Läinud suvel kutsus sotsiaalministeerium kokku ja pidas oma tänukirjaga meeles pooltsada sotsiaaltöötajat. Üks tunnustust leidnuist oli Sõrvemaa mees Rein Timm. Aga kui siinkirjutaja Reinuni jõudis, oli mees sellest ametist juba prii - ametlikult, kirjatähe järgi on Salme vallal nüüd uus sotsiaaltöötaja.

Postiljonist abistaja
"Olen ammu aru saanud, et kõik, mis sa elus teed, tuleb sulle endale mingil moel tagasi. Oled head teinud, saad head ka tagasi, aga paha sünnitab ainult paha. Kasvasin üles Kase Leida rinnapiimaga, aga nüüd on minust saanud tema abistaja," tunnistab põline saarlane Rein Timm. "Ma ole nüid oma elust viimased tosin aastat postimees olnd. Kui eelmisel vanade aitajal omal teris käest ära läks, siis oli otse loomulik, et see amet mulle üle tuli."
Otse loomuliku leiab Rein selle ameti olevat seetõttu, et varem zootehnikuna leiba teeninu peab nüüd postiljonina kuus päeva nädalas tegema enam-vähem sama ringi, kus elavad abivajajadki. Aga siiski vaid enam-vähem sama - post jäetakse külade (nii palju, kui neid veel järel on) keskusse kirjakastidesse, aga abivajajad oma eluasemetega jäävad teest sageli mitmeid kilomeetreid eemale. Kõige raskem oli talviti, kuid Salme valla kiituseks võib kohe öelda, et kui nädala lõpus olid Reinul "söötmispäevad", nagu ta nimetab abivajajaile toidukauba kojuviimise päevi, leidis vald alati võimaluse Reinu auto jaoks teed lahti lükata. Et vorst või piim autos ära jõudis külmuda, sellest ei tehtud numbrit, saadi aru - saarlased on sellistes asjades leplikud. Oli abivajajaid rohkem - kõige rohkem oli neid paarikümne ringis -, kulus "söötmiseks" kaks päeva, vähema arvu juures sai hakkama vaid reedese päevaga. Söögikraami jagamise juures olid erandpäevad need, kui rannast või Läätsa kalatööstusest anti abivajajaile kala - see kraam tuleb kohale toimetada väljaspool igasugust graafikut. Neid päevi jagus, sest randlase meel püsib koos ilma koosmeeleta ja kui endal on, antakse ka sellele, kel pole. Ütlemata kena, et hirmsal raha võimutsemise ajal pole see ilus komme veel kadunud!

Puid, maid ja pabereid
Ega abistamine seisnenud ainult söögi kojutoomises. Rein ei oska arvata, kui paljudele on ta kauplustest koju toonud telereid, pesumasinaid, külmkappe, muruniidukeid, või kui palju on sedalaadi tehnika rännanud Reinu autoga remonditöökotta ja tagasi.
"Mis imelikku siis on selles, kui sa inimesele gaasiballooni kohale tarid ning pliidi külge paned? Või kui tal pistikupesa seina peal loksub ning sädemeid pillub, et sa siis kruvikeeraja võtad ning asja paika sätid? Kust see haige inimene seda abi peaks otsima?"
Ka majandusasjade ajamine kuulus abiosutaja töö hulka. Näiteks küttepuude muretsemine on maainimesele väga tähtis ja suur probleem. Ning siingi on vaja arvestada soove: üks soovib puude kohaletoomist ning kohapealset saagimist-lõhkumist, arvates, et nii tuleb odavam; teine soovib valmis kuivi halge, et oleks vähem muret. Kust saaks aiamaale koorma sõnnikut (isegi see on maal juba probleem!), kes künnaks põllulapi, kes aitaks natuke heina teha - Rein, ehk sa tead, ehk sa küsid...
Olulisem on vahest, et Reinu kaudu liikusid abivajajate tähtsad paberid, ka kõige tähtsamad paberid ehk raha. Oli aeg, kus igaühel oli "suur jama" maade tagastamisega, enamasti liikusid need dokumendid pere ja valla vahet Reinu autos. Asjaajamiste juures mainib ta kiitvalt Salme vallavalitsust, kus suhtuti abivajajate probleemidesse väga mõistvalt - kellele anti vabastus maamaksust, kellel maksti telefoniarved. Mõni asi tundub kõrvalseisjale ju pisike või vähetähtis, aga needsamad telefoniarved võivad olla väga tähtsad, kui pead liikumisvõimetuna aastate kaupa kodus püsima... Veel kiidab Rein eraldi nii vallasekretär Eve Kiili, kes aitas kogu paberimajandust korras hoida ja tegeles üldse asja bürokraatliku küljega, kui vallavanem Kalmer Poopuud, kes tegeles vanade inimeste muredega peaaegu nagu oma pere asjadega (eks valda võikski vaadata suure perena), tuues abivajajaile linnast kas või pampersid kohale. Jääb vaid järeldada, et kui valla juhtkond suhtub inimeste muredesse niimoodi, siis peavad asjad seal korras olema.
Kõige tähtsamana mainibki Rein inimeste vajadust leida abiosutaja(te)s see inimene, kes neid ära kuulaks, kaasa tunneks, nõu annaks, laia ilma asju selgemaks räägiks.

Suurpere
Pere on 44aastasel Reinul tõesti suur. Pensionärist 78aastane ema Salme on muu perega ühes leivas, nagu sealpool öeldakse. Aga muu pere on abikaasa Helle ja kuus last, nendest üks on kaksikutepaar! Kõige vanem on juba suur, ütleb Rein, 18, pesamuna on neljane. Ei salga, et kõrvalt vaadates tundub lausa uskumatuna - üheksa inimest elavad ära postiljoni ja kalmistuhooldaja (abikaasa Helle) palkadest, ema pensionist ning lastetoetustest, millest ju ükski pole märkimisväärse suurusega. Aga Rein jääb rahulikuks. Ainus asi, mis nende peres enamtarvitatavast söögikraamist poest tuleb tuua, olevat leib. Sai küpsetatakse ise, piim, või, munad, liha, aed- ja juurviljad - kõik see on oma töö vili. Lapsed, jah, peavad ehk vähemaga leppima, aga midagi hullu ei leia Rein ka siin.
"Laps peab hakkama tööd tegema, muidu ta'st äi tulegid midagid! Äi noh, midagi tuleb küll, aga see on siis ka umbest augutäide. Mu müts küll ep kipu iga sõukese ees kerkima!"