Elurõõm
Eri Klas: “Elada tuleb täie rinnaga”
Ita Serman

“Kui sa märkad, et punane tuli eemalt juba vilkuma hakkab, on targem kinni pidada. Tõtt-öelda olen mina oma elus sõitnud väga palju kollase tule all,” mõtiskleb Eri Klas.
Oli aeg, kus Eri Klas oma intervjuudes ikka ja jälle rõhutas: “Ma pole kunagi elus puhanud. Ma ei teagi õieti, mis asi see puhkus üldse on.” Pisut enam kui aastapäevad tagasi tuli täielik pööre. “Ma pean iga kuu ühe nädala puhkama,” teatas maestro siis. See oli arstide nõudmine. Tema enda arusaam pärast seda, kui punane tuluke päris lähedal vilkus.
“Niisugused asjad panevad mõtlema. Meist keegi pole igavene ja ükskord tuleb aeg siit ära minna. Aga sinna ülemise korra peale ei kutsuta meid hoopiski nimekirja alusel või sünniaasta järgi. Kõik läheb nii, nagu sealtpoolt määratakse,” leiab Eri Klas.

Saatuse sõrm sai haagist kinni
“Õigupoolest pole ma sugugi olnud selline terve, nobe, tubli pruun poiss, nagu ehk pealtnäha paistab ja nagu ma ka ise noorest peast arvasin,” muigab Eri Klas. “Selline, kes jaksab endasse ahmida kõike, mida elu pakub. Kellele 24 tundi ööpäevas on vähe,” tuletab ta meelde 50ndate lõppu, mil musitseeris sümfooniaorkestris ja juhatas koori; mängis restoranis ja käis telerežissööride kursustel; muuhulgas lõpetas muusikakooli ja tegi sisseastumiseksamid konservatooriumi. “Tagantjärele tundub, et kogu see tohutu pinge, unetud restoraniööd ja kõikvõimalikud muud vembud olid mu niivõrd ära kurnanud, et tagasiteel ekskursioonilt Krimmi toimetati mind kiirabiga otseteed haiglasse,” tuletab Eri Klas meelde esimest tõsisemat märguannet. Moskvasse haiglavoodisse jäi ta lebama enam kui kuuks ajaks. “Diagnoositud polüartriit läks üle reumokardiidiks (reumaatiline südamelihase põletik), ja see on juba tõsine südant kahjustav haigus,” selgitab ta põhjusi. Tookord öelnudki arstid: “Teie, noormees, peaksite väga tõsiselt oma tuleviku peale mõtlema. Te peaksite oma elu planeerima nii, et tavapärase koormuse asemel kasutaksite sellest vaid pool.”
“Kes oleks võinud arvata, et sellest poolest koormusest saab hoopis poolteist!” teatab Eri Klas heatujuliselt nüüd, 44 aastat hiljem. “Kogu seda järgnenud pinget silmas pidades võib vaid imestada, et mu tervis niigi hästi vastu on pidanud,” lisab ta juba hoopis tasakaalukamalt. Ja teatab samas, et õigupoolest on tema haiguslugu vägagi soliidne - mitu paksu raamatut Magdaleena Haiglas riiuli peal rivis. “Kogutud teosed,” muigab ta. Sest tööpinge muudkui kasvas. Ja tervisehäireid tuli aina juurde. “Eriti hull oli asi siis, kui juhatasin ühtaegu kahte ooperiteatrit,” peab ta Estoniale lisaks silmas Rootsi Kuninglikku Ooperit. “700 töötajat, 6 tööpäeva nädalas, 7 ametiühingut,” kommenteerib ta aega Rootsis, mille sisse muuhulgas ka kaks pikemat haiglaperioodi mahtus. “Ja nüüd olen ma jõudnud sinnamaani, et üritan iga kuu tõepoolest nädal aega puhata. Eriti pärast seda, mis juhtus möödunud suvel,” tõsineb Eri Klas. Aga juhtus see, et ühe kirikukontserdi eel Tamperes ehmatanud Klasi oma küsimusega samuti ehmunud laulusolist. “Ta ütles, et ma olevat näost täiesti valge, ja muretses, kas ma ikka julgen niimoodi orkestri ette üldse minna,” meenutab Klas, et väsinud ja jõuetuna tundnud ta ennast tõepoolest. “Kontserdi tegin siiski ära, aga kohalekutsutud arst jälgis mind kogu aeg kõrvalt. Ja pärast esinemist võeti mind poolteiseks kuuks lihtsalt rajalt maha.”
Juba järgmisel päeval algama pidanud kontserditurnee jäi selleks korraks sinnapaika. (“Omal jalal sa sealt tagasi ei tule,” pannud arstid oma patsiendi tõsiselt mõtlema.) Selle asemel tulid põhjalikud uuringud. Kus pearöntgen näitas kaht armistunud insuldikollet.
“Tagantjärele olen mõelnud: jumal tänatud, et saatuse sõrm sai õigel ajal haagist kinni,” tähendab Eri Klas mõtlikult.

Muusika võtab ja annab
“Ma ütleksin, et mõneti on dirigendi töö võrreldav rallisõitja omaga,” toob Eri Klas pisut üllatava võrdluse. Ta selgitab, et kuigi on orkestreid juhatanud juba ligi pool sajandit, ei tähenda see hoopiski ülirahulikku närvi. “Vastupidi - iga korraga närveerin ma kontserdi eel ikka rohkem ja rohkem. Kõik taandub alles siis, kui tõstan taktikepi. Vaat sel hetkel muutud nagu rallisõitjaks. Sa võid olla nii emotsionaalne ja temperamentne kui tahes, ent sa pead suutma säilitada külma pea. Sa pead suutma jälgida kõiki ettetulevaid ootamatusi; sa pead valmis olema kõikvõimalikeks üllatusteks. Sest olgu harjutatud kui palju tahes - igal õhtul sünnib etendus või kontsert uuesti. Ja ükski etteaste pole eelmisega sarnane. Aga see nõuab kiiret reageerimist, tohutut kontsentratsiooni,” võtab Klas kokku.

Loe edasi Kodutohtrist...