Elujõud
Nõiaringist välja
PILLE PIIP

Merike Linamäe (39) on väikest kasvu, suurt sisemist jõudu kiirgav naiselik naine. Kohtume keset kiiret argipäeva citys ühe klaasmaja kohvikus, et rääkida habrastest piiridest silmaga nähtava ja nähtamatu vahel.

Merike tellib vett ja kohvi ning ütleb, et tunneb end kohvikumiljöös hästi. Sest oma "eelmises elus" töötaski ta Tallinna erinevates kõrtsides ettekandja ja baaridaamina. Ta on kogenud elus nii põrgut kui taevast. Juttu tuleb nii ühest kui ka teisest.

"Inimesed, kes tegelevad ennustamisega või on muul moel vaimse maailmaga seotud, ei tea sageli, kust nende teadmised või erilised võimed tulevad. See ei huvitagi neid eriti, olulisem on põnevuse, erilisuse moment, uued tunnetused," räägib Merike Linamäe, kes nüüd, Eesti Kristliku Nelipühi kiriku liikmena, lektori ja õpetajana on juba mitmeid aastaid nõustanud neid, kes sõna otseses mõttes on sattunud nõiaringi. Veel 11 aastat tagasi keerles ta ise samas ringis, püüdes meeleheitlikult leida väljapääsu. Paraku vahenditega, mis pärinesid probleemiga samast allikast.

Merikese lugu
Kogesin juba väga noorelt oma elus üleloomulikke asju, ometi ei tulnud ma kordagi selle peale, et nende põhjustajaks võiks olla keegi väljaspool mind. Oli nõukogude aeg, kasvasin üles ateistlikus perekonnas, kus tõeliseks peeti vaid kõike silmaga nähtavat, seetõttu olin kindel, et jutud jumalast, tontidest ja muudest olenditest on lihtsalt fantaasia vili. Vaimse maailma kohta puudus igasugune õpetus või kirjandus, käest kätte liikusid vaid kehvas trükis, teab kelle tõlgitud materjalid astroloogia, ufode ja muu taolise kohta. Suure huvilisena jõudis kord minuni audiokassett pealkirjaga Nähtamatu maailm, mis rääkis spiritismist ja parapsühholoogiast. Alles siis sain kinnitust, et ma pole ainus, et tegelikult on kogu maailm minusuguseid inimesi täis.
Kuidas vaimumaailm minu elus avaldus? Näiteks nägin sündmusi ette, nii head kui halba. Ühel hetkel lihtsalt tuli minu sisse teadmine sellest, kuidas asjad lähevad - ja nii läkski. Palju halvem oli, et mind "külastasid" vaimolendid (ise ma neid ei näinud), keda kogesin kui konkreetseid isikuid, mitte mingi ebamäärase jõuna. Kui nad lähemale tulid, siis see ligiolu oli kohutav, hirmutav, vastik. Tundsin nende pahatahtlikkust ja soovi mind tappa, teisalt oma abitust olukorda muuta.

Vaimu vastu tablett ei aita
Ma ei rääkinud sellest kellelegi, isegi sõpradele mitte. Käisin lastepsühhiaatri juures. Arvasin, et tegu on algava vaimuhaigusega, puhtmeditsiinilise probleemiga, seda enam, et vaimolendite lähenemine mõjus sageli ka füüsiliselt: süda hakkas kloppima, käed värisema, tekkis lämbumistunne. Arst kirjutas mulle välja rahusteid ja kinnitas, et tegu on üsna levinud, närvidest tuleneva nähtusega, mis ajapikku möödub. Aga vaimumaailma vastu tablett ei aita!
Hiljem, juba täiskasvanuna, külastasin paljusid sensitiive, kes tõepoolest võisid väga täpselt ja detailselt näha nii minevikku kui tulevikku: homme tuleb sulle see inimene külla, järgmine nädal saad kirja. Minus tekkis huvi: mis jõud siin taga on ja äkki võin ka mina? Otsisin ja katsetasin edasi, lootuses leida õudsetele külalistele vastumürki.

Ootamatu hoop
Tasapisi hakkasin ka ise ennustama, sellest hakkas kujunema igapäevaleib. Kuni juhtus midagi kohutavat.
24aastaselt ennustasin kaartidega ette surma. Ma ei öelnud, mida nägin, valetasin hoopis, et kaardid ei näita midagi. Kui see mees järgmine päev saigi surma, hakkasin esimest korda mõistma, et tegu pole mingi naljamänguga. Täpselt nädal aega hiljem läksin matustele. Panin just puusärgile lilli, kui mind ründas vaimolend ja lõi tugevasti vastu rinda. Täpselt samal kellaajal nädal aega varem oli see mees surnud...
Otsustasin, et ei hakka mitte kunagi enam ennustama, aga kõik hakkas allamäge minema. Väliselt oli kõik korras, kuid olendid, kes olid seni mu ümber vaid käinud, hakkasid mind kõnetama, käsklusi jagama. Õppisin käima maskiga, maandasin ennast pidudel ja lõbusas seltskonnas, kuid, koju jõudnud, tuli kõik laviinina tagasi. Need hääled ja nägemused…

Vikatimehe pikselöök
Olin alati arvanud, et inimene sureb siis, kui füüsiline ihu, süda ütleb üles, nii nagu teadus õpetab. Aga nüüd kogesin teda kui isikut. Tal polnud küll keha, kuid ma tajusin teda ja teadsin, et ta tuleb mu hinge järele. See oli kirjeldamatult õudne tunne, kuid mõistus oli erakordselt selge. Oma täielikku abitust tundes mõtlesin ühel hetkel: ah, ükskõik, las ma suren, ma annan alla.
Sel hetkel lõi ere valgus mind täiesti pimedaks - ja järgmisel hetkel ei olnud enam minu ümber ei tuba ega üldse reaalset maailma - olin väljaspool seda, tühjuses. Ma seisin, kuigi seal ei olnud põrandat, ma ei näinud oma füüsilist ihu, aga mina olin mina. Teadsin täpselt, et olen Merike, teadsin kogu oma elu peast. Kõik oli äkki nii selge, kogu elu seisis avatuna mu ees. Ja mind tabas meeletu šokk sellest, mida seal nägin. Ei, mitte tulnukaid ega tonte, nendega olin juba harjunud, aga mind vapustas, et seal oli Jeesus, tundsin ta kohe ära. Ühe hetkega teadsin paljusid asju, mida nüüd, reaalajas pean üksikult ette lugema: mõistsin, et kogu inimkond on eksiteel, otsides tõde mingitest vaimsetest tehnikatest, et tegelik tõde on hoopis siin. Hommikul ärgates teadsin, et pean saama kristlaseks.

Loe edasi Kodutohtrist!