Elurõõm
Muhulane unistab...

IVO LINNA kõik teed viivad viimasel ajal Muhumaale. Seal ongi see paik, kus on "suur lilleaed ümber väikse maja". Sealt leiab tasakaalu ja tervet olemist, turgutust rõõmsale meelele ja vaikust kõrvale - lauljaelu on, teadagi, tervistkahjustav.
ÜLLAR ENDE

"Viimati tuli üks tore mees mu juurde ja ütles: "Ma võin laulda nagu Caruso." Siis hakkas ta üle kere värisema ja lauliski väga ilusa puhta häälega oma laule. Mees ütles sedagi, et tal on neid seitsekümmend tükki ja kui ma tahan, siis võin kohe mõne endale saada," meenutab Ivo Linna sooja muigega hiljutist esinemist psühhoneuroloogia haigla patsientide kevadpeol. Muusikaga seal tõbiseid turgutamas käinud on ta kaks korda aastas, viimasel ajal koos Antti Kammistega. Ja ikka ilma rahata. Seda Ivo Linna ise muidugi ei toonita. "Ma ei tee mingit vahet, kas inimesel on kõht haige, jalad valutavad või on ta natuke peast ära läinud…"
Üle kolmekümne aasta laval naerusuisena vastu pidanud Ivo Linna tunneb end iga publiku ees ja sees nagu kala vees.

Vett kaela ja mulda peale
Ivo poisipõlv möödus Kuressaare äärelinnas. Loomulikult andsid ka tema ema ja isa juhtnööre, kuidas tervist hoida.
"Eks nad ikka manitsesid meid: ära suitseta, ära joo viina! Aga üks asi õnnestus isal põhjalikult - igal hommikul pidin ennast külma veega üle uhama. Lapsepõlves oli see eriti vastik kohustus. Meile vendadega see ei meeldinud, aga me olime sunnitud seda tegema, sest olime isa võimu all. Nii peksti külma veega karastamine meile korralikult naha vahele," meenutab Ivo Linna, kellel ka veel 53aastasena on see poisipõlve harjumus veres. "Kui mul mingil põhjusel külma veega uhamine vahele jääb, on päev hukas. Sel kevadel käisin esimest korda meres juba 12. mail. Vesi polnud enam teraskülm, aga ka mitte suviselt soe, kuid kas või korraks end kargesse vette kasta või seal ujuda on meeletu nauding."
Nagu vanemad ikka, püüdsid nad Taivot, Temmet ja Ivot külmetamise eest hoida. "Teadagi, lapsed jooksevad ringi, nahk märg, ja siis on haigus kerge tulema. Aga palju laps hoolib sellest, mida vanemad räägivad! Läksime märja nahaga kaevu juurde ja jõime külma vett.
Kui me jalgrattaga põlved puruks sõitsime, oli kõige lihtsam haava peale mulda panna - veri jäi kohe kinni. Alles pärast saime aru, et nii oleks võinud kergesti saada kramptõve."

Kilod suguseltsist kaasas
Telest näeb nüüdki aeg-ajalt filmilõiku, kus verinoor ja pisut häbelik Ivo Linna laulab: "…siis olen nagu sangar seiklusfilmis…" Piitspoiss nagu angerjas. Kui too noormees ja praegune "vana kala" kaalukaussidele panna, kas tuleb 1:2 ära?
"Ei, kahte ei tule, poolteist ehk," naerab Ivo Linna. "See kaaluasi käib eluaeg minuga kaasas, sest meie suguseltsis on selleks soodumus. Meid on kahesuguseid: ühed kõhnad, teised paksud. On ka neid, kes on olnud pikka aega kõhnad ja läinud järsku paksuks. Ka mina hakkasin kaalu juurde võtma kahekümnendate eluaastate lõpu poole."
"Kaaluohver" on proovinud ka igasuguseid reklaamitud loodusravimeid ja dieete.
"Võtad mingi viisteist kilo alla, närvid lähevad mustaks ja valgus hakkab silme eest ära kaduma… Minu meelest hetkelised dieedid on organismi puhastamise seisukohast head, aga see jutt - teete kaks nädalat dieeti ära, võtate kakskümmend kilo alla ja kahe aasta jooksul on teie kaaluga kõik korras - on täielik pläma. Kui jätkad endist eluviisi, siis kuu-paariga on kaal tagasi ja kõik kordub, või ei kordu.
Muidugi saaks kaalu normis hoida, kui elaks väga režiimikindlat elu ja võtaks end kokku, aga tahtejõud mul puudub ja võimalus ka, sest minu elu ei ole reeglipärane. Kui mul ikka tööpäev poole ööni välja läheb, siis on mu kõht lihtsalt tühi. Ma ei saa magama jääda, pean midagi natuke sööma. Töö ajal ma süüa ei saa, sest siis on väga raske laulda. Selles mõttes on meie, lauljate ja pillimeeste elu ettearvamatu: pärast esinemist sa vohmid lihtsalt ennast täis - muidu ei rahune maha.
Muidugi olen püüdnud kaloreid põletada maal füüsilist tööd tehes. Siis ei tahagi eriti süüa ja kaal läheb alla. Tallinnas aga pole peaaegu üldse koormust: teinekord istud kodus, mugid ja vaatad telekat või loed raamatut. Ja siis need kilod tulevadki."
Ivo Linna sülitab kolm korda üle õla, sest õnneks on vererõhk normis ja süda lööb nagu õlitatult. Aga seda tunnistab ta ometi, et Karlssoni-kehas pole enam nii palju võhma kui enne.
"Kui dieetidega kümmekond kilo maha võtsin, tundsin kohe, et olemine on kergem. Kellel on hakkamist ja tahtejõudu, võib dieete ikka teha. Ootan väga suve: söön rohkem rohelist ja kõik on paremini tasakaalus. Mina küll ei kujuta ette, et mu kogu elu oleks suunatud sellele - võtta 30-40 kilo alla. On nagu on, olen patune küll…"
Ühest pärispatust on Ivo Linna praegu täiesti lahti saanud: ta ei tee enam suitsu.
"Olin rohkem pühapäevasuitsetaja, kirglik tõmbaja pole kunagi olnud. Mul on varemgi olnud väga pikki suitsuvabu pause."

Kops nagu tolmukott
Kuulajale-vaatajale tundub, et lauljatöö on kerge ja puhas. Tegelikult on see teinekord sõna otseses mõttes must.
"Kõige hullem on see, et tekivad hingamisteede vaevused. Kui lastakse ka veel lavasuitsu, on see minu kurgule eriti vastik," ütleb Ivo Linna. "On ka tolmuste põrandate ja maapindadega pidusid, kus rahvas keerutab kaasa elades või tantsides tolmu üles. Laval olles ei saa kohe arugi, aga pärast vaatad: pillid on kaetud ühtlase halli tolmukorraga. Siis saad aru, mida oled neli-viis tundi sisse hinganud - kops on nagu tolmuimeja tolmukott. Ja see ajab kogu aeg köhatama.
Laulmine hakkab ka jalgade peale: kui on pikk õhtu ja pead seisma kogu aeg ühe koha peal, väsivad jalad ära. Aga ilmselt esinemise emotsionaalne pool tasandab vaevused ära ning ei pane neid tähelegi."

"Laula mu laulu helisev hääl…"
Ivo Linna hääle tunneb ilmeksimatult ära: see mõnus, kärisev-kähisev tämber on küllap paljude eesti naiste hinge värisema kriipinud.
"Mul oli väga raske aeg seitsmekümnendate alguses ja keskpaigas, kui olin restoranilaulik. Iga päev nädalast nädalasse, kuust kuusse muudkui paned ja paned. Võib-olla sealt tuligi see tämber. Ja omal ajal noorena püüdsin teha igasuguseid maailma lauljaid järele - eks siis oli vaja häält ka käristada… Võib-olla ongi halb see, et ma pole kunagi häälekooli saanud, mingeid juhatusi oleks ikka vaja olnud."
Aga kas koolitatud häälega Ivo Linna koolitatud laulmisel oleks nii suurt tõmmet?
Kogenud lauljana jagab ta kodutohterlastele juhatust puhuks, kui hääl juhtub ära minema. "Ütlen edasi dr Harri Kruuse soovituse, mis ta mulle kunagi andis: kui on häälepaeltepõletik, tuleb vaikuses puhata, ei tohi raadiotki kuulata. Isegi mõttes ei või laulda, sest see paneb häälepaelad võnkuma. Magamine aitab: kui mul on olnud jube väsitav laulmine ja olen täiesti läbi ning korralikult magada ei saa, on järgmine päev laulda kohutav pingutus."
Ivo Linnal tulnud ette sedagi, et häält ei ole ja esinemine jääbki ära.
"Paar korda on seda paraku juhtunud, siis oli häälepaelte põletik. Ja kui häält lihtsalt ei tule, siis ei saa ka laulda. Ükskord oli nii kohutav gripp, et mõtlesin: kui ma lavale läheksin, sureksin seal lihtsalt maha. Seda pole ju kellelegi vaja.
Kõige hullem on siis, kui tekib nohu ja ma pean ikkagi esinema minema. Nohuga laulmine on täielik katastroof."

"See on väike Muhu…"
Sünni poolest saarlane, vahepeal rohkem eestlane, nüüd aga kipub vägisi muhulaseks.
"Ma ei ole valemuhulane, sest emapoolne vanaisa oli Muhu inimene. Ma pole temaga kunagi kohtunud, sest paraku suri ta neljakümne teisel aastal Siberis. Mul on Muhus palju sugulasi."
Kauasel pealinlasel on Muhu saarel oma talu, mis on teda kümmekond aastat aina Tallinnast üle vee kiskunud. Rookatuse ja kiviaiaga ja puha, nagu Muhus ikka.
"Minu eesmärk on see "lüüa lille", nagu öeldakse. Minust peab maha jääma täiesti korras talu ilusa organismina."
"Suur lilleaed ümber väikse maja…"? Nagu ühes Ivo Linna naljalaulus seisab.
"Ei ole siin mingit nalja - nii meil ongi. Mu naisuke on sinna väga palju lilli istutanud ja nendega ta tegelebki. Mitte sellepärast, nagu tahaksime, et kui inimesed tulevad, siis ütleksid: "Näe, kui kena teil siin on!" Mina olen nii egoistijuurikas küll, et selles mõttes ei mõtle ma teiste peale. Ma tahan ise ilusa õue peal olla, tahan tunda, et me oleme selle oma kätega korda teinud. Ma ei või näha, kui ümberringi on räämas.
Olen palju oma kätega teinud. Kõike ma loomulikult ei oska, aga inimene ju õpib tööd tehes juurde. Läheb valesti, teen ümber, nii kaua, kui asi selge. Maal ongi hea see, et kui üks töö otsa saab, mõtled uue välja: "Aa, ka selle võiks ära teha." Me ei ole päevitajad tüübid ja nokitsemist jätkub lõputult. See ongi õudselt tore.
Vanasti sai suvel ka Pirita rannas päevitatud, aga nüüd leian, et aega on kasulikum teist moodi täita kui peesitades. Tunnen, et mul on veel jõudu talus toimetada ning õnneks pole tervis alt vedanud. Ainult mõnikord ülipisikesed hädakesed."
Siis aitavad ka maarohud, mida Ivo Linna heameelega tarvitab.
"Meil on väga head naabrid, kes varustavad meid raviteedega. Nad peavad mesilasi ja me saame neilt taruvaiku. Olen nii palju targaks saanud, et taruvaik on kui just mitte imerohi, siis väga hea rohi küll. Vanasti olid mul maoga probleemid. Siis soovitati sisse võtta pudelikorgitäis taruvaigutinktuuri. Ja kohe teine asi. Taruvaigu- ja saialilletinktuuri kasutan siis, kui mul on nohu. Ma ei pane seda sügavale ninna, vaid määrin sõrmeotsaga seestpoolt. Ja aitab. Kui on värske kriimustus või haavake, õpetas naabriproua: tuleb taruvaiguga kokku teha ja kõik on korras."

Loe edasi ajakirjast!