Keha muutub lakkamatult

Keegi meist ei ole täna enam täpselt samasugune kui eile. Inimest moodustav elusaine ei püsi kogu aeg ühesugusena, sest organismi ja väliskeskkonna vahel toimub pidev ainete vahetus ning kehas endas käib lakkamatu lammutamine ja ehitamine.

HARRI JÄNES

Inimorganismi ainevahetus ehk metabolism on kudedes vastastikuses seoses kulgevate arvutute keemiliste reaktsioonide kogum, mis võimaldab tal kasvada, areneda, säilida, uueneda ja paljuneda. Ainevahetus on elu tähtsaimaid tunnuseid.
Ainevahetus, millega koos käib ka energiavahetus, seob organismi ümbritseva keskkonnaga, sest sealt pärinevad kõik kehale vajalikud ained. Ta saab need toidu, joogi ja sissehingatava õhuga.
Ainevahetuses toimub üheaegselt kaks lakkamatut protsessi.
· ANABOLISM ehk EHITAV AINEVAHETUS, mille käigus omastatakse toitained ja moodustatakse organismi koostisosad ning varuained. Piltlikult väljendudes seisneb anabolism väikestest lihtsatest molekulidest suurte ja keeruliste moodustamises, näiteks valkude sünteesimine aminohapetest. Selleks kulutatakse energiat.
· KATABOLISM ehk LAGUNDAV AINEVAHETUS muundab suured molekulid väikesteks, vabastades seejuures energiat. Katabolismi ülesanne on muuta ka kehavõõrad, sealhulgas kahjulikud ühendid, kahjututeks.
Ainevahetuse lõppsaadused, mida organism ei vaja, juhitakse neerude, pärasoole, naha ja kopsude kaudu väliskeskkonda.
Noores kasvavas organismis on ülekaalus ehitav ainevahetus, täisealises organismis jäävad anabolism ja katabolism tasakaalu, raugaeas saab ülekaalu lagundav ainevahetus.

Valgud ehituseks ja remondiks
Toiduvalke kasutab organism peamiselt kudede ehitamiseks ja remontimiseks, väike osa kulub energia saamiseks. Arvatakse, et kehavalgud uuenevad elu jooksul 200 korda.
Seedeensüümid lõhustavad valgud aminohapeteks, mis imenduvad peensoolest verre. Verega kantakse aminohapped maksa, kus need muudetakse kehaomasteks ühenditeks. Maksas töödeldud aminohapped viiakse verega kudedesse, kus neist raku väikseimas organellis ribosoomis (läbimõõt 20-30 nanomeetrit) sünteesitakse koevalgud. Kaheksat asendamatut aminohapet organismis ei sünteesita. Neid sisaldavad peamiselt loomsed valgud, mistõttu umbes pool toiduvalgust olgu loomset päritolu.
Aminohapped, mida ei kasutata kudede ehitamiseks, lähevad energiakulude katteks või muudetakse rasvadeks ja süsivesikuteks. Valkude lammutusproduktidest tekib peamiselt maksas ammoniaak ja kusiaine, mis eritatakse uriiniga.

Liigne rasv puusadele või kõhule
Toidurasv lõhustatakse seedekulglas rasvhapeteks ja glütserooliks. Peensoolest imenduvad need lümfisoontesse ja kanduvad lümfiga vereringesse. Verega kudedesse jõudnud rasvhapetest ja glütseroolist sünteesitakse kehaomaseid rasvu, mida kasutatakse kudede ehitamiseks ja remondiks ning energia saamiseks.
Rasv, mis jääb üle, viiakse rasvavarulatesse, näiteks puusadele või kõhule naha alla. Organismile on väga vajalik toiduga saada neid küllastamata rasvhappeid, mida ta ise ei suuda sünteesida.
Rasvade ainevahetuse lõppsaadused on süsinikdioksiid ja vesi, puudulikul oksüdatsioonil, näiteks suhkurtõve korral, moodustuvad nn ketokehad, mis viiakse kehast välja uriiniga.

Ülearused süsivesikuid tõstavad kaalu
Toidus sisalduvad süsivesikud, näiteks kartuli- või teraviljatärklis, lõhustatakse seedekulglas peamiselt glükoosiks, vähem laktoosiks või fruktoosiks, mis imenduvad verre ning kantakse sellega maksa ja kudedesse. Maksas muudetakse glükoos ja teised suhkrud süsivesikute varuaineks glükogeeniks. Glükogeeni võib maksas tekkida ka valgu- ja rasvaainevahetuse produktidest ning piimhappest.
Süsivesikute vajaduse suurenemisel maksa glükogeen lagundatakse ja saadetakse verre glükoosina. Hormoonide abiga hoitakse vere suhkrusisaldus püsivalt enam-vähem ühesugusel tasemel.
Kui kehasse on viidud liiga palju süsivesikuid (näiteks kui tarvitada ülearu magusat), siis muudetakse ülearune osa rasvadeks ja ladustatakse jällegi rasvavarulatesse.

Enim energiat rasvadest
Inimene vajab energiat elutegevuseks ja töötamiseks ning muudeks toiminguteks. Organism kasutab toidurasvades, -süsivesikutes ja -valkudes talletatud keemilist energiat, mis vabaneb nende ainete oksüdatsioonil. Kõige energiarikkamad on rasvad:
· 1 g rasva annab oksüdatsioonil 9 kcal
· 1 g süsivesikuid või valke annab 4 kcal energiat.
Katabolismireaktsioonides lagundatavatest ainetest vabaneb osa energiat soojusenergiana, mis tagab püsiva kehatemperatuuri. See on oluline, sest ainevahetust moodustavate keemiliste reaktsioonide kiirus oleneb temperatuurist. Kehasoojuse tõusmine 1o võrra kiirendab ainevahetust ligikaudu 20 protsenti.
Teine osa toiduenergiast vabaneb kineetilise energiana, mis võimaldab kehal liikuda. Jooksmisel on eriti hästi tajutav, kuidas keemiline energia muutub nii kineetiliseks kui ka soojusenergiaks.

Vitamiinide, mineraalainete ja veeta poleks elu
Ainevahetus ei saa toimuda ilma vitamiinide, mineraalainete ja veeta.
Vitamiinid on suure bioloogilise aktiivsusega orgaanilised ühendid, mida inimese organism ei oska sünteesida. Nende allikaks on toit ja seedekulglas elunevad mikroobid. Kõikide vitamiinide koguvajadus on ainult mõnisada milligrammi, kuid nendeta pole elutegevus mõeldav.
Mineraalainete vajadus on kokku 25-30 grammi ööpäevas. Need mineraalained ja mikroelemendid, mida organism enam ei vaja, viiakse kehast välja eeskätt uriini, rooja ja higiga.
Vesi on ainevahetuses erilisel kohal, sest see on keskkond, milles kulgevad elu tagavad keemilised protsessid, kaasa arvatud elusaine sünteesimine. Vesi on elu alus, ainevahetus aga elu tähtsaimaid avaldumisvorme.

Meestel ja noortel kiirem
Ainevahetuse kiirus muutub pidevalt. Seda reguleerivad sisenõristus- ja närvisüsteem. Üldiselt on ainevahetus meestel kiirem kui naistel ja noortel kiirem kui vanadel. Keemiliste reaktsioonide omavahel kooskõlastatud järjestuse ja kiiruse määravad ensüümid. Seni on kindlaks tehtud üle 2000 ensüümi.
Ainevahetuse perekondlikud ja individuaalsed iseärasused on pärilikud. Neid ei saa muuta. Leidub sünnipäraselt kiire ainevahetusega saledaid inimesi, kellel kuidagi ei õnnestu end tüsedaks süüa, ja teisi, kes pärast peolauas istumist võtavad kohe kaalus juurde.
Kuid ainevahetuse intensiivsus oleneb veel paljudest muudestki asjaoludest.
· Ainevahetus aeglustub öösel ja kiireneb hommikupoolikul.
· Pärast söömist intensiivistub ainevahetus 10-20% võrra. Kiirem ainevahetus püsib 12 tundi, valgurikka toidu mõjul kuni 18 tundi.
· Valgurikas toit kiirendab ainevahetust 25-30% võrra.
· Kõige rohkem, kuni 15 korda, kiirendab ainevahetust kehaline tegevus.
· Ainevahetus kiireneb veidi ka vaimse töö ajal, kuid see pole tingitud pingutavast ajutegevusest, vaid lihaste toonuse tõusust keha hoidmisel sobivas asendis.
· Mis tahes emotsionaalne erutus, sealhulgas ka stress, intensiivistab ainevahetust.