Ligi kolmandik küsimusi, mis toimetus on lugejatelt saanud, on üht või teist otsa pidi seotud tervisliku toitumisega. Eestis pole kahjuks eraldi dieedikabinette, kus huviline-mureline saaks igakülgset ja asjatundlikku nõu. Sestap otsitakse tuge kirjasõnast ning naabrinaiselt.
Küsimuste üle, mida olete kõige rohkem esitanud, arutleb toitumisteadlane dr MAI MASER.

Kõige rohkem on kirjutatud ja helistatud: kuidas suhtuda dieeti veregrupi järgi? Selle kohta on ilmunud isegi paks raamat.

Dr MAI MASER: Organismi ehitus on meile teada, nagu ka biokeemilised protsessid, mis kulgevad meie kehas.
Muidugi on verel omad iseärasused, määratakse veregrupp ja reesusfaktor, mida inimesed ehk teavad rohkem. Reesusfaktor võib olla positiivne või negatiivne, mis näiteks loote arengu seisukohast on oluline. Aga sellel, et ühest või teisest veregrupist sõltub minu kehas ainete omastamine, teaduslikku alust ei ole.

Ütleme, et mul on nullgrupi veri ja ma elan Hiinas, teisel aga on sama veregrupp Lapimaal. Üks on mees, teine naine, üks on natuke tervem, teine tõbisem. Kas me peame siis ühtemoodi toituma?

Selle näitega annate ise hea vastuse. Määravad on tõesti geograafiline elupaik ja toitumistavad. On ju teada, et põhjamaades tarvitatakse rohkem piima ja piimasaadusi, lõuna pool vähem. Nüüd on majanduselu elavnemisega hakanud ka lõunamaalased rohkem piimatooteid sööma, kuid probleem on selles, et nende organism pole piimaga harjunud. Sellepärast ei ole õige ja põhjendatud puhta kullana võtta absoluutseid soovitusi, et mingi toiduaine sobib rohkem ühele veregrupile, teisele aga mitte.

Aga veregrupidieedi soovitajad on püüdnud seda ka katsete najal tõestada.

Tõepoolest, katseklaasieksperimendid võivad näidata, et teatud toiduaine sobib teatud veregrupiga inimesele paremini. Aga kui ma hakkan täpselt soovituste järgi käituma, peab mul kogu aeg arstlik kontroll kõrva olema l. Sellist dieeti järgides ma loobun mõnest toiduainest, kuid mu organism vajab kõike. Ma pean teadma, kuidas see dieet mulle TEGELIKULT mõjub.
Öeldakse, et sääsed söövad rohkem B-grupiga inimest verd. Ka minul on B-grupi veri ja mind nad söövad, kuid teisi, hoopis teise veregrupiga inimesi mu kõrval ründavad sääsed samamoodi.
Kui väga tahame otsida mingeid seoseid, siis me need ka leiame. Näiteks on soovitusi tähtkujude järgi. Mina olen Vähk ja kui seltskonnas või ajurünnaku vahel on lõõgastus, siis on tihti juhtunud, et leian endale võõra vestluspartneri just Vähkide hulgast. Lihtsalt on mingi tõmme - seda ei oskagi täpselt seletada.
Aga ka tähtkujusid silmaspidavaid soovitusi ei saa absoluutse tõena võtta, näiteks et abielu teatud tähemärgiga inimeste vahel sobib ja teiste vahel mitte. Elus on nii ja naa - keegi ei hakka ju abikaasat otsima ei veregrupi ega tähtkuju järgi.
Nõnda on ka toitumisega.

Ometi on osal inimestest lausa kihk kõikvõimalike "imedieetide" vastu. Mõned on endale seadnud raudreeglid: seda võin süüa, seda mitte, sest "ühes kohas kirjutati nii". Võetakse huupi ka kõikvõimalikke toidulisandeid. Kui neid ei tarvita, siis pole elul jumet.

Samastan seda niisuguse haigusega, mida nimetatakse ortoreksiaks. Teame, et anorektikud kardavad süüa ja salenevad nii kõhnaks, et lõpuks on järel skelett, kuigi enda arvates on nad veelgi paksud. Buliimikud söövad hästi palju ja oksendavad pärast välja. Üks uuem toitumisveiderdus on ortoreksia. Näiteks on üldiselt terve inimene kuskilt lugenud, et hiigla tervislik on juua iga päev mingit teed. Ja ürt selle valmistamiseks peab olema korjatud päiksepaistega, kindlal kellaajal ja kindlast kohast. "Kui ma just sellist teed ei joo, siis jään haigeks," leiab ta. Nähakse tohutut vaeva, et seda reeglit järgida. Nii on ka mõne muu toiduainega, mille tarvitamisest inimene piinliku täpsusega kinni peab. See aga teeb psüühiliselt haigeks.
Tean üht kolleegi, kes jõi iga teatud perioodi järel kolm liitrit mineraalvett päevas. Kui oli kuskil mingi seminar, siis pidi ta selle kolmeliitrise purgi kaasa võtma. On ju veider?
Sageli on nii, et mõnest toitumissoovitusest või reklaamist nopitakse välja ainult üks tõetera ja järgitakse seda pimesi. Võtame näiteks soola. Kui me leiame, et sool on halb ja sellest loobudes üldse ei saa naatriumi, siis on mineraalide ja vee ainevahetus organismis häiritud, samuti elektrolüütide tasakaal. Punalibled hakkavad lagunema ja võivad tulla krambid.
Me oleme evolutsiooni käigus nii kujunenud, et ühtki toitainet ei tohi toidusedelist täielikult välja jätta.

Üks proua helistas pärast veregrupidieediraamatu läbilugemist toimetusse isegi pisukese uhkusega: "Mina enam kapsast ei söö!"