Omal jõul
Ahvatluste ampsud
Eha Laanepere

Õues on vilu ja tuuline. Lõdisev Agne saabub loengust, kus ta jahedas klassiruumis istudes pole saanudki soojatunnet naha vahele. Külmatunne on tema jaoks küllaltki uus nähtus, sest varem andsid sooja 13 liigset kilo.

Paikuse neiu Agne Enns (20), kes praegu tudeerib pealinnas rahvusvahelisi suhteid, võttis kätte ja hakkas söömisesse suhtuma mõistusega. Tulemus: -13 kg.
Aasta tagasi, võtnud alla esimesed kilod, avastas ta hämmastusega, et talvel tuleb pluusi ja jope vahele toppida veel mitu sooja kampsunit. Kuid sellega kunagiste ümarate kehavormide positiivsed omadused ka lõpevad, sest 13 kilo kergemana on elul talle pakkuda palju rohkem head.

Korralik laps sööb palju
Näiteks võib suvel uhkelt bikiinide väel rannas patseerida. Elukaaslane Fred, kellega esimest korda kohtudes oli ta veel suur, ütleb nüüd, et selline pisike tüdruk on poole armsam. Kõik tuttavadki poetavad tema iseloomustamiseks jutu sekka ikka kas "hästi armas" või muud sarnast.
"Hästi armas," öeldi Agne kohta ka pisikesena, siis, kui ta oli veel totsakas naerulohukestega tütarlaps. Muidugi peab üks tubli laps ka korralikult sööma ja seda Agne tegigi. Salatitest ei arvanud ta suurt midagi, küll aga sõi kõhu alati liha ja kartulit täis. Kommikarp laual sai venna Andoga kahepeale kiiresti tühjendatud.
Hommikuti sõi isa kaks võileiba, Agne pani nahka vähemalt neli pehmet saiaviilu või ja juustuga. Aga lapsena oli ta ka parasjagu pirts preili. Sealiha pidi olema puhas tai, ei mingeid pekiribasid ääres! Kastmes ei tohtinud olla sees ühtki hapukooretükikest ja kartul ei tohtinud olla murenenud. Ema ja vanaema tegidki head sööki, mis vastas väikese kriitiku nõudmistele, külas olles pidi vahel alla kugistama ka jubedaid sööke. Kodune kasvatus nõudis, et kõik tuli ära süüa. Ja kuidas sa jätadki taldrikule, muidu ju tädid magustoitu ei anna! Koolis ei tekkinud Agnel kehalise kasvatuse õpetajatega head klappi, sest need hoidsid sportlikke lapsi, kelle emadega sai koos trennis käia. Agne aga on täielik antisportlane. Temale meeldib oma lõbuks kiiresti käia, aga mitte joosta 9 sekundiga 100 meetrit, et viit saada. See ajas teda vihale ja seepärast lasi ta endale tunnist kõrvalehoidmiseks kõikvõimalikke vabastusi.

Allavõtmise kärbes kõrvas
Ja siis (nagu oleks saatus ise teda soosinud - nii tundus tüdrukule tol ajal) jäid ta põlved haigeks. Tänu sellele polnud tükk aega võimlemistunnist vabastuse saamisega muret. Aga muidu polnudki see nii tore, sest jalad valutasid nii kooli minnes kui trepist käies. Põlvehädade põhjuseks pidas arst kas lapsepõlvetraumasid (venna ja tema sõprade kambas kukkus Agne hullusti küll rattalt, küll puu otsast, sest armilised jalad on kihvtid!) või pärilikkust (isal oli ka omal ajal olnud põlvehäda).
Nii saigi vasak põlv opereeritud ja kokku lepitud kohtumine aasta-kahe pärast, et ka teine põlv ette võtta. Kokkusaamine jäi ära, sest selleks ajaks oli Agne oli jõudnud alla võtta ja põlvevalu kaduda
Kehakaal ei olnud Agne jaoks probleem enne, kui päevakorda tuli keskkooli lõpuriietus. Aastal 2002 olid moes mõnusast õhukesest materjalist taljesse õmmeldud sirged kleidid. Agne käis suisa nuttes mööda poode ringi. Kui hüsteeriliselt ta seda õiget kleiti ka taga ei ajanud, tuli lõpuks leppida numbrijagu suuremaga, et talje ümarused välja ei paistaks.
Kui Agne tuli Tallinna ülikooli, hakkas järjest sagedamini juhtuma, et riided enam selga ei istunud. Aga niisugust asja polnud, et keegi oleks nähvanud: "Sa oled jõle kole, võta ometi midagi ette!" Mis talle selle allavõtmise kärbse kõrva pinisema pani, seda ei suuda Agne täpselt meenutada.
Ühel õhtul internetis kolades avastas ta, et tema üürikorteri lähedal käivad kord nädalas koos Kaalujälgijad. Ja et see päev on just homme.
Kohale läinud, avastas ta end päris tüsedate inimeste keskelt. Aga tema ei olnud ju paks! Vähemalt mitte häirivalt, sest kehavormid olid kõik proportsioonis. Selline mõnus naisetüüp, kelle kohta mehed ütlevad "käe järgi". Tuhat tänu vastutulelikule rühmajuhile Meelike Reimerile, kelle sõbralik hoiak sai määravaks, et Agne üldse rühma jäi.
Sõitnud nädalalõpuks Paikusele, rääkis Agne oma elumuutusest. "Milleks raha raisata?", "Lolliks oled läinud?" jne tuli tal kuulda.
Aga hoopis tarkust tuli talle juurde. "Täitsa hämmastav, see on terve teadus, mida toiduained sisaldavad ja millele kõigele peab tähelepanu pöörama! Kõik on nii loogiline, et ma ei saa aru, miks ma küll ise selle peale ei tulnud!"

Naudib iga ampsu
Tihti küsitakse, kust kiirustav üliõpilane korralikuks toitumiseks aja võtab. Aga Agnel valmivad tervislikud toidud kähku ja valmis salati ostmine säästab köögiviljade riivimise aja. Nädala sees Tallinnas olles ostab ta nüüd pärast koolipäeva endale kaupluse salatiletist midagi kaasa. Enamasti on see tema lemmiksalat - porgand ananassi ja mandlitega. Juurde ostab köögivilju, seeni, peedipihve, kalapulki, liha… Kui elukaaslane juhtub poes kaasas olema, siis otsib temagi riiulitelt tooteid: "Näe, selles on vähe rasva, kas see sobib sulle?"
Kaalulangetajatelt küsitakse tihti, kas on tulnud ka tühja kõhu pärast palju kannatada. Agne sõnul on tühja kõhu tunne rohkem alguse asi, kui mõneks ajaks tekib näljutamise kompleks. Kui sead end fakti ette, et rohkem sel päeval süüa ei tohi, siis muutub tühi kõht kinnisideeks. Aga sellest saab ruttu üle, kui asjasse suhtuda mõistusega.
Isagi on õppinud, ja just isa on see, kes elas Agne edule kõige rohkem kaasa, kui Kaalujälgijad valisid ta oma sügisfiguuriks 2003. Ka ema Helile meeldivad tuttavate kiidusõnad, kui üks ja teine on Agne kohta ajakirjandusest lugenud.
Kas Agne on kindel, et temale ei tule kunagi juurde need "sada kilo", mida ta rühma minnes pelgas? "Tahaks loota küll, et ainus kehakuju muutus tuleb siis, kui on aeg lapsevanemaks saada!" teatab ta uljalt. Paljud tüdrukud kardavad emakssaamist seepärast, et siis on karta vormist väljaminekut. Agne mitte, sest temal on kiire abi omast käest võtta.

Loe edasi ajakirjast!