Elujõud
Valu annab ära lõigata
ITA SERMAN
Fotod Peeter Sirge

"Mis vahe on Jumalal ja kirurgil?" on arstidevaheline nali. Vastus, ütleb neurokirurg Andres Ellamaa muheldes, on ühene ja lihtne: "Jumal ei arva kunagi, et ta on kirurg..."

Andres Ellamaa lõpetas keskkooli seitsmeteistkümneselt ja tahtis tööle minna. "Aga mind ei võtnud mitte keegi mitte kuhugi," kurdab ta. "Peeti liiga nooreks. Ei jäänudki üle muud kui minna ülikooli..." Arstiteaduskonna kasuks otsustas ta küllap sellepärast, et oli tänu meditsiiniõest emale "olnud kogu aeg selle asja sees". Aga kirurgiks ei osanud ta tookord veel tahta. "Mõtlesin, et minust võiks tulla silmaarst või midagi sellist." Kui ta oma soovist ühele tollasele korüfeele teada andis, sõnanud tuntud silmaarst doktor Schotter: "Enne õppige arstiks, eks siis vaatame..."
Ja elu on õpetanud: heaks arstiks ei saada üleöö. "Liiga kiirest spetsialiseerumisest tulu ei tõuse, nagu pole kasu ka ühest, teisest või kolmandastki paberist."

Andres Ellamaal on õpetajatega vedanud. Ennekõike tänu dotsent Matt Mägile ja Vello Laosele, kelle käe all oli mõni aeg võimalik praktiseerida teadusajakirja toimetaja tööd, on ta ... õppinud lugema. Nagu ta ise ütleb - kõike, mis enam-vähem lugemist kannatab.
On asju, mida me veel ei tea. Aga me teame, et imesid pole olemas, ja arst pole imetegija. "Just mõni aeg tagasi juhtusin lugema üht eetikaalast artiklit, kus oli nii ilusasti öeldud: arst saab väga harva kedagi terveks teha. Aeg-ajalt saab ta üht-teist parandada, suhteliselt sageli saab ta aidata. Aga päris terveks teha... See pole lihtsalt võimalik," arutleb doktor Ellamaa.
See on omamoodi filosoofia, mida tuleb osata lugeda ridade vahelt. "Aga sellest oskusest kipub praegu justkui midagi väga olulist puudu jääma. Kui sul terviklikku maailmapilti pole, hea tohter olla ei saa," ütleb ta välja ühe enese jaoks lihtsa tõe.

Kirurgielu kunst
Oma esimese iseseisva operatsiooni tegi doktor Ellamaa 16. oktoobril 1969. aastal. Haiglasse toodi ajuverevalumiga mees, keda oli vaja kiiresti opereerida. Noorele arstile avanes võimalus, millest ta tuli välja iseseisva kirurgina.
Neurokirurgi töö - see on peaajukasvajad ja -traumad, verevalumid ja väärarengud. Sama kehtib seljaaju kohta. Lisaks veel lülisamba ja kolju patoloogia, perifeersete närvide vigastused. Iga operatsiooni puhul on pinge tohutu - seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.
"Kirurg võib oma töö ära teha täiesti perfektselt, nii hästi kui see on vähegi võimalik, ent patsiendi seisukohalt võib tulemus olla siiski soovimatu." Oma jutu selgitamiseks toob doktor Ellamaa sellise näite: "Me võtame inimesel ära ajukasvaja, ja operatsioon õnnestub väga hästi. Aga see kasvaja on ajus pesitsenud aastaid, kogu seda ümbritsev keskkond on sellega harjunud, ja kui see sealt nüüd äkki eemaldada, võib tulemuseks olla ajuinfarkt. Nii et kirurgi seisukohast peaks kõik olema justkui hästi, kuid mis on patsiendil sellest kasu? Tema on ju halvatud!" sõnab Ellamaa, et tegelikult on neurokirurgi-kunsti olulisim osa õige ajastamine.
"Iga soovimatu ravitulemus pole tüsistus, või veel hullem, arsti viga: neil tuleb kindlasti vahet teha," rõhutab Ellamaa. "Eks inimesed on ju erinevad. On arste, kes piltlikult öeldes surevad iga oma patsiendiga koos. On neid, kes ei näita oma tundeid eriti välja. Aga kui sa ikka tuled pühapäeva õhtul välja, oma vabast ajast opereerima, ja kui siis patsiendi viimane lause enne narkoosi saabumist on: vaadake, et teete ikka hästi... No siis lähed tigedaks küll! See on lihtsalt alandav!" teatab kirurg südametäiega. Ja maalib näite ka neurokirurgi füüsilisest koormusest. "Mu kolleeg doktor Laks teeb praegu parasjagu üht kaelalõikust. Operatsioonitoas on sooja 27 kraadi, kuna ta töötab röntgeni all, on tal ees paks tinapõll, mis kaalub 30 kilo. Kui ta sealt ükskord välja tuleb, on ta oma kehakaalust kaotanud ikka päris mitu kilo. Nii et organismile füüsilise koormuse andmisega pole meil küll mingeid muresid," teatab Andres Ellamaa kavala muigega.
Praegu teevad Põhja-Tallinna Regionaalhaigla neurokirurgid, keda doktor Ellamaa juhib juba 25 aastat, keskmiselt 1800 operatsiooni aastas, iga arsti kohta teeb see 250-300 lõikust. Andres Ellamaa on olnud neurokirurg 36 aastat.

Tingimuseks aeg ja ausus
Pool kirurgi elust kipub kuluma haigetega rääkimise peale. "Arvan, et see aeg lihtsalt tuleb leida. Mis keerulisem - kuidas rääkida nii, et haige saaks sinust aru? Sa vestled 10, 15, 30 minutit, ja tema küsib ikka: aga millal ma terveks saan? Vahel ma pean ütlema, et te ei saagi terveks. Mitte kunagi. Sest üldiselt tahavad inimesed ikka ausat vastust."
Kõige vanem inimene, kes siit kabinetist on omal jalal välja läinud, oli 94. Küll kepi toel, aga mis sellest? Sest mis on inimesele kõige tähtsam? Et ta ei peaks tundma valu; et ta saaks oma asjadega ise hakkama. Ja seda me saame talle võimaldada!"

Tarkus toob ka meelehärmi
Paljusid inimesi vaevab osteoporoos. Andres Ellamaa räägib metoodikast, mida meil hakati kasutama kaks aastat tagasi: osteoporoosi tagajärjel purunenud lülisse pannakse operatsiooni käigus isekõvastuvat polümeeri. "See on andnud väga häid tulemusi! Mujal maailmas tehakse selliseid lõikusi juba paarkümmend aastat. Kõiki näitajaid arvestades peaks Eestis taolist operatsiooni vajama umbes 150 haiget aastas. Aga siin me neid inimesi ei näe! Järelikult pole neid oma polikliinikus sellisest võimalusest üldse informeeritud. Sama metoodikat võib väga edukalt kasutada ka lülisamba kasvajate puhul," lisab Ellamaa. "Nii käivadki inimesed, keda me saaksime aidata, oma hädaga koos ringi ja muudkui kannatavad."
"Mis tervisesse puutub, siis ma arvan, et inimene peaks sellele natukene ehk vähem tähelepanu pöörama..." teatab doktor Ellamaa põgusa muige saatel. "Võime elada niimoodi, et me seda väga ei kahjusta."

Loe edasi Kodutohtrist!