Silmaring
Mart Saarma - Nobeli-väärne sarmikas kesktormaja
Kati Murutar

Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudi juht, akadeemik Mart Saarma on jõudnud oma laboris järjekordsete märkimisväärsete avastusteni, mis läksid äsja teadustööna trükki. Teadusega saab see elegantne härrasmees samas tegelda iga päev alles pärast kella nelja, kuna enne nelja juhib ta hiigelsuurt teadusasutust ning jagab oma koolkonnale oma teadmisi.

Mart Saarma on oma kogemustest õppinud, et oma kutsumuse ära tundnud inimese edu oleneb sellest, kui läbimõeldult ja säästlikult oskab ta koostada oma ajakava ning kuivõrd suudab ta hoiduda enese laialilaotamisest vaatamata sellele, et üks raskemaid asju siinilmas on öelda ei.

Eetika kõigepealt
Rohkem kui ühegi teise teadusalaga on just seoses geneetikaga ka Eestis avalikkuse ette kergitatud hulk eetilisi küsimusi. Saarma leiab, et Eesti-suguses väikeses kohas on teadlased eesotsas Andres Metspaluga erakordselt hulljulged ja imetlusväärsed fanaatikud, kuna püüavad nõukogudeaegset tühikut trotsides jõuda tasemele, kuhu Soome ja Rootsi veel ei ole jõudnud.
"Tavainimestele on geneetika ehk sellepärast erutav valdkond, et tegeleb elava looduse nii väikeste algosadega, mida võhikul on raske ettegi kujutada. Mida ei mõista, see teeb ärevaks. Samas vajab inimkond võimalikult täpset informatsiooni, et õppida ravima erinevaid haigusi," arutleb Saarma. "Inimesed on geneetiliselt identsed Aafrika ahvidega ja saanud inimesteks neli-viis, mitte kakskümmend miljonit aastat tagasi, nagu varem arvati. Kui nendel ahvidel oleks saanud teatud haigusi geneetiliselt ära hoida või ka kunstliku viljastamisega aidata sigida neilgi isenditel, kes muidu oleksid määratud väljasuremisele, oleks see liik võibolla kaotanud suure hulga oma elujõust."
Mart Saarma ei pea kuigi tõsiseltvõetavateks väiteid, mida on avalikustanud eetikud eesotsas professor Margit Sutropiga: et geenivaramusse kantavate andmete võimalik lekkimine võib kahjustada inimeste karjääri, eneseteostusvõimalusi ja privaatsust. Mees arutleb: "Palju lihtsam on inimest kahjustada läbi haigusloo sisu lekitamise. Haiguslugudes, mida kliinikutes küll kuigi kiivalt ei kaitsta, on inimeste tervise kohta kõik mustvalgel kirjas. Samas võrdub kaardistatud geenistik võhiku käes New-Yorgi telefoniraamatuga, kus on ainult numbrid, aga nimesid mitte. Aga mine sa tea, inimkonna teadmiste ülikiiret arengut arvestades võib äkki tõesti mõne aja pärast eksisteerida selline ametikoht nagu kindlustusseltsi geneetik!"

Stardiasendis
Andres Metspalu ettevõtmist peab Saarma hulljulgeks nii seetõttu, et erinevalt arenenumatest teadusriikidest tuleb tööd alustada võrdlemisi tühjalt kohalt ning et suurriikide arstid ja eetikud pole vaatamata meditsiini arengutasemele ikka veel jõudnud kokkuleppele.
"Seitsekümmend aastat on Soomes vereproove tallele pandud, tänu Eestist heldemale saatusele on tallel kirikukirjad. Suur teadusasutus Kansanterveyden Laitos on Leena Palotie juhtimisel sadade tuhandete inimeste andmed jäädvustanud ning geenivaramu loomisega võiks kohe alustada, kui seadus lubaks," nendib Saarma. "Samas näitavad Islandi positiivsed kogemused, et sellised projektid võivadki õnnestuda just väikeriikides. Kui Eesti peaks startima, oleksin mina kohe valmis andma tehnoloogilist abi oma kompetentsi ulatuses."
Härra Saarma mitmekülgne kompetents on osutunud nii jõuliseks, et Helsingi Viiki linnaossa on tekkinud imposantne teaduspark, mille kolmes suures majas 40 tuhandel ruutmeetril asuvad Helsingi Ülikooli loodusteaduskonna moodsa bioloogia kateedrid ning biotehnoloogia ja toiduainetehnoloogia firmad, kus rakendatakse teadus inimeste teenistusse.
Selles hoonetekompleksis, kuhu on koondunud kogu uusim bioloogia, on nüüd loodud kellavärgina töötav sünergia. Vastandina olukorrale, mis oli 90ndate alguses, mil Mart Saarma oma praegusele kohale kandideeris ja mitusada konkurenti edestanult tööle asus.
"Tookord oli meil üheksa maja mööda Helsingit laiali. Igal majal oli vaja oma teenindavat personali ja aparatuuri. Tülikas oli erinevate alade esindajatelt, kes nüüd on õnnelikult ühe katuse all, nõu küsida. Rääkimata sellest, et kui mujalt maailmast tulid kuulsad külalised loenguid pidama, jäid paljud huvilised nendest ilma, sest prominenti ei saa ju kõiki üheksasse majja tassida ja kõike seda talle kinni maksta," meenutab suurkeskuse rajaja, kes ise nimetab oma sedalaadi elutööd Viikis mälestusmärgiks Soome majanduskriisile.

Loe edasi ajakirjast!