Elurõõm
Tähed oma aia kohal
HELINA PIIP, Kodukolle

Oma aia harimisest, igatsusest kaugete tähtede järele ja sellest, et kõige tähtsam on mitte väsida küsimuste esitamisest, räägib näitleja MARIKA VAARIK.

Kellel ei oleks unistust oma unistuste aiast! On olnud aegu, mil mulle on meeldinud ainult muru - palju vaba pinda, avarust. Ja igihaljad puud - madalad männid, kadakad. Kõige parema meelega olen oma aias. Meil on Rahumäel maja, suure aiaga. Panen hommikul jalad murule, lähen pidþaamas, võtan postkastist ajalehe. Olla linnas nagu maal - see on suur luksus. Aiapidamine tähendab suurt vastutust - milleks istutada, kui sa ei suuda taimi kasvatada! Olen põuasel suvel seisnud tundide viisi voolikuga, kastnud muru, hekki.
Aga maitsetaimepeenraid teeme küll. Ja tegelikult meeldivad mulle ka umbrohud - tõrvalilled, angervaksad, takjad. Neid võib samuti kultuurselt kasvatada - suurte puhmastena, neid rohida ja hooldada, et nad ei metsistuks. Ma ei tahaks ka kõiki võililli välja juurida, söön pealsed pigem ära. Mis aed annab, tuleb ära süüa!
Kui tütar oli pisike, pani ta kõikjale tulbisibulaid, mis hakkasid muru seest täiesti kaootiliselt välja tulema, kunagi ei teadnud, kust.

Kuulates iseennast
Kindlasti olen ma loomult positiivne. Aga kui oledki kuri, ole täie jõuga, korra, raks! ära, ja aitab, sest see sööb ju sind ennast! Olen alati oma hiidlasest ema imetlenud: tal pole mõtteski end mustade mõtetega vaevata ega haigeks mõelda.
Hiidlaste vapustav huumorimeel on pisut küüniline ja pisut "ei tea mette" umbusklik. Minu meelest on nii, et mida rohkem oled läbi elanud-põdenud, seda tugevamaks muutub huumorimeel. Väga hea huumoritajuga inimesed on tohutult tundlikud, äärmiselt kiired nägijad ja olukorra hindajad.
Võib-olla tõesti ka see, et olen mänginud laval tugevaid naisi, on teinud mind elus palju rahulikumaks. Ma kohe tunnen, kuidas ma ise aina enam muutun abivajajaks ega taha üldse mingi tugev olla. Tahaksin hoopis rohkem näha, süveneda, mitte rapsida.
Teatav paindlikkus on elus ikkagi nii oluline, ma ei mõista hästi jäika selgroogu. See hulluksajav tugevus käib ka preili Klammi, mu viimase rolli kohta. Ma arvan, et nii tugev ei peaks olema. Inimene vajab juba ammu-ammu abi, aga ta lihtsalt ei näita seda välja. Sest meid on õpetatud ise elust läbi pressima. Ma ei tea, kas seda on vaja. Kas üldse on vaja nii kohutavalt kuhugi jõuda, rabelda, tõestada. Olen hakanud just sellele kõige rohkem mõtlema.
Mõtlen palju surmast. Mõtlen, kuidas peaks nautima igat päeva. Ka seda peab suutma - teha mitte midagi, olla mingi tegevuse suhtes laisk. Lülitada välja kõik helid. Selleks ei pea metsa ka minema. Aga siis võid hakata kuulma iseennast ja see on päris keeruline, kuid jube vajalik.
Mind huvitavad pööraselt tähed, kuigi nii vähe on seda, mida mina neist tean. Vaatasin kunagi üht dokfilmi, kus näidati tähistaevast ja üks astronoom ütles, lihtsalt: "Kujutage ette, et 40%-l neil on võimalik elu." See on mind painama jäänud. Ja siis ma mõtlengi sellele kübekesele - enda tühisusele, et sa ei ole mitte midagi... Mõtlen jaapani kultuurile, õpetusele ja väärikusele. Jaapani aiale.

Täiuslikkuse soov
Ma ei ole olnud Õnneseen või Väljavalitu, kuid olen olnud suhteliselt järjepidev. Ma tean, et elu koosneb fopaadest, mingid ebaõnnestumised peavad olema. Vigadest ju õpid ja see on kaunis, kui hiljem saad aru, kui hea see oli... Peab ainult endale selgeks tegema, mida sa tahad - siis hakkad asju liigutama.
Veab väga sel inimesel, kel on oma guru, see üks ja ainus. Minul sellist inimest päris ei ole. Mulle meeldib väga oma abikaasa, kes on põhjani, süvitsi minev inimene. Ta on viinud mind paljude raamatute juurde. Olen tänulik, et ta on mu kõrval.
Peab esitama küsimusi - mitte "kuidas?", vaid "miks?". Sest kuidas, see on lihtne. Aga mida rohkem mikse, seda huvitavam ja seda keerulisemaks muidugi läheb.
Ka armastus on keeruline... Ma nimetan armastuseks ka uudishimu, teadatahtmist ja mikside küsimist. Tahaksin seda oma tütrelegi ellu kaasa anda.
Soovin, et tütar Ruudu oleks südamlik ja hea inimene, et tal oleksid unistused.

Ajaaugud kiires ajas
"Klammi sõjas" on üks mu lemmikkohti ka see, kus preili Klamm ütleb, et10 aasta pärast ei ole enam teadmisi," on ainult informatsioon, väikesed kirjud tükikesed, mis söövad aju ja jätavad järele nürimeelsuse." Mõtlen ka ise nii. Kuigi võib-olla tuleb see aeg hoopis kiiremini, võib-olla see ongi juba käes?
Aeg möödub kiiresti ja aina kiiremaks läheb... Muidugi on see õudne.
Kas teate, et Pandivere kõrgustikul, kui tulla Tartu poolt, Väike-Maarjast kuni Rakvereni, on 20kilomeetrine lõik, kus aeg aeglustub. Kui me tulime mõnelt etenduselt, tundis seda kogu bussitäis, keegi ei saanud kunagi aru, mida see tähendab - sõitsime seda 20 kilomeetrit pööraselt kaua. Mitte kella pealt vaadates, vaid lihtsalt - sa jäädki sõitma, miski jääb seisma, aeglustub äkki. Need on huvitavad asjad.

Energia, mis puudutab
Kohutavalt hea on mängida lavastuses, kus sinu sõnad midagi tähendavad, rääkimata sellest, kui näitemängul on missioon - võimendatud lähenemine mõnele valupunktile või nähtusele. Tahaksin väga, et teatril oleks ühiskonna suhtes ambitsioone. Ja minul tuleks laval oma sõnade eest vastutada. Pole midagi suuremat kui asi, mis vaatajat puudutab!
Teatrisaalis tekib energia - see on üks massiiv, mis lava ja saali, saali ja lava vahel liigub - kes kellele annab. Mingisuguses õhus peab inimene end raputamas käima.

Loe edasi Kodutohtrist!