Omal jõul
Päev korraga valu ja õnnega
ÜLLAR ENDE

Harjumaal Kiisal elav Anu Teske on pidanud reumaga toime tulema juba üle 25 aasta. Kuigi valu närib ja näkitseb iga päev, ütleb vapper ja rõõmsameelne naine, et on õnnesärgis sündinud - sest ainult juhuse tõttu on ta elus ja olemas.

Üle paari kuu on lõpuks ometi vihma sabistanud ning Anu Teske kodumuru marjapõõsaste, õunapuude ja lillede vahel näeb natuke ärksam välja. Kaugemal oli ka kõmistanud.
“Kas pikset kardate?” küsin, sest tean, et Anu liigeste toeks on pandud üksjagu metalli.
“Mis ma tast ikka kartma pean? Ma pole äikese ajal õues olnud, piksekaitse on katusele pandud - sisse ei peaks lööma,” naerab Anu ja jääb äkki mõttesse. “Jumala eest - võib-olla peakski kartma?! Vähemalt paljajalu ei tohi vist äikese ajal õue minna.”
Anu ei tea sedagi, mis saab siis, kui ta peaks metalliotsijast läbi minema - lennureisil pole ta viimasel ajal käinud…

Kahe tunniga mootor käima
Praegu on puhkus, aga tavaliselt tõuseb proviisoriks õppinud Anu Teske hommikul kell kuus, et umbes 15 kilomeetri kaugusele Kohila apteeki tööle jõuda. Madalalt perroonilt kõrgele rongi ta astuda ei saa, liikumatud suurvarbavarbaliigesed ei luba - sestap viib kord poeg, kord sõbranna või naaber autoga.
Kui Anu silmad lahti teeb, on liigesed nii valusad ja kanged, et raske on rohtugi võtta. Tabletid on tuutusse valmis pandud ning mineraalveeklaasi saab ta haarata ainult kahe käega.
“Läheb tund aega, enne kui saan ennast liigutama hakata. Siis teen võimlemisharjutusi: mul on pehmed pallid öökapil ja neid surudes hakkavad sõrmed liikuma. Seejärel tulevad kaela- ja õlalihaseharjutused, et saaksin riidesse panna. Pärast veel jalaharjutused ka… Nii kulub oma kaks või kaks ja pool tundi. Mõni hommik on parem, teine halvem. Täna oli halb hommik - madalrõhkkond tuli…”

Paistes ranne andis märku
Sellest saab nüüd kakskümmend seitse aastat, kui kolmekümnese Anu ranne läks teadmata põhjusel paiste. Tohtrid vaatasid ja leidsid, et nii noore naise käega ei saa küll midagi hullu olla.
Õnneks juhtus Tallinnas Seppo-kliinikus paistes rannet nägema noor arstiks pürgija ning pani kohe õige diagnoosi - reumatoidartriit. See tähendas diagnoosi kogu eluks, sest reumaatilist liigesepõletikku saab küll taltsutada ja vaibutada, aga mitte päriselt ära võtta.
Hakkas pihta kannatuste rada: iga aasta kaks kuud haiglas, leevenduseks tabletid ja liigesesüstid…. Et aga hormoontablette ja valuvaigisteid tuli võtta hulgi, panid need lõpuks maole põntsu.

Juhus jättis ellu
Oli 1. mai 1986. Pärast mehe ja ema surma väikese pojaga kahekesi jäänud Anu tundis õhtul maos tuima valu, pitsitas nii, et hinge võttis kinni... Hommikuti, kui Anu tööle oli läinud, käis üle raudtee elav onu koera välja laskmas. Nii tuli ta õnneks ka sel hommikul ja leidis Anu koridoripõrandalt koomas. “Pärast selgus, et mul olid magu ja kaksteistsõrmik lõhkenud ning kogu toit oli maost kõhtu laiali läinud. Mind opereerinud dr Dubrovski ütles pärast, et kõhukoopas käis juba roiskumisprotsess… Olin viis päeva reanimatsioonis, mul lõigati pool magu ja kaksteistsõrmikut ära.”
Mis saanuks siis, kui onu sel päeval olnuks haige või muul põhjusel poleks tulnud - sellele ei taha mõeldagi. “Selles mõttes olen tõesti õnnesärgis sündinud, et onu juhtus tulema ja kiirabi kutsus.”

Metalli toeks
Nagu oleks põntsudest veel vähe: seitse-kaheksa aastat tagasi selgus, et Anu kallal on hakanud oma laastamistööd tegema osteoporoos.
Ka Anu ise nägi pildi pealt, et luud olid hõredad nagu pits. “Varbad olid üksteise peal risti, nagu kummist, ja ma võisin neid keerata, nagu tahtsin. Siis puuriti kaheks kuuks varvastesse vardad, et luid tugevdada. Mõlema suure varba liigeses on siiani toeks lamedad metallvardad, mistõttu liigesed on jäigad. Näiteks ei saa ma enam iial kõrge kontsaga kingi kanda,” ütleb kena reibas daam, kellele kõrged kontsad imehästi sobiksid.
Vasaku käsivarre peal on paista pikk lõikushaav.
“Kui ma varem rannet tõmbasin, siis andis käsi järele - nagu polekski luud sees. Nüüd toetab ka seda liigest metallvarras ja ranne ei paindu. Kui ma tahan vasaku käega midagi maast võtta, pean haarama näpuotstega.”
Õnn, et parema käe ranne liigub. Anu loodab, et sinna niipea varrast toeks tarvis pole - muidu ela nagu puunukk - isegi kartulikeeduvett ei saaks ära valada.

Ratastool on kodunt ära
“Mul on kokku viis operatsiooni tehtud ning pärast seda olen alati kaks kuud pidanud ratastoolis olema. Jaanuaris oli mul põlveoperatsioon ja võib-olla tuleb kunagi põlveliiges ära vahetada - siis on jälle ratastooli vaja…”
Praegu ratastooli kodus pole - on välja laenatud. Anu teab hästi, et on reumahaigeid, keda ootab ratastoolisaatus, aga sellele ta ei mõtle: “Muidu oleks ju natuke kurb elada ka…”
Üht teab ta hästi: “Ma ei tohi ühtki luud katki kukkuda. Kõige rohkem kardangi kukkumist. Kui see peaks juhtuma, on oht, et luu ei kasva kokku ja veel üks liiges tuleb jäigastada. Õnneks ei ole ma kordagi kukkunud. Ma ei tea, kas olen teadlikult ettevaatlik, aga mul on see juba alateadvuses: kui näiteks trepist üles minema hakkan, siis tean, et olen ettevaatlik.”
Anul on vedanud selles mõttes, et teda on algusest peale ravinud tuntud reumatoloog Oivi Aakre ning ka praegune perearst Mall Petersen on erakordselt osavõtlik. Nõnda ennast hoides, pidevalt kontrollis käies ning ravimeid võttes saab enam-vähem inimväärselt elada ja olla.
Kui mõni operatsioon peakski Anu taas mingiks ajaks ratastooli istutama, siis käib tal abiks 8 km kaugusel Sakus elav 23aastane poeg Heigo.

Ei või tegemata olla
“Heigo ei lubaks hea meelega mul üldse midagi teha. Kui ta vanu aialippe katki saagis, siis ütles: “Seisa sina kõrval”. Mina ütlesin, et mul on aega küll neid laduda - kas või selleks, et saan ise midagi teha. Poeg kardab, et järsku ma libisen ja murran jalaluu või jään kuskile vahele,” räägib Anu. “Suured ideed viib täide poeg: ta nägi ühe mõisa juures kiviteed, nüüd lasi traktoriga kive tuua, teeb sellise tee ka meie õue…”
Anul on hea meel, et tal on abivalmis poeg.
“Ma ei kujuta ette, kui peaksin kuskil päris üksi elama - mulle on alati keegi toeks olnud. Mul ei ole sellist hirmu, et kui midagi minuga juhtub, siis mis minust saab. Mul on ka väga hea sõbranna ja sõbralikud naabrid.”
Uus aed naabritega on ehitatud nii, et väike vahe viib vabalt sisse. Ei mingit väravat, nagu sõbralikel naabritel ikka. Aia pinoteksimine on Anul pooleli. Ikka jõudumööda ja jupikaupa. Et parema käe ranne liigub, pole pintseldamine raske, kui randmetugi ümber on - ainult et plekkpurgilt on raske kaant ära saada.
Alevis roheluses elades tegevusest puudu ei tule.
“Ma ei kujuta ette, et elaksin linnamajas - seal stress tapaks. Kui oled rahulik, siis mõjub see hästi ka liigestele, sest tegevus aitab hädad unustada. Haigusest mõtlemine teeb veel haigemaks.”

Õnne ikka ka
“Muidugi on igal inimesel masendushetki, aga minul pole need seotud haigusega,” ütleb rõõmsameelne Anu. “Minu isal ja emal oli selline moto: iga halb asi on millegi jaoks hea. Võib-olla see haigus on mu ellu ka midagi väga head toonud,” arutleb ta. “Ma ei tea täpselt, mida, aga lohutan end sellega, et võib-olla tuleb mu elus veel midagi väga ilusat. Sest - ei ole halba heata ega head halvata.”
See hea on vanematekodu, kus Anu praegu elada saab. “See iseenesest on suur õnn, et ma ei ela linnas majakarbis, vaid maal. Õnn on seegi, et lähen hommikul öösärgi väel välja ja joon teed. Ma ei pea endale silmi pähe tegema - et näe, naabrid vaatavad! Ka naabrid istuvad öösärgi väel ja joovad kohvi…
Alati, kui ma akna lahti teen, tuleb kõik värske ja puhas sisse, linnud siristavad ümberringi. Talvel toksivad linnud aknale, kui pole toitu. Panen siis õhtul neile valmis, sest ma ei saa ju nende koputamise peale nii kiiresti üles karata… See kõik on ju nii ilus! Kas saabki midagi suurepärasemat olla?” mõtiskleb Anu ja lisab järsku: “Aga ma elan üks päev korraga - ma ei planeeri midagi rohkem.”

Loe edasi Kodutohtrist...