Mis on mis
Selgitab HARRI JÄNES

Selles rubriigis selgitame lühidalt tervise ja tõbedega seotud mõisteid, mille kohta olete oma kirjades soovinud kõige rohkem teada saada. (Vt ka Kodutohter nr 9/2004.) Küsige julgesti lisa.

Parkained
muudavad valkude looduslikku keemilist siseehitust. Meditsiinis nimetatakse parkaineteks paikselt valke kalgendavaid ja limaskesta kootavaid (kokkutõmbavaid) aineid, mis kaitsevad närvilõpmeid välisärrituste eest ja pidurdavad põletikulise koe lagunemist.
Parkaineid leidub paljudes taimedes, mõnes üsna rohkesti. Näiteks
· tedremarana muguljas juurikas sisaldab parkaineid kuni 30%
· ussitatra juurikas 15-20%
· tammekoor 10-20%
· mustikamari 7%.
Rahvameditsiinis kasutatakse nendest taimedest valmistatud arstimeid kõhukinnistina, põletikuliste igemete ja suu limaskesta määrimiseks, nahahaiguste puhul vanniveele lisamiseks jne.
Keemiliselt kuuluvad taimset päritolu parkained fenoolsete ühendite rühma. Neid leidub peamiselt taimede koores (niineosas), kuid ka viljades, harvemini lehtedes. Parkainete toimel muutuvad taimed kuivatamisel sageli tumedaks. Looduslike parkainete peamised koostisosad on enamasti katehhoolid, mis mõjutavad oluliselt ka viljade värvust, maitset ja lõhna.
Parkained ise on teravkibeda maitsega, suu limaskestale mõjuvad need kootavalt (teevad suu kuivaks ja paksuks). Seda võib meeldejäävalt kogeda, kui närida näiteks toomingamarju. Vahetult enne avalikku esinemist ei soovitata juua kanget teed, sest teepõõsa lehed sisaldavad ohtralt katehhoole. Neid leidub rohkesti ka kohvi- ja kakaoubades, viinamarjades jt puuviljades ning marjades. Toiduga kehasse jõudnud katehhoolid mõjuvad samalaadselt kui P-vitamiinina tuntud bioflavonoidid, mis tugevdavad verekapillaaride seinu.
Peale looduslike taimsete parkainete kasutatakse meditsiinis kootavate ainetena ka metallide sooli. Nendegi toimel tekib limaskesta või haavandi pinnale kile, mis kaitseb valutundlikke närvilõpmeid samamoodi kui taimsed kootavad ained. Põletikuvastane toime on metallidel tugevamgi kui taimsetel ainetel. Metallide sooli kasutatakse naha ja limaskestade põletike ning põletuste paikseks raviks.

Polüüp
on healoomuline kasvaja, mis areneb õõneselundite limaskestal. See on näärmelise või kiudsidekoelise ehitusega hernetera kuni ploomi suurune kasvaja, mis jala abil kinnitub limaskestale. Polüübid tekivad kroonilise põletiku tagajärjel. Need võivad areneda maos, jämesooles, eriti pärasooles, hingamisteedes, sageli kõris, emakas, emakakaelas jm.
Tihti nimetatakse kõnekeeles ekslikult polüüpideks lastel esinevaid neelumandli vohandeid ehk adenoide, mis takistavad ninahingamist, põhjustavad pidevat nohu, soodustavad keskkõrvapõletiku tekkimist ja võivad pidurdada lapse arengut. Ninas võivad areneda ka polüübid, mis saavad alguse nina kõrvalurgete kroonilisest põletikust, kuid neid esineb harva.
Polüüp kasvab aeglaselt, ei tungi naaberkudedesse ega lõhusta neid; selle rakud meenutavad normaalse koe rakke ja see ei külva siirdeid teistesse kehaosadesse. Kui polüüpe on rohkesti, siis kõneldakse polüpoosist, näiteks jämesoolest on leitud korraga mitusada polüüpi.
Polüübid arenevad algul sümptomiteta. Üksikud polüübid ei tarvitsegi vaevusi tekitada. Hiljem võivad vaevused siiski tulla. Näiteks emaka- ja emakakaelapolüübid võivad põhjustada valgevoolust ja vereeritust, valusid täheldatakse harva.
Polüüpe loetakse vähieelseks seisundiks. Need võivad muutuda pahaloomuliseks kasvajaks, näiteks mao polüüpidest läheb umbes 25% üle maovähiks. Seepärast need eemaldatakse kirurgiliselt. Polüübid võivad taastekkida.

Östrogeenid

Östrogeenid on nais- ehk emassuguhormoonid, mis tekivad imetajate munasarjades ja platsentas, vähesel määral ka neerupealiste koores, munandeis ja rasvkoes. Östrogeene leidub ka mõnes taimes, näiteks emaspajuõites (urbades) ja palmiseemnetes.
Keemiliselt kuuluvad östrogeenid steroidide hulka. Inimesel on nende sünteesi lähteaineks kolesterool, seesama kurikuulus kolesterool, mille sisaldust veres püütakse igati kontrolli all hoida. Östrogeeniks muudetav kolesterool on pärit toidust või valmib maksas. Naissuguhormoonide moodustamiseks läheb peamiselt vere halb kolesterool. Rasvkoes võivad östrogeenid tekkida ka meessuguhormoonidest - androgeenidest. Veres transporditakse östrogeene valkudega seotult.
Tähtsaim östrogeen on östradiool, mis
· korraldab naissuguelundite kasvamist ja arenemist
· teiseste sugutunnuste kujunemist ja suguelundite tsükliliste muutuste kulgu
· ning mõjutab ka naise emotsionaalset seisundit, tema meeleolu.
Teiste östrogeenide - östrooni ja östriooli - toime on samasuunaline, kuid tunduvalt nõrgem
Hormoonid on võimsad toimeained. Elutegevuse korraldamiseks vajab keha neid väga väikeses koguses. Menstruaaltsükli faasist olenevalt moodustub naise organismis 25-100 mikrogrammi, menopausis 5-10 mikrogrammi östrogeene ööpäevas. Raseduse jooksul see kogus suureneb kuni 30 milligrammini ööpäevas. Mehe organismis tekib neid 2-25 mikrogrammi ööpäevas. Östrogeenimolekulide tegevus lõpeb maksas, kus need muudetakse toimetuks. Lagusaadused väljutatakse sapi (väljaheite) ja uriiniga.
Östrogeene ja nende sünteetilisi analooge tarvitatakse ravimitena ja kasutatakse eostumisvastaste preparaatide tootmiseks.

Loe edasi Kodutohtrist!