Omal jõul
Martin ja härra Astma
Riina Reiman-Männiste

Tunnen elurõõmsat ja kõiges kaasalöövat Martinit, kes teeb ka sporti. Ja mitte vähe. Tema pidevast kaaslasest härra Astmast sain teada alles hiljaaegu. Mis annab Martinile sellest hoolimata jõu ja elurõõmu, kuidas ta jaksab?

Tänu meie ühistele sõpradele tunnen Martinit pea neli aastat. Ikka juhtusime kokku naabrite juures, sünnipäevadel ja lihtsalt ilusatel ühistel grilliõhtutel kellegi suveaias. Ühel lõbusal sünnipäevapeol, kus söödi ja joodi ning visati üksteise üle igat sorti nalju nii et kõht kõverasse, teatas Martin ootamatult, et tema peab nüüd ära minema. See tähendas tuppa puhkama. Vaid üürikeseks hetkeks tekkis vaikus, siis läks pidu täie hooga edasi. Vaatasin küsivalt võõrustajale otsa. "Martinil on astma," vastas ta minu pilgule sellise tooniga, nagu mainitakse hetkelisi seedehäireid või hambavalu.
Martin polnud kordagi nende aastate ja mitte just harvade koosviibimiste jooksul hädaldanud ega andnud mingilgi moel mõista oma haiguse olemasolust. "Vahel on tal ikka päris raske hingata," lisas naaber, pannes mind veelgi suuremasse hämmingusse. Mõttes vasardas miljon küsimust.

Sissejuhatavad selgitused
Lepime kohtumise kokku pühapäeva õhtuks, mil Martin plaanib jõuda tagasi Mulgi rattamaratonilt. Närveerin terve pühapäeva. Ikka Martini tervise pärast. Hilisõhtuks pole temast mitte mingit märki. Olen juba tõsiselt hirmul. Esmaspäeva lõuna paiku saan meili. Martinilt! Elus! Nii hõiskan mina, temalt tuleb tagasihoidlikus vormis vabandus, et ta lihtsalt oli väsinud. Lepime uue kokkusaamise lähipäeviks ja ise rõhutan, et puhka ja kosu rahulikult, küll jõuame. Sama päeva õhtul helistab Martin: "Kuule, kui sul midagi selle vastu pole, siis nii poole tunni pärast olen teil."
Martin Nõmmik on 28 aastane ja mingeid kuulsaid sugulasi temal pole. Noorem õde ja vend on üdini terved, samuti pole suguseltsis kellelgi astmat esinenud. Martinile meeldib, kui küsin, kas võin loo just nõndaviisi pealkirjastada, nagu siin nüüd on. "Ma ei karda ega vihka astmat, aga ei tee enese peal ka katseid, kui kiiresti ühe koera asemel näiteks kolme seltsis hinge kinni lööb. Olen selle haigusega 2aastaselt tuttavaks saanud ja ei kujuta elu temata ettegi. Usu või mitte, aga kord oli mul õudne kõhuvalu ja siis mõtlesin, et miks ei võiks selle asemel olla hoopis astmahoog! Ma ei vihka oma tõbe. Ta lihtsalt on. Ja ma ei ärka igal hommikul ahastusega üles, et oi, kui õudne, mul on jätkuvalt astma ja nii iga päev. Seepärast on ta tõesti nagu isiksus või härra, kellega pean arvestama," selgitab Martin rahulikult. "Elan üks päev korraga ja üritan elu nautida nii palju kui võimalik. Isegi puhkuse ajal ei puhka ma elust, vaid tööst. Ma ei mõtle oma haiguse peale pidevalt. Pole vaja närve rikkuda."
Martin ONGI alati väga rahulik. Ka siis, kui astmahoog peale tuleb. "Siis ma keskendun hingamisele, aga ei satu paanikasse, sest see võib olukorra raskemaks teha. Ma tean, et ta läheb üle," selgitab Martin. "Kui tavaline inimene hingab näiteks nii palju (Martin ajab käed laiali), siis astmahoo puhul saad sisse hingata vaid ühe neljandiku sellest, välja hingata on veelgi raskem. Kogu aeg saavad kopsud kõva vatti ja sinul ei jätku õhku - see võtab korralikult läbi. Seepärast ongi vaja hästi rahulikuks jääda, et end mitte rohkem koormata."

Pole kordagi küsinud, miks
"Tegelikult olen pea sünnist saati pidevalt põdenud. Sageli viibisin haiglates. Ikka midagi kopsude, kõrvade, kurguga. Kui sain paariaastaseks, pandi välja diagnoos: astma. Keegi ei teagi täpselt, miks või millest ma selle haiguse sain. Ka mina ise pole kunagi isegi lapsena küsinud, et miks mul näiteks raske on. Arstid rääkisid kõike vanematega. Minult uuriti ainult, kuidas end tunnen. Mäletan, et alati vastasin "hästi". Isegi peale seda, kui kord lasteaias oli hing nii kinni, et isa tassis mind terve tee süles koju. Mina ei jaksanud kõndida. Loomulikult olid kodused minu suhtes valvsad, aga mitte kunagi silmanähtavalt paanikas," kinnitab Martin. Uus haiglate-periood tuli 9-10aastaselt, siis kord või paar aastas. Ikka astma pärast. "Mingit valge kitli hirmu mul ei tekkinud, aga vene ajal oli haiglas mingi aurumasin, mis kolises ja mürises. Seal auru hingates kartsin küll natuke."
Loomulikult on Martinile tehtud ka allergiatestid. Väiksena selgus, et ülitundlikkus on valkudele ja piimatoodetele, õietolmule. Soodes ja rabades ning männi- ja kasemetsades viibimine oli kah vastunäidustatud. "Samas mulle tundub, et tulemused muutuvad, sest vahepeal viibisin männimetsas vanaema juures ja midagi ei juhtunud. Piima joon harva ja piimatooteid ei ole endale küll keelanud, sest pole kogenud, et mul nende tarbimisest halb hakkaks. Väiksena koera- ja hobusekarvade suhtes allergiat testid ei näidanud, aga nüüd näiteks on. Mu isal on hobused ja koerad. Isegi suurena käisin ratsutamas. Aga ühel talvel saaniga sõites tekkis nohu, silmad hakkasid sügelema, punetama ja muutusid vesiseks ning siis lõi ka hinge kinni," räägib Martin ja tunnistab, et tegelikult meeldivad talle just hobused ja koerad.
Martin selgitab kõike nii rahulikul ja loomulikul moel, et ma enam ei mõtle enam sellele, kas mõni küsimus võib temas ka ebamugavust tekitada. Mis on kõige hullem või ebameeldivam reageering nende poolt, kes haigusest kuulevad? "Ma ei talu küsimusi stiilis "kuidas sa end tunned"," vastab Martin kiiresti. "No kuidas ma end ikka tunnen, nii nagu alati! Kui hinge kinni lööb, siis ma ei taha üksi olla, võin vabalt seltskonnas edasi viibida. Ainult et siis, kui ollakse toas ja mina pean õue minema, ei saagi ju eeldada, et kogu seltskond näiteks talvel solidaarsusest minu vastu kah õue koliks."

Härra Astmale meeldib sport
"Trenni teen 4-5 korda nädalas. Isegi siis, kui mul on paha olla, teen sporti ja enesetunne muutub kohe paremaks. Näiteks ujuma hakates on natuke raske, aga ma ei katkesta, sõuan vaikselt edasi ja siis ühest hetkest läheb hingamine kergeks. Käin jõusaalis, sõidan rattaga, mängin tennist, jalgpalli, korvpalli. Võistlustest võtan samuti osa. Mäletan, et 9.klassi lõpetamisel oli meil kehalise kasvatuse eksam. Mina olin sellest küll vabastatud, aga tahtsin ja tegin. Viie sain!" on Martin siiani õnnelik.
Küsin, kas haigus on ka millestki loobuma sundinud. "Ei," vastab Martin kindlalt. "Ma tean, mis härra Astmale ei meeldi ja nende asjadega teda ei õrrita. Käisin isegi Alpides suusatamas. Õhurõhk on teine, esimestel päevadel oli muidugi raskem, aga ikkagi oli tore."

Loe edasi Kodutohtrist!