Elurõõm
"Täna laulan, teile laulan, teiega ma laulan..."
ITA SERMAN

"Ma arvan, et iga inimene peaks kujundama endale sobiliku elustiili. Sellega tasub tegelda ja stress on kui käega pühitud!" teab lauljatar ja telesaatejuht Reet Linna omast kogemusest.

Reet Linna lisab, et ega ta ise niisiis mingi eriline stressitaja olegi. Enamasti hoopis selline rõõmsameelne - nagu pealtnäha paistabki. Väikeseks erandiks on ehk oktoober, mis vihmad ühes toob, ja november, mis päevad järjest pimedamaks muudab. "Aga ka sellest ajast on võimalik leida seda paremat poolt," teatab ta optimistlikult. "Teed kaminasse tule üles või paned lihtsalt küünlad põlema. Toimetad seal oma toimetamisi ja mõlgutad elava tule juures oma mõtteid..."

Lõhu enda ümbert seinad
Pisut ehk ootamatu, aga Reet ise halvemapoolse tuju peletamiseks muusikat ei kuulagi. Seda kinnitab küll, et raviv toime on muusikal kohe kindlasti. Lihtsalt tema saab oma muusikalised raviannused kätte teisiti. "Inimesed oma sooja ja südamliku suhtumisega annavad mulle kuhjaga energiat tagasi," selgitab ta ka näiteks oma saate "Laulge kaasa" fenomeni. Sest rõõmus ja energiline saatejuht omakorda teeb jälle vastusüsti. Nii see asi ringiratast käibki. Ja mõlemad osapooled saavad positiivseid emotsioone kuhjaga. Kõigepealt võivad kuulajad saate tegijatega kaasa laulda. "See lust, millega nad seda teevad," imetleb Linna. "Vihma sajab, aga inimesed tulevad välja, nad on ennast pühapäevaselt riidesse pannud, selleks puhuks kübaraidki heegeldanud! See, et nende juurde kuhugi kaugesse maanurka tullakse, tõstab nende enesetunnet ja -väärikust," teab Linna, et ega heaks enesetundeks sageli väga palju vaja olegi.
Üldiselt - kinnitab Reet Linna - on ta aastatega muutunud hoopis sallivamaks. Seegi puudutab eelkõige inimsuhteid. Solvumisi tuleb elus vahel ette ikka. Vihkamist - "kui inimene elab siin ilmas nii üürikest aega, pole seda küll mõtet hakata vihkamise peale kulutama." Selle asemel tasuks teha hoopis midagi head. Lüüa kaasa näiteks Pelgulinna Haigla sünnitusosakonna heategevuskampaanias. "Mu kolmest lapsest kaks on just selles majas sündinud, olin seal ka oma vanema lapselapse sündimise juures," selgitab Reet Linna, et sellise ülla ürituse reklaamimisega seoses tema puhul mingit kaksipidi mõtlemist olla ei saanudki. v
Ja veel peaksid inimesed üksteisega hoopis rohkem rääkima. "Aga nad ei räägi ju, ja sellest kõik arusaamatused enamasti algavadki," tõmbab Reet võrdlusmärgi ütlemata jätmise ja valetamise vahele. "Inimesed ehitavad ise endale seina ette." Selle asemel, et mõnusast suhtlemisest tuge ja uut energiat ammutada.

Püüa endale meeldida
"Ma kuulun nende inimeste hulka, kes arstidega suhtlevad tegelikult hästi vähe," sõnab Linna. "Samas on minu kõrval haigeid inimesi olnud päris palju. Praegugi on mu memm väga haige," muretseb ta. "Kui sa seda kõike kõrvalt pead nägema, hakkad paratamatult mõtlema: oi, kuidas ma ise ei tahaks jääda nõrgaks ja viletsaks ja vaevlema."
Ta tunnistab, et kui varem kuulus tervise peale mõtlemine rohkem ehk selliste alateadlike asjade hulka, siis nüüd on see asendunud täiesti teadliku tegutsemisega. "Ma ikka loen ja otsin midagi sellist, millest võiks mu tervisele kasu olla. Midagi, mis pole seotud tablettidega," kuulutab ta end põhimõtteliseks arstimite vastaseks.
Aga kes otsib, see teatavasti leiab. Eks sellepärast olegi Reet Linna enda ülalhoidmiseks proovinud küll jalgrattasõitu ja rulluiskudel kihutamist, katsetanud šeipingut, mis paraku küll selja ravimisega lõppes. Ja jäänud lõpuks truuks kiirkõnnile. "Ma pean saama liikuda, ja see ala mulle istub!" Nii ta siis iga päev päris varajasel tunnil dressid selga tõmbabki. Alustab oma kõndi metsa alt ja tuleb tiiruga mere kallast pidi tagasi. "See hommikune päike, ja metsa lõhn... Meri kohiseb, ja igal hommikul on tal erinevad värvid ja hääled..." õhkab Reet õnnelikult. Sest see on tema tund. Ja pärast seda hakkab ta enesele hoopis rohkem meeldima.
"Kui keskeas inimesed räägivad, et oh! ma olen juba 50, kus nüüd mina enam... See pole jutt ega midagi," lööb Linna käega. "Meil seal Pirita teel sõidavad hallipäised mehed rulluiskudega, nii et pole lugugi. Vanemad naised teevad kepikõndi. Ja muidugi omaette tore vaatepilt on see, kuidas noored vanemad, rulluisud all, enda ees lapsevankrit lükkavad."
Tegelikult on seal Merivälja kandis tervise nimel askeldavate inimeste vahel kujunenud juba omamoodi tutvuskond. "ERSO kontrabassimängija Taivo Sillar näiteks kastab end hommikuti korraks merre ka veel. Ta ise ütleb selle kohta nii: ma käin siin igal hommikul ja palun jumalat, et ta mulle aega juurde annaks. Mul on elus veel nii palju teha," arutleb Reet Linna, et tegelikult tunneb tema täpselt samamoodi. Eriti kui mõelda, et sul on lapsed ja lapselapsed, kes sind vajavad.

Tee oma tahtmised teoks
"Ega ma ju mingi selline pannkoogivanaema ole, üritan pigem üheskoos midagi põnevat ette võtta," kõneleb Reet Linna oma pere noorimatest. "Aga lapsed ja lapselapsed - see on ka üks tohutu energiapomm."
Niisiis ongi tal alati olnud kahju vanavanematest, kes oma lapselastega ei tegele. "Kui see väike mees ikka tuleb ja pistab sulle oma väikese käekese pihku - see on niisugune süst et... Või paneb oma blondi pea sulle kaissu..." sõnab vanaema Reet, et ta on enda ja Kaspari jaoks leiutanud ühe väga lõbus-kasuliku tegevuse. "Mul ju vaja natuke oma kõhulihaseid treenida. Lasen ennast voodi peale pikali ja Kaspar istub mulle jalgade peale. Kui ma siis üritan ennast istukile upitada, ajab see teda nii kohutavalt naerma," naerab ka sportlik vanaema. "
Üldiselt on nende peres nii, et kogu see seltskond, kes noorima ja vanima pereliikme vahele ära mahub, on üks hästi sportlik rahvas. Pojatütar Lizette on tõsine purilaudur - üks väheseid tütarlapsi oma treeningukaaslaste seas. "See ei ole hoopiski niisama, vaid pidev võitlus iseenda ning tormide ja tuultega. See on tugevate inimeste sport," on vanaema õigustatult uhke kümneaastase Liisu üle, kellega neil muidu sellised toredad sõbrannasuhted on kujunenud. Käivad kahekesi end autoga tuulutamas või seiklevad vanalinnas või ajavad mõnes õdusas kohvikus oma naistejutte. "Ja nüüd hakkas mu vanem poeg, kes muidu rohkem korvpalli mängib, ka seda purjelauda proovima - et olla kursis, millega tütar tegeleb," sõnab Reet. Tema enda tütar on tantsimise viimasel ajal rulluiskude vastu vahetanud. Nii nad siis kahekesti koos Kaspariga seal jalgrattasõidule lisaks ringi kihutavad. Reeda noorem poeg Robert jälle on tulihingeline rulasõitja - kuulub omal alal Eesti paremate hulka. Talvel köidab tema meeli lumelaud. Aga kogu nende pere on suutnud ära võluda üks teine talispordiala: mäesuusatamine nimelt. "Mina ise alles õppisin sellest lugu pidama," selgitab Reet, keda paaril korral aastas võib Haanja kandis kohata. "Ja mitte üks vägi ei pane mind enam murdmaad sõitma," teatab ta väga kategooriliselt. "Ma ei taha enam seda pikka rada pidi kihutada - nii et vere maitse suus ja higi jooksmas ojadena. Mäesuusatamine on selle kõrval tõeline nauding," toob ta veel ühe näite, et kunagi pole millegagi hilja alustada.
Ta sõnab, et ka Liisu oskas Austria mägedes juba päris keerulisest olukorrast kenasti välja tulla. "Me oleme kõik sellised võitleja tüüpi. Umbes nii, et me peame seda saama, ja saame ka. Ja see mulle meeldib!" on Reet Linna oma sportlik-energilise perega igati rahul.

Niida muru ja kasvata lilli
Kui keegi murukasvamise aegu täheldab, et Reet Linna kodumaja ümbrus on tipp-topp korras, võib olla üsna kindel: Reedal on hiljaaegu pisut nukker tuju olnud. "Muruniitmine on tõesti üks väga kindel asi, mis mind päris korralikult maandab," täpsustab ta igaks juhuks, et eks ta ikka muul ajal ka püüa oma kodu enam-vähem korras hoida. Ja lisab tõsinedes, et pealekõige on see ju jällegi üks liikumise viis. Aiatööd meeldib talle teha ka. "Ma ei saa sellest ise üldse aru, ma ei ole ju selline omaette nokitseja tüüp. Või nagu mu sõbrad ütlevad - nad poleks iialgi uskunud, et minust kord lillekasvataja saab..." naerab Reet, et talle kohe meeldib seal mulla sees sehkendada. "Aga hiljaaegu keegi ütles: ehk sa saad sealt maast energiat," arutleb Reet, et äkki ongi tõepoolest nii. Räägitakse ju paljajalu kastes käimisest ja nende inimeste heast tervisest, kes taimedega tegelevad ja lilledega kõneleda mõistavad. "Kes teab," mõtiskleb ta. "Minul kasvavad nad ka päris ilusasti."
Mis ravimtaimedesse puutub, siis nende kasvatamisega ta veel tegelema pole hakanud. "Aga mu ema tarvitab hästi palju igasuguseid raviteesid, eks ma sealt kõrvalt siis uurin." Seda enam, et rahvameditsiini usub ta küll. "Kui ühest asjast nii pikka aega lugu on peetud, siis midagi peab ju selles olema," ütleb ta, et olgu siis astelpaju või teepuu õli või päevakübar - need kõik on tema koduapteegis leidnud kindla koha. "Mõni aeg tagasi käisid mul sõbrad külas ja tõid ühe tohutu suure astelpaju oksa. Oli teine hästi ilus ja üleni marju täis. Ja vaat siis lõi minus ihnus välja - ma ei saa ju ometi kogu seda rikkust lihtsalt ära visata!" muigab Reet. Nii ta siis marjad hoopis sügavkülmetusse pistiski. "Mõtlesin: miks ma peaksin mingisuguseid vitamiinitablette tarbima, kui ma võin omaenda külmikust talv läbi naturaalseid vitamiinipomme manustada," teeb ta asjast loogilise kokkuvõtte. Ta sõnab, et õigupoolest on üks asi veel, milleta ta lihtsalt hakkama ei saa: mesi. Lusikatäiest hommikumeest alustades ja kõikvõimalike koogikeste-pirukate koostisosaga lõpetades. "Inimesed juba teavad, et ma mett nii õudselt armastan. Ja kui ma nüüd hiljaaegu ühes maakohas väiksesse restorani sattusin, tuli mu juurde üks proua ja ütles: ma panin teile siia natukene mett ka, ma tean, et te joote hommikukohvi meega," naeratab Reet Linna liigutatult.

Loe edasi ajakirjast!