Elurõõm
Elu võimalikkusest käteta
Juune Holvandus

Õnnetuse tagajärjel jäi Sirjel käsi liikumatuks mitmeks kuuks. Vaevalt sai see enam-vähem korda, kui juhtus sama lugu teise käega. Praegu liiguvad mõlemad käed, kuid üle kilo kaaluvaid raskusi ta tõsta ei või. Sirjet aidanud füsioterapeut Margus Mustimets ütleb: "Kui ta ise poleks nii rõõmsameelne ja vapper, võiks asi olla palju hullem."

Sirje Persidski (45) on oma pere viies ja noorim laps. "Olin paarikuune, kui jäin raskelt haigeks. Toona oligi esimest korda, kui arst minu kohta ütles: vaevalt, et ta ellu jääb. Elasime Võrumaal, minu kaitseingel ja peamine kasvataja oli vanaema. Tema kutsus kirikuõpetaja, kelle näppudest pudenes mulle otsaette viis tilka pühitsetud vett ja järgmised viis aastat ma enam haige ei olnud."
Järele mõeldes leiab Sirje, et ega ta pole väga haige olnud vist kunagi. Kuni 25. juulini 1999. Sel päeval ei juhtunud pealtnäha küll midagi erilist: ta lihtsalt hooldas kasvuhoones kurke ja kriimustas õige-õige pisut käsivart. Ta ei mäletagi enam täpselt, kas oli kriimustajaks mõni puutikk või lavataim ise oma pikkade karvaste ogadega. Igatahes põhjustas märkamatu kraaps käsivarrel kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tõusis kõrge palavik ja esialgu ei saanud keegi aru, mis selle põhjustas - viirus, külmetus või nakkus? Nagu ikka, juhtuvad tõsised asjad just enne nädalavahetust ja siis lükkuvad edasi kõik uuringud ja asjaajamised. Siiski alustas perearst ravi antibiootikumidega, kuid sellele vaatamata jõuetus süvenes, püsis kõrge palavik, seisund halvenes.

Anaeroobne bakter
Seda, kuidas kiirabi tuli, Sirje mäletab vaevu. "Mäletan, et öeldi: pange tagaukse juures kõik valmis, me läheme sealt otse operatsioonisaali, patsient on üliraskes seisundis. All maja ees oli mind viis minutit elustatud, ei saanud muidu üles viia."
Ärkasin viiendal päeval. Olin voolikuid ja dreene täis nagu siil. Aga olin elus. Igatahes ma ei mäleta üldse, et oleksin olnudki suremas. Mulle oli neist vahelt ära jäänud päevist meeles vaid imeline pruun, sametine batuut, millel ma muudkui kiikusin. Kõik oli heledat valgust täis,
mu voodi serval istusid õde ja õemees ja veel sugulasi - näod ees, nagu haua veere pääl.
Meel ja mõistus hakkasid tasapisi tööle, aga kõik tundus kuidagi uskumatuna. Ma ei saanud aru, kus olen. Palusin kutsuda oma endise mehe ja küsisin temalt sosinal: kus ma olen? Tema vastas: sa oled haiglas. Siis jäin uskuma."
Märkamatul kriimustusel kasvuhoones kurke hooldades oli organismi sattunud nakkuslik streptokokk, sellest sai kõik alguse.
"Mu mälestustes on kõige ilusamad need päevad, kus ma veel väga haige olin," jutustab Sirje. "Ehkki jälle öeldi, et olen surnukuuri servalt tagasi tulnud ja seetõttu pandi mulle nimeks jumalaime. Seepärast siis tundsin ka ise end kuidagi erilisena. Aga ma tahtsin kangesti tubli olla ja hakkama saada. Mul on meeles, et keegi ütles: Sirje, sul on maks tubli ja terve nagu lapsel, see sind aitaski. Küllap aitasid head arstid ikka ka, nad olid kõik lõpmata kenad mu vastu.
Mõne päeva pärast viidi mind tavalisse palatisse üle. Õppisin uuesti käima ja mu uus sünnipäev on nüüd juba augusti alguses, mitte septembri lõpul, nagu vanasti. Ega ma pole endine inimene - mu verigi vahetati välja."

Kolm risti
Sirje meenutab, et raviarst Heino Leesik ütles: "Inimest tapab pessimism. Huumor on aga see, mis haigusest välja aitab."
"Aga kus minul see aeg oli paraneda - saabus üüride maksmise aeg, elasin ju üksi, mehest olin lahus. Kibelesin haiglast välja ja kuigi ei tahetud hästi veel lasta, suunati siiski edasistele protseduuridele juba omal käel. Käsi oli langetiga kaelas, läksin panka raha välja võtma. Kirjutage alla, öeldi. Ma ütlesin, et ei saa, parem käsi ju. Siis kirjutage notaris volitus kellegi sugulase nimele, soovitati. Taga targemaks! Lõpuks tuli keegi ülemametnik panga tagaruumist ja aitas mul vasaku käega kolm risti teha, sain raha kätte ja maksud ära maksta."
Sirje käsi oli täiesti liikumisvõimetu, haavad küll paranesid, aga käega midagi teha ei saanud. Ranne, õlg, küünarliiges - kõik olid rivist väljas. Juba haiglas hakkas ta tasapisi rannet harjutama, omateada saavutas tulemusi ka.

Käsi sai liikuma
Nüüd asus temaga tööle füsioterapeut Margus Mustimets.
"Ta tegeles minuga iga päev, küll mind väänati ja võimeldi ja masseeriti, kõike seda suure naeruga. Šampusepudeli valas vett täis ja käskis harjutada tõstmist. Hakkama sain, aga enne olin ikka juba väiksema pudeliga toime tulnud.
Doktor Mustimets ütles kohe, kui tööle hakkasime: sünnipäevasalati hakid ja segad mulle septembri lõpuks juba ise. Ja segasin kah."
Harjutasin ise kodus ühe käega kartulikoorimist - panin kartuli kruustangide vahele ja siis muudkui pöörasin seda. Hambaid pesta ei saa - eks sa katsu ühe käega pastat harjale lasta ja siis veel pesta! Pesupesemisest ma ei räägigi, aga raha kohe pesumasin osta ka ei olnud. Kõrvalise abita ei läinud mitte kuidagi ja õnneks oli mul inimesi, kes mind avitasid."
Kui palju vett valasin endale peale, kui palju nõusid ära lõhkusin," ohkab Sirje.
Järelravile saadeti veebruari lõpus Pärnusse. "Sõitsin sinna - registratuuris öeldi, et kahe aasta pärast vahest saab, järjekorrad on pikad. Ja koristaja käskis mul end jalust koristada. Sain väga vihaseks - no nii, nagu nõukogude aeg, ikka on koristaja kõige määravam.
Küsisin: kes siin siis too tegija om? Na` es saanuva aru minnu. Küsisin uuesti - kes tegija om? Koristaja-mutt es mõista mulle toda mitte ütelda.
Lõpuks leidsin arsti, kes mu saatekirjad läbi vaatas ja peale kirjutas: esimesel nõudmisel. Ja saingi. Küll see aitas mu kätt jälle paremaks!"

Uus kukkumine vasaku käega
18. jaanuaril 2001 tuli Sirje libedaga Tartu kesklinnast koju ja kukkus. Ja nii õnnetult, et vasaku käe alla, peaaegu kaenlaauku, sattus asfaldi sees püsti olnud ora. Helistas arstile, kes käskis sõrmi masseerida. Ja jälle kordus sama lugu - algul mitte nii hulluna näiv äpardus osutus tõsiseks tüsistuseks. "Aga kogemus oli juba olemas. Hommikul läksin perearstile, sest käsi ei reageerinud millelegi, oli justkui halvatud. Ja olin peagi oma kalli füsioterapeudi käe all tagasi. Ta ütles: kui sina 20 protsenti paranemisele kaasa aitad, siis mina aitan sind ülejäänud kaheksakümnega." Ka seekord saime ühistööga käe liikuma. Lahkudes ütles Mustimets mulle: kui sina, Sirje, ükskord endale firma teed, pead kindlasti talle Fööniks nimeks panema." Sest vasakus käes oli tõsine närvikahjustus. Lille seinavaasis kasta ei saanud, sest käsi ei tõusnud nii kõrgele."
Mõned kuud hiljem oli asi ikka vasaku käega veel väga kehv. Käel polnud töövõimet, lihased olid nõrgad ja randme ning sõrmede töö puudulik. Määrati kordusravi.

Loe edasi ajakirjast!