Elujõud
Vintske vedruga helinamees

"Ei ole minu tervisel ja elul häda midagi. Naine on mul kah armas ja kallis, hoolitseb minu ja kodu eest hästi. Tema nimi on Luu-uule…" lausub lausa luuleliselt legendaarne näitleja ja laulja HELEND PEEP, kellel 29. juulil täitus 93. eluaasta. Ühtlasi on ta Kodutohtri eakaimaid lugejaid.
ÜLLAR ENDE

Helend Peep hopsab kodumaja trepist üles kolmandale korrusele nagu vedruhiir. Auväärses eas härrasmehe kohta tundub see võrdlus ehk kohatu, aga mis parata, kui temast peaaegu poole noorem selle loo kirjutaja töntsides trepiastmeid mõõdab ja üleval mademel puhib nagu auruvedur. Ja mõtleb: oleks mul seitsmekümneseltki veel selline vedru sees!

Hommikul kiirkäik sisse
"Tegin tervisejooksu umbes paarkümmend aastat, kas just iga päev, aga ikka, kui sain. See oli nagu mood - teised tegid ka. Kui me Vanemuisega Saksamaale või Venemaale väljasõidule läksime, võtsin alati dressid kaasa ja jooksin ka seal vabal hetkel.
Võib-olla sellepärast ongi mul jalad head. Mõni vanem inimene kurdab, et jalad jäävad viletsaks. Kui jalad lähevad, võtab see inimeselt ka muu ära, sest liikumist jääb väheseks," ütleb saja poole rühkiv, selge mõistuse ja silmavaatega vanahärra. "Südamega oli mul vahepeal nii, et ma ei saanud pikalt käia - hakkas kohe valutama. Aga nüüd käin pikka maad ja võin joosta ka, kui tarvis."
Paar aastat pole Helend Peep enam tervisejooksu teinud. Tema käib ajaga kaasas ja võtab uut tarka nõu kuulda.
"Viimasel ajal on soovitatud: tehke kiirkäiku. See pidi olema tervisele isegi parem kui jooksmine. Eks tuleb osata ennast ka hoida - jooksmisega võib üle pingutada."
Ja hommikuti kaheksa ringis nad kahekesi lähevadki - vana mees ja vana koer Polla, mõlemal kiirkäik sees. Peremehe meelest on koer küll natuke tragim astuma.
"Läheme Üle Riia, Võru ja Tähe tänava, siis alla ja paremale Kalevi tänavale ja uuest kohtumajast mööda Lille tänavale. See on kiirkäik ja siis tuleb koeral väike peatus - ta tahab ka nuuskida ja jalga tõsta." Nii tuleb peremehel paratamatult kiirkäik välja võtta. "Ega ma mitu kilomeetrit kiirkäiku teha taha, vahepeal peab ka hinge tõmbama. Siis jalutame üles Lille mäele, käime seal edasi-tagasi, ja edasi füüsikamaja taha, kust läheb suur tee. Seal on pooleldi metsik vaba loodus, kõrvaline koht, ei ole palju inimesi.
See teeb kokku tund aega. Siis tuppa tagasi sööma, ja kui tarvis, poodi või turule…"

Leiva luusse laskja
"Minu tervisel pole häda midagi," räägib saja poole tüüriv mees kui millestki iseenesestmõistetavast. Ainult mõni tõbi on teda tabanud nagu välk selgest taevast.
"Ega mul midagi erilist ole olnud. Kunagi oli kopsupõletik, ainult kümme päeva… Aasta tagasi aga sattus mulle niisugune imelik haigus nagu podagra. Ma polnud sellest kuulnudki. Ei tea, kust maailmast ta tuli. Mõlemad tallaalused olid nii valusad, et ei saanud käia. Käisin arsti juures ja valu kadus ära. Mulle öeldi ka, et ei tohi seda ja teist süüa. Aga mina olen nüüd kõike söönud - ei usu, et haigus tagasi tuleb."
1959. aastast Tartus Riia mäel korrusmajas elanud Helend Peebu juured on Virumaal Iisakus. Ei tea, kas see tuleb karjapoisipäevist, aga temale maitseb linnamehenagi rukkileib.
"Mina söön kõike, aga olen eriti suur musta leiva sööja. Kohe võtan paljalt, midagi peale ei pane. Juba hommikul vara. See on kohe nii mõnus! Ja pärast harilikku sööki viskan alati pikali - lasen leiba luuse.
Kui olin kubemesongaga haiglas, tuli sellest ka palatis juttu. Naabervoodimees ütles mulle: "Pärast sööki pead sa käima!" Aga mina lasin leiba luusse. Arstid olid meie jutuajamise juures ja ütlesid, et ka nemad ei hakka kohe pärast sööki tööle, vaid tahavad natuke puhata. Arstid olid minu poolt," naerab leiva luusse laskja.

Kõige ihatum kerjus
Helend Peebu leivanumbriks sai "Kerjuse laul" operetist "Ainult unistus", mis esietendus Vanemuises 1955. "Kõik roosid ma kingiksin sulle…" kõlas lavalaudadel kaheksa aasta jooksul 126 etendusel.
Küllap mäletab osa lugejaidki: niipea kui "Kõik roosid…" raadio soovikontserdis alata sai, jäeti toas askeldused katki ja käsutati lapsed kuss. See muusika, mis kambreid täitis, täitis ka inimesed lõputu igatsuse ja iluga.
Kõige ihatumal lavakerjusel on alles ka kiri, mille saatsid talle viis neidu - Salme, Maret, Rita, Salme ja Mai 6. veebruaril 1956:

Kallis Helend Peep!
Veel praegu kostavad raadiost viimased helid Teie nii imekaunist ja tuhat korda veel kaunimalt esitatud laulust. Ütleme Teile siirast südamest tuhat tänu!
Meie Sideministeeriumi radistide kursuse kursandid, istudes koos oma internaadi väikeses toas, oleme Teie kaunist laulust kantud nagu kuskile kaugele, kaugele… Jah, eks meis igas ole vaatamata kõigele ka natuke sellest kurjuse südamest.
Kui lubate, siis kallistame Teid!

Ühe daamiga, kellele Helend Peep kord viisi ja sõnad saatis, on ta tänini kirjavahetuses. "Ta oli siis alles koolitüdruk, saadab mulle ikka kaarte…"
Kui jupid pikast elus lahti ja jälle kokku keritud, saab "armas ja kallis naine" Luule teisest toast Pollaga paost välja tulla - muidu võinuks koer makilindi ja jutulõnga katki klähvida.
Kolm korrust trepist alla astudes kummitab ikka seesama küsimus: mis selle vedru üle üheksakümnese mehe sees nii vintske hoiab?
Vähemalt ühe retsepti leiab Helend Peebu meenutusraamatust:

Loe edasi ajakirjast!