Elurõõm
Loomad pakuvad suguvendadele kosutust
Ita Serman

“Edu on võime liikuda luhtumisest luhtumisse, kaotamata vaimustust.”
See Winston Churchilli tsitaat kaunistab Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu töökabineti seina juba kümmekond aastat, ajast, mil ta põdes läbi infarkti.
“Kuigi olen enda arvates üsna parandamatu optimist, lähevad mõned asjad vahel ikka hinge ka,” kommenteerib ta ise. “See Churchilli ütlemine on mind seni kõvasti aidanud. Koos tubli annuse jalgsikäimisega, milleks loomaaed pakub piiramatuid võimalusi.”

Kiiksuga aednik sündimisest saadik
Kui eelöeldud mõttetera tagumisest poolest alustada, siis - Mati Kaal vaimustub, teadagi, kellest. “Olen maal kasvanud, kogu aeg loomad ja loodus ümberringi, ja selles mõttes olen kiiksuga sündimisest saadik,” näib ta ise kiiksu üle veidike uhkustki tundvat.
Nii ehk teisiti - tema kirjanikust tädi Aira Kaal on oma logiraamatutes kirjutanud, et juba kolmeaastaselt tundnud Mati kodumaja ümbruse taimi rohkem ja paremini kui mõnigi täiskasvanu. “Teise asjana on mulle meelde jäänud see, kui õpetaja 1. klassis küsis, kelleks me tahame saada. Kuna kosmonaute sel ajal veel ei tuntud, tahtsid pooled poisid lenduriks ja pooled autojuhiks, tüdrukud õpetajaks ja arstiks. Kui järg minu kätte jõudis, ütlesin: mina tahan saada aednikuks. Selle peale pahvatasid kõik naerma. See pilt - naerev klass - on mul silme ees tänaseni,” meenutab Mati Kaal.
Aga aednik sai temast sellegipoolest. Loomaaednik täpsemalt. Ja arvata võib, et kunagistele klassikaaslastele see enam nii väga nalja ei teegi, kui nad oma laste ja lastelastega käivad loomaaias, mis muide on Mati Kaalu ainukene töökoht - kui mõned noorusaja looduslikud kõrvalepõiked välja arvata. “”Zoofossiil,” ütleb selle kohta mu astronoomiat õppinud poeg,” tähendab Mati Kaal heatujuliselt.
“On neid, kes loomi tõesti armastavad, ja teisi, kes armastavad mõelda, et nad armastavad.” Mis loomaaia direktori ametisse puutub, aastate eest Mati Kaal end sinna kujutleda küll ei osanud. Ajal, mil toonane loomaaia direktor Karoly Stern siitilmast ootamatult lahkus, huvitanud teda hoopis looduses seiklevad suured kiskjad ja pooleliolev kandidaaditöö, mis pooleli tookord jäigi. Sest “mulle sai selgeks, et kui sellele kohale tuleb mõni juhuslik inimene, võib ta kogu saavutatu lihtsalt nulliks muuta.”
15. oktoobril 1975 sai Mati Kaalust Tallinna Loomaaia direktor. “Ja nüüd ongi nii, et otseselt loomadega saan ma pahatihti tegelda alles siis, kui ametlik tööaeg on läbi,” sõnab Mati Kaal veidike nukralt. Ja lisab juba rõõmsamalt, et tegelikult ongi loomaaed selline koht, mida ei saa võtta kui tööd. Sellega tuleb kokku elada.
Kui Mati Kaalul on tuju paha, läheb ta … loomaaeda.
Kui Mati Kaalul on tuju hea, läheb ta … loomaaeda.

Loe edasi ajakirjast!