Elujõud
Pool keha ees, jalad järel
ÜLLAR ENDE

AIVE LUIGELAT teate eelkõige kui "Kodutohtri ravimtaimla" koostajat ja tervisliku toitumise nõuandjat. Lugejaküsitluses oli tema üks neid, kellest soovisite lähemalt lugeda.
Siin ta oma igiliikuvuses ongi.

Üks suur juurimine
Naage küla jääb Vääna-Jõesuu lähedale, umbes 25 kilomeetrit Tallinnast.
"Asusime siia elama viis aastat tagasi - soojustasime suvila aastaringseks elamispaigaks," räägib Aive Luigela, kui värava vahelt tema köögivilja- ja ravimtaimeaeda jõuame lipsata. Kutsikaohtu Kato peab värava taha jääma, sest temal on mulla kobestamisest oma arusaam.
Vahepeal oligi väike hirm: kes siis peale Kato mulla ära kobestab? Sest tänavune kevad oli naisele, kelle esimene hommikune käik on aeda, teistmoodi: ei tohi maad kaevata, ei tohi kükitada, ei tohi vinklisse kummarda. Kas võib aiaemandale veel suuremat karistust välja mõelda?
"Peab tänama seda, et viis aastat olen siin möllanud ja suuremad tööd aias on tehtud. Ei ole vaja enam suuri puid juurida, mida me esimestel aastatel siin tegime. See oli mulle muidugi üle jõu käiv töö ja eks niisugusest ülepingutusest minu puusaprobleemid alguse saidki," on inimene nagu ikka tagantjärele tark. "Oma aiamaa rajasin täiesti metsa sisse. Võtsime puud maha ja hakkasin kände välja juurima. Et juurikaid puruks saada, oli vaja suurt rasket kirkat, labidat ja jõudu. Olin käpuli maas, kaapisin igasuguses asendis nagu hullumeelne. Mäletan toredaid Saaremaa mehi meil ehitusel abiks. Üks neist ütles mulle: "Aive, sa kaevad endale hauda.""
Miks see inimloom siis nii hull on, et võtab raskema koorma, kui suudab kanda? Selle üle on Aive Luigela aina mõelnud. Eriti siis, kui puus hakkas valu tegema.
"Paistab, et töörabamine on meie peres pärilik: minu ema oli hirmus töörobot ning sisendas minulegi, et peab aiatööd tegema ja maja ümber ilu looma. Samasugune on mu tütar Kaire, tekstiilikunstnik. Öeldakse, et kunstnikud üldiselt sõrmi mullaseks ei tee, aga tema on lapsest peale sellega harjunud..."

Eesti õunte pisarad
"Kui me Naagele elama tulime, arvas mu mees Aavo: "Meil siin sügavkülmikut enam vaja ei ole - viskame selle välja. Milleks seda suurt kobakat tuppa tarvis on! Nüüd on ju kõike poest saada." Nüüd siis oleme näinud, mida on kõige lähemast poest Vääna-Jõesuus saada: peale kurgi ja välismaa tomati pole seal talvel aiaviljadest mitte midagi. Nii on sügavkülmik meil vapralt alles ja leidsime ka koha, kuhu see ära mahub. Talveks olen juba sinna karpidesse pannud peenestatud murulauku, rohelist talisibulat, tilli, rabarbrit, maasikaid… Varsti lähevad sügavkülma tikrid, punased ja mustad sõstrad, ploomid, pirnid ja türgi oad, mida meie pere eriti armastab. Tükeldatud õunad panen sügavkülmikusse koos koorega, sest just selle all on enamik kasulikke aineid."
Aive Luigela üks tuhandest maiusest on pisarakook, mille retsepti pakkus ta mulluses detsembris ka Kodutohtri maiasmokkadele. "Mul oli algul sellega kurb kogemus: et oma aias eriti õunu ei olnud, mõtlesin, et lähen ostan selle koogi jaoks ilusad punapõsksed Poola õunad. Kui koogile munavalgevahu peale panin, ei ilmunud sellele pärast küpsetamist ühtki pisarat. Küllap oli see välismaa õunte säilitusainetest. Siis läksin Nõmme turule, ostsin Eesti antoonovkaid ja koogile tulidki ilusad suured pisarad peale. Nagu peab."

Isetehtud tervis ja tõved
Koogipisarad on magusad pisarad. Valusad tõi puusahäda.
"Puus hakkas mul valutama kuus aastat tagasi. Algul ei osanud keegi öelda, mis mul täpselt viga on. Määrisin igasuguste määretega ja võtsin tablette. Aga mina olen suur tabletivastane, hakkasin ravimtaimedest abi otsima. Mulle mõjus väga hästi varemerohi, mis praegugi siin aias kasvab. Tegin tinktuuri, määrisin sellega igal õhtul puusa sisse, panin ööseks veel lapi peale ja võttiski ilusasti valu ära. Muidugi, päris terveks ei teinud enam ükski asi."
Aive Luigela räägib oma puusalugu nagu rindemälestusi - kus ja millal ta ikka haavata sai.
"Kui kõike seda tagantjärele meenutada, siis jõuadki järeldusele: me teeme ainult ise oma tervisele halba. Mina oma puusahaigusega ei ole saatuse ohver, kõik tehtud vead on sõltunud ainult minust.
Isa ütles mulle ikka: "Sinust peab saama kõigepealt hea perenaine oma mehele ja siis vaata, mis sa elus edasi teed." Just sellepärast läksingi TPIsse toitlustamist õppima. Kui hiljem hakkasin loodusraviga tegelema, tuli viis aastat õpitud biokeemia eriti kasuks - muidu ei oskaks ma taimede elu ja mõju meile mõista.

Kas või hambad ristis
Kui puus juba kõvasti valutas ja parem jalg lonkama hakkas, tegi tohter ettepaneku panna kohe puusaliigeseprotees.
...Oli mullune august. Operatsioonini jäi kaks kuud. "Käisin ujumas ja ravivõimlemises, et ennast vormis hoida, kuid valu see muidugi ära ei võtnud ja liigesekõhre ei parandanud.
Minu otsus operatsioonile minna oli kindel, kuid tekkis ka hirm. Ma küll ei uskunud seda, aga mitu korda tuli pähe mõte: aga kui ma jään pärast ratastooli? Kui me kodus seda probleemi koos arutasime, leidsid lapsed ja abikaasa, et operatsioonile tuleb ikka minna: "Elad selle kindlasti üle. Sul on tahtejõudu ja ravimtaimed. Küll sa tõused püsti."
Suurem hirm oli aia pärast: mis siis, kui ma enam kunagi käsi mulda panna ei saa? Kui dr Mart Parv õhtul enne operatsiooni mind vaatama tuli, rääkisin talle kõik hinge pealt ära ja ütlesin: "Nüüd annan elu teie kätesse". Kui mind operatsioonilaualt ära toodi, tuli abikaasa mulle roosidega vastu. Arst vaatas, mis näoga ma olen. "Tubli, et te naerate - siis saate varsti terveks."
Ja ma paranesingi nii kiiresti, et ise ka ei usu. Viis päev olin haiglas ja õppisin karkudega nii kiiresti käima, et läks mis vudinal, ka õues. Mõõtsin oma käimisringi ära ja kahe kuu pärast sai mul juba kaks kilomeetrit täis. Kõige ilusam oli õues olla enne magamaminekut, kui kuu paistis ja tähed särasid. Ja muidugi - puus enam ei valutanud ega valuta nüüdki. See on hoopis teine elu."

Loe edasi Kodutohtrist!