Iga päev alaku rõõmuga
ITA SERMAN
“Ma arvan, et kui Heli Läätsest poleks saanud laulja, oleks ta
vabalt võinud olla ... kodutohter,” sõnab Peeter Saul mõnusa muige saatel.Peeter Sauli ütlemise peale naerab Heli Lääts oma helisevat naeru. Veidi tõsinedes arutleb ta, et ega õigupoolest asi naljast nii väga kaugel olegi. Sest oma tüdrukupõlveunistustes ta end väga sageli just arstiks kujutleski. “Aga mul ei ole nii hea mälu, kui arstil peaks olema. Mul ei ole nii palju püsivust. Ka pühendumust ilmselt mitte,” loetleb ta põhjusi, miks temast arsti siiski ei saanud. Ja kui klassijuhataja veel öelnud, et arstiteaduse tudengil jääb uneaega napilt mõni tund, olnud asi otsustatud...
Sa naera vaid, ja laula vaid
Püsivuse puudumine ei ole siiski takistanud Heli Läätse viiskümmend aastat laval püsimast. Selleks üheksa aastat õppimast. (“Mõelge, kui kaua läheb klaassepal aega, et teemandist briljant välja lihvida,” tähendab Peeter Saul.)
Sest pärast seda, kui ta lauluõpetaja Joosep Aaviku õhutusel pooljuhuslikult noorte lauljate ülevaatusele sattus ja seal papi Arder küsis: “Kallis latsekene, kas teie ei tahaks tulla meile laulmist õppima?” - latsekene loomulikult tahtis. “Ja kui saare tüdrukul üks mõte pähe tuleb, ega ta sellest siis enam nii kergesti ju ometi loobu,” kommenteerib tollane tütarlaps heatujuliselt.
“Mis heatujulisusesse puutub, siis meditsiinis on liikvel determinantide teooria: tugev valu summutab nõrgema, suur erutus - väiksema. Lavainimesega on samamoodi. Kui sa publiku ette astud, ununevad kõik mured ja hädad. See lavaõhk ja -õhkkond, esinemisvajadus ja kontakt kuulajaga, valmisolek endast anda ja kõik see, mis sa saalist vastu saad,” avab Heli Lääts oma energiavarude tagamaid.
Kunagi öelnud üks lauljannat hästi tundev inimene: ta ei oskavat kuidagi kokku panna igapäevast ja laval esinevat Heli Läätse.
“Olen mõelnud - ehk oli tal õigus?” arutleb asjaosaline ise. “Aga ma olen saarlane, ja kui asjad väga tõsiseks hakkavad minema, kipun ma need pigem naljaks pöörama. Eriti kui see puudutab minu enda isikut. Gladkovil on üks väga hea laul, kus refräänis kõlavad sõnad: sa naera vaid, ja laula vaid, sest peale jäävad need, kes suudavad enda üle naerda. Ja homne eilsest on parem niikuinii,” tunnistab Heli Lääts, et põhimõtteliselt armastab ta rohkem ikka optimistlikke laule. “Ma tahan, et publik lahkuks minu kontsertidelt hea meeleoluga, et inimesed saaksid sealt endale midagi hingekosutuseks kaasa.”
Ehk, nagu ütleb saarlane - äi see asi pole ühtid nii ull, kut paistab...
Tunne end kergejalgse nümfina
Eks elus tuleb ikka ette hetki, kus huumorist kui ravivahendist võib pisut siiski napiks jääda.
“No siis tõttabki appi kodutohter!” annab Heli Lääts mõista, et natukene nagu valdab ta seda ametit ikka ka.
“Haigusi peab võtma küllalt tõsiselt, aga üle võimendada neid ei tohi,” selgitab ta oma meditsiinilisi seisukohti. Kus oluline osa on punktimassaažil. “Doktor Karusoo on kirjutanud ühe väga hea selleteemalise raamatu. Närvilisus, vereringehäired, kurguvalu,” loetleb Lääts hädasid, millele ta raamatu abiga leevendust on saanud. “Kui sa ikka viitsid need õiged punktid üles otsida ja nendega natuke tegelda, siis tablette pole küll iga väikse asja pärast vaja endale sisse toppida. Peavalu puhul eriti,” jõuab Lääts ringiga nipi juurde, mille ta on leidnud ühest teisest vanast arstiraamatust. Ja mis tuttavate hulgas tema ümber nagu kerge müsteeriumi on tekitanud. Sest Lääts oskab peavalu ära võtta nagu niuhti!. Vajutab sulle pöidlad kukla taha, toimetab seal veidi oma toimetamisi, ja läinud see valu ongi...
“Reeglina toob see meetod kergendust tõepoolest. Üks kord ehk välja arvatud,” muutub Lääts pisut tõsisemaks. See üks kord püüdis ta oma sõbrannat aidata. “Aga ühtäkki minestas ta lihtsalt ära. Vajus mu käte vahele kokku ja oli näost absoluutselt roheline!” kirjeldab Lääts oma toonast ehmatust. “Ma mõtlesin, nüüd tapsin küll inimese ära!” Kõik lõppes siiski õnnelikult, ja juhtum tõi ühes teadmise: enne kui teise inimese kallale asud, pead kursis olema tema tervisliku seisundiga.
Samas vaheldub Heli Läätse murelik olek hoopis lõbusamaga. “Kord jälle hakkas Peeter peavalu kurtma. Kuna ta parasjagu istus laua taga, kummardusin tema kohale ja hakkasin ta pead tõstma. Ja kujutage ette - ma tõstsin endale radikuliidi!” naerab Lääts, et peale kõige annab selg tunda tänaseni. “Läheb nii paigast ära kohe...” vangutab ta pead ja jõuab sealtkaudu enda aitamise juurde. Sest tal on üks väga hea abimees: uks nimelt. “Ma riputan ennast siia niimoodi üles, et mu selgroog venib pikaks,” demonstreerib ta. “Ja siis tip-tip-tip - nagu Roosa Panter - ronin hästi ettevaatlikult tagasi ja lasen selja alla vajuda,” tähendab ta lustlikult, et seda tuleb teha kohe pärast traumat. “Muidu oled kaks kuud selili maas.”
“Aga kui ma ennast ikka väga pahasti tunnen ja liigesed ikka väga vaevama hakkavad, siis ma lihtsalt tulen ja viskan end siiasamasse põrandale selili maha ja panen ennast oma harjutustega jälle paika,” on ta tänulik Magdaleena polikliiniku taastusravi arstile doktor Ulmandile, kes talle vajalikud harjutused ette näitas. “Kui päevas oma liigestele kas või kolm minutit pühendada - see aitab tõesti palju,” on Lääts kogenud.
“Taruvaik, jalavannid külma ja kuuma veega vaheldumisi,” loetleb ta oma teisigi võlurohtusid. “Ja ikka üks väike massaaž,” kirjeldab ta lõbusalt, kuidas tema vajutab ainult kergelt küüneotstega, ja Peeter Saul muudkui karjub tal käes.
Sellised väiksed nõksud niisiis.
Mis muu hulgas sisaldavad ka tähelepanekut, et oma organismi liialt kuulatama jääda sageli ei maksa. “Kui ma kõnnin mööda tänavat ja kuulen, et oi! - sealt krõbiseb, või tunnen, et ai! - mis selle jalaga nüüd oli... Ma parem mõtlen mõnda positiivset mõtet. Ja siis ma äkki märkangi - ma kõnnin nagu kergejalgne nümf!”
Loe edasi ajakirjast!