. Rääkimata Inglise kolledþi õpilastest, Katrini algatusel tema juhitava Prantsuse Õpetajate Ühingu poolt Pariisi külas korraldavates keele projektlaagrites osalejatest ja...
"See on nagu lõngakera - üks asi tingib teise ja on asju, mida kord juba alustatult ei saa enam pooleli jätta." Nii põhjendab hiljuti oma esimese prantsuse keele õpiku välja andnud Katrin oma rohkeid tegemisi.
Armastuses prantsuse keele vastu võime "süüdistada" Katrini muusikateoreetikust ema, kes seitsmeaastase tütre 1971. aastal sel ajal ainsasse prantsuse keelt süvaõppena õpetavasse kooli viis. Katrinil on taskus Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Roueni Ülikooli prantsuse filoloogi diplom. Aga Tartu Ülikooli biokeemikudiplom, mille võib kanda Kesk-Eestis veedetud koolivaheaegadel tekkinud loodusearmastuse ning Eesti Biokeskuse laboritöödes Richard Villemsi käe all omandatud kogemuste arvele. "Samavõrd, kui talvel olin end Tallinna vanalinnas Pika tänava kividel koduselt tundev tallinlane, olin suvel väike mulk, kes Suislepas ringi müttas," nendib Katrin.

Rikkus kogu eluks
Katrin on oma elukogemuse põhjal mõistnud, et inimene sünnib siia ilma kindla iseloomuga ja teda ei saa kasvatada sunniga - küll aga saab motiveerida. "Kui läheneda õpilastele nende võimetest lähtudes, on see töö palju rikkam ja huvipakkuvam kui täiskasvanute õpetamine. Seda tunnetust, mis lapsel on, vanemas eas juba enamasti ei ole."
Katrini motivaator oli kunagi prantsuse kirjandus - armastus, mis on teda saatnud kooliajast peale.
"Mis ühendab õpetajaid?" küsib Katrin kavalalt. "Nende õpilased! Et tekitada õpetajates huvi ja neid motiveerida, tuli leida midagi, mis huvitaks ja ühendaks nende õpilasi." Nii kasvasid Prantsuse Keele Õpetajate Ühinguga seotud tegemistest nüüdseks traditsiooniks saanud õpilaste suvised prantsuse keele projektlaagrid. Pakkumaks võimalust erinevate koolide õpilastel hoopis teises miljöös, näiteks mängudes ning kunsti- ja kokandusateljeedes üheskoos tööd tehes prantsuse keelt kasutada, omavahel suhelda. Kaugemas perspektiivis on kavas saada laagrile rahvusvaheline dimensioon, sest keel on eelkõige suhtlusvahend.
Kõige paremini õpid õpetades, leiab Katrin. Kuid ka õpetaja peab end täiendama. Nii on tema suvede sisse mahtunud alati ka üks staþeerimine ja tööreis Prantsusmaale. Heade organisaatorivõimetega Katrini suvi on üldse väga kirju, ta osaleb juba mitmendat aastat ka David Oistrahhi festivalide korraldamisel Pärnus. Ka eesootav suvi pole selles osas erand.

Valusal viisil
Küllap on nii, et õnne oskad hinnata siis, kui oled kogenud kaotuse kibedust. Elu tumedam pool pole jätnud Katrin Meinartit riivamata.
Ülikooli ajal tutvus Katrin Tartu Muusikakoolis löökriistu õppiva, kuid sõprade seas ka andeka joonistaja ning mitmekülgse ja alati huvitava kaaslasena tuntud Jaanus Meinartiga. Noored armusid, abiellusid ja 1985. aastal sündis poeg Rasmus. Kolm aastat hiljem sündis perre ka teine laps. "Jaanuse elutee jäi lühikeseks, ta puhkab meil Metsakalmistul," ütleb Katrin tuhmilt. "Sellised asjad panevad inimese ja tema lähisuhted tõsiselt proovile. See oli kriitiline aeg ka meie elus". Järgmise lapse - Raineri tulek 1990. aastal tõi jälle uue lootuse ja jõu jätkata.
"Üks minu unelmatest oli ära käia Kuriili saartel. 1991. aasta suvel põrutaski Katrin koos õpingukaaslastega Kuriilidele, kaasas tol hetkel alles üheksakuune Rainer, kes otsustas just selle reisi ajal Tallinn-Moskva rongis jalad alla võtta. Nii osteti Kuriilidel ühest külapoest lapsele jalavarjud ja vahva põngerjas võis koos oma emaga teekonda jätkata.
Pärast tormilisi tudengiaastaid ja samasse aega jäänud huvitavat tööd ülikooli biokeemia laboris pöördus Katrin koos kahe pojaga tagasi Tallinna. Töötas aasta prantsuse keele õpetajana Tallinna Majandustehnikumis ja siis asus oma kunagise lemmikõpetaja kutsel samale tööle koolis, kust ta kümme aastat tagasi oli lahkunud - Gustav Adolfi Gümnaasiumis.
Abikaasa Jaanus jäi esialgu Tartusse, jätkama just alustatud ajakirjandusõpinguid. Elati visiitabielu. Kuni ühel päeval saabus kohutav teade: Jaanus oli leitud teadvusetuna tänavalt ja hilinenud operatsioon Maarjamõisa haiglas ei aidanud arstidel 28aastase noore mehe elu päästa. Milline juhuste rida traagilise lõpuni viis, ei tea lähedased tänini. Katrin jäi kahe pojaga üksi.

Loe edasi Kodutohtrist!