"Ma olen oma olemuselt tõeline päikesekummardaja!" teatab omaaegne operetiprimadonna ja hilisem kontsertmeister Therese Raide suure suve hakul. "Ma lähen kohe tigedaks kätte, kui päike paistab ja mina pean veel linnas istuma!" lisab ta päikselise naeratuse saatel.

Millegipärast nõuab pahura Therese Raide kujutlemine parasjagu pingutust. Ja lõpeb see paraku ikkagi mingi üsna leebe kujutluspildiga. Päike, teadagi... Sest niipea kui esimesed soojad endast märku andma hakkasid, kiirustas ettevõtlik daam oma suvekoju. Tassis lamamistooli õue peale ja sättis ennast päikesele vastu. Enne veel käis ta suvesooja järel Horvaatias ja Sloveenias. Võttis oma aastatele vaatamata ette keerulisevõitu bussireisi. Tõdes, et raske oli küll ja jalad läksid pikast istumisest paiste, kuid võit enda üle oli taas saavutatud. Seejärel otsustas, et peab üle vaatama, kuidas seal Jurmala kandis päikesega lood on. Nüüd unistab juba järgmisest sõidust - sügisel, et sel moel suvega ühte sammu astuda.

Elu alalises liikumises
Therese Raidet nukralt norutamas näha tundub üsna võimatu: ikka on tal midagi teoksil "Ma armastan meeletult ujuda," kirjeldab ta oma liikumisvõimalusi. Ja lisab kelmika naeratuse saatel, et suusatamine, uisutamine ja tennisemäng on teatud põhjustel juba mõnda aega tema liikumisgraafikust maas. Aga neid asendavad esinemised. "Seal saan ma laulda ja klaverit mängida, jutustada ja ringi karata, nii palju kui süda lustib," sõnab ta rahulolevalt. Seda enam, et lavapartneritega olla tal vedanud - puha noored mehed ümberringi...
Kuuskümmend aastat tagasi tahtis just konservatooriumist klaverikunstniku diplomi saanud neiu teha teoks oma unistuse - õppida edasi välismaal. Aga suur sõda oli käimas ja saatusel olid temaga teised plaanid. "Eks mul oli see häda ka, et ma juba lapsest peale laulsin," muigab Raide selle peale ise. Nii ehk teisiti - ühel päeval leidis ta end Estonia teatrist. Kuhu ta mõneks ajaks pidama jäigi. Veelgi enam - Therese Masing-Raidest kujunes oma ajastu operetitäht, kes "Silvas" mängis Silvat, "Montmartre'i kannikeses" Kannikest, "Kolmes musketäris" Mustlannat... Oli tema hiilgeaeg.
Kuni selle päevani aastal 1948, mil üks tuntud teatrimees tuli ja ütles: teid ei saa me enam kasutada, teie olete nagu Viini operetist välja karanud...
Rõõmsameelne naine ei andnud aga alla: võttis hoopis kätte ja läks teist korda konservatooriumi. Pärast seda töötas 33 aastat kontsertmeistrina. Siis tuli mõttele luua oma õpilastega koos Therese Raide muusikasalong. Aastad läksid. Ja siis ühel päeval sai laulmiskeeld otsa: "Minu põhirepertuaar, 30. aastate šlaagrid, olid jälle au sisse tõusnud." Therese Raide astus taas lavale. Lauljana. Tema meeleolukad kontserdikavad on aga hinnas tänaseni. Põhilisteks lavapartneriteks ongi jäänud tema õpilased: Aleksandra Järvi, Toomas Kuter, Jaak Jõekallas. Ja muidugi gastroenteroloogist pianist Benno Margus. Sest kes kord on kuulnud nende kahe etteastet "Hallo, Dolly!" teemadel, on killukese elurõõmu oma südamesse talletanud päris kindlasti.

Hea nali - parim elueliksiir
Igal hommikul teeb Therese Raide endale ühe süsti. See näeb välja umbes nii: istub voodiserval, mõtiskleb pisut elu üle ja sõnab siis isekeskis: näe - ilm on ilus, mina olen terve ja meel on rõõmus!
"Vaat seda rõõmsat meelt peaks inimestel olema hoopis enam!" teab ta omast kogemusest. "Ja naerda tuleks - palju rohkem ja kogu südamest!"
"Muide, mulle nii kangesti meeldib teisi inimesi šokeerida," avaldab ta ühe oma väikestest saladustest. Mille avaldumisvorme on olnud võimalus näha näiteks ... karnevalidel. Poska tänaval asuvas eakate inimeste eneseabikeskuses, mida, muide, kutsutakse ka eakate inimeste nooruslikuks klubiks.
"Esimesel aastal tegin ennast mustlaseks. Järgmisel aastal mõtlesin, et no kohe nii tahaks midagi tavatut! Istun ühel õhtul jälle teleri ees, ja mis mina näen: lamab seal poolpaljas naine ja teatab paljulubavalt: küsida võib kõike! Oma telefoninumbrit näitab ka veel." Mõeldud, tehtud. Mõne aja pärast võis karnevalil kohata üht pilkupüüdvat ja üsnagi ühemõtteliselt riietatud daami, selja peal ilutsemas kiri: küsida võib kõike... Veel aasta edasi, ja üle 80 aastast Pipi Pikksukka kadestanuks isegi päris Pipi ise.
"Mina ütlen ikka: hea nali on parim elueliksiir!" võtab asjaosaline ise kokku. "Oi jumal! Ma nii kardan rohtusid võtta!" jutustab ta kujukalt, kuidas mõni aeg tagasi oma koduapteeki üle vaatas. Tulemuseks sai kenake hulk säilimisaja ammu ületanud ravimipakikesi, millest igaühest oli ära võetud maksimaalselt üks tablett... "Aga mis mul kindlasti kodus peavad olema - need on taruvaik ja saialillesalv," kirjeldab ta õhinal oma imerohtude suurepäraseid omadusi. "Nüüd siis viimased kaks aastat ka korvalool," poetab ta pisut tasemini.

Normaalne elu - mis see on?
Kaks aastat tagasi, suve hakul tundis Raide äkki, et nüüd on aeg ennast arstile näidata. "Üldiselt olen ma arstide juures käinud ikka väga harva," meenutab ta, et sinnamaani sai tema ainukene märkimisväärne visiit teoks nii umbes 80 aastat tagasi ."Öeldakse küll, et kurgumandlid muidu ju inimest kaitsevad, aga minuga oli vastupidi," selgitab ta tollase operatsiooni vajadust. Aga nüüd... "Lihtsalt tundsin, et midagi on minuga väga korrast ära," meenutab ta. Arst vaadanud patsiendi üle ja leidnud, et kui kõrge vererõhk välja arvata, pole seal eriti hullu midagi. "Elage normaalset elu," soovitanud ta. "Läksin siis maale tagasi ja hakkasingi oma igapäevast elu elama. Aga ikkagi tundsin, et midagi on valesti. Mis siis muud kui arsti juurde tagasi. "Jah, proua, teil on siin tõesti olnud üks mini-infarktikene," tõdenud seepeale arst. "Aga see juhtus juba viis päeva tagasi, nüüd on kõik jälle möödas," ja soovitanud talle taas normaalset elu elada. "
Therese Raide on püüdnud elada oma sisetunde järgi ja seni iseendaga päris kenasti hakkama saanud. "No näiteks söömine," selgitab ta. "Kuna olen Veevalaja, söön ma korraga vähe, aga see-eest tihti," kirjeldab ta lustlikult, kuidas hiljutise reisi ajal oma kaaslastelt pärinud: kas poleks nüüd aeg õige pisut ka einet võtta. "Sul suu käib ju juba hommikust saadik," töganud seepeale teised. "Nad ei saanud aru, et see polnud mingi söömine. Kerge näksimine ainult," muigab Raide.

Loe edasi Kodutohtrist!