Elujõud
Harki-kokku, harki-kokku... ja ahjust välja!
Piret Mäeniit

"Hommikuvõimlemist juhatas Leelo Röömel, klaveril saatis Viive Ernesaks..." Terve põlvkonna hommikud on just nende raadiosõnade saatel alanud, ja hoogsad klaveriakordid tänini kõrvus.

"Ma ei tahaks täna üldse rääkida, nohu on kallal ja..." tõrjub VIIVE ERNESAKS seenetreti külaskäiguga ühendanuid oma talumaja uksel. Ise, selg ees, tulijaid elutuppa suure ovaalse laua taha juhatades. Seinad on palistatud jahitrofeedest - sokusarved, kuldikihvad, ruugelaiguline ilvese- ja tumekarm karunahk, vitriinitäis medaleid ja kapipealne rivi karikaid. Kaminasimsil hõbedane, kamina kõrval kastanpruun setteri statuett, mille elus koopia, õigupoolest küll koopia järglane on üheksakuune üliseltsiv Juku, kelle kohta silt "Kuri koer" õueväraval on küll ilmne liialdus, isegi kui ta jahilise rollile mõelda.
Kamina kõrval nurgas seisab pianiino, avatud kaanel eestiaegselt kalligraafiline firmanimi H. Orntlich. "Ämma kingitus, eks ta vahest 80 aastat ikka ole, suure klaveri andsin ära, võttis ülearu ruumi. Varem seisis see siin valgemas nurgas, aga ma ei suuda nende sokusarvedega aina silmitsi olla - mehe eluaegne harrastus, aga mina ei harju siiamaani ära," kiidab-kurdab muusikust perenaine.

Viive Ernesaksa muusikutee hõlmab aastaid Estonia teatris, Noorsooteatris, Eesti Draamateatris muusikalise kujundajana, Tallinna Koreograafiakooli kontsertmeistrina, konservatooriumi lavakunstikateedri õppejõuna, kõikvõimalikke kontserte ja turneesid küll hulga-, küll mõnekaupa koosseisudes. Ning hästi palju nii lava- kui filmivalla kullafondi kinnistunud telefilmide ja telelavastuste helikujundusi, üsna uuslavastusteni välja.

Mis tundega ja miks üldse võimlemismuusikat raadio jaoks mängima läksite?
Mängisin kunagi saatemuusikat Tallinna Keskrajooni spordikooli võimlejatele, eks selle kogemusega arvati raadiossegi sobivat ja nii pooljuhuslikul sinna sattusin...
See oli tore väljakutse - tahtsin lihtsalt proovida, mismoodi otse eetrisse mängida on - niimoodi, et keegi seal stuudios tegelikult ei võimle ja kedagi näha ei ole. Partneriks trehvas Leelo Röömel, kellega karakteritelt olime väga sarnased, mõlemad väga aktiivsed. Stuudio oli üles pandud nii, et sel, kes võimlemist juhatas, oli kabiin ees - mina nägin klaveri tagant ainult tema õlga ja pead. Kätega ta siis näitas, mis tempos tuleb mängida.
Helirežissöörid, kes tol ajal olid noored muusikatudengid. Esimene helirežissöör oli mul Arvo Pärt. Siis oli veel Eino Tamberg, Lepo Sumera ja terve rida meie kuulsaid heliloojaid. Nendel oli vaja stuudiot kasutada selleks, et oma heliteoseid kokku mängida, ega tollal stuudiovõimalusi kuigi palju olnud. Ja kui meie saime oma võimlemiskavaga varakult valmis, siis nemad said selle ülejäänud aja oma tarbeks ja tegid seal oma muusikat.

Põnev seltskond... Nalja ikka sai?
Päris üllatav, kui palju inimesi tegelikult võimleski siis raadio järgi!
Eks iseendast oleks sedasorti viieminutiline seljasirutamine tänapäeval ka väga kasulik, eriti arvutitega töötajatele...
Tol ajal, kui neid linte sisse mängisime - kolm-neli kuud järjest, siis jätkus terveks aastaks ja eks neid korrati ka päris palju - siis ju stuudios mingit arvutit ei olnud. Linte monteeriti kokku lõikamise ja lappimisega. Helirežissöörid olid nii harjunud, et sellest kohast, kus mingi aps sisse tuli, jätsid meelde viimase sõna ja selle järgi panid äralõigatud jupi järelt lindi jälle kokku. Juhtus siis ka nii, et lint pidi jätkuma sõnadega "VÕTKE algseis," aga eetris kõlas: "Harki-kokku, harki-kokku, VÕTKE... praeahjust välja, riputage kaneeli ja suhkruga üle ja pange lauale." Ja nii läkski eetrisse!

Üle küla menupaik
Kümme aastat tagasi vahetas Viive Ernesaks linnaelu kodu vastu rahulikus rannaäärses Perakülas Läänemaal. Veerand sajandi eest suvekoduks ostetud talu omanik oli Eesti esimese kontserdisaali oreli ehitaja August Terkmann. Tema tütar Tiiu Targamaa oli Estonia teatri peakoormeister ja dirigent, kellega Viive Ernesaks omal ajal ka koos töötas. "Siin majas elanud muusikute pere oli väga töökas ja agar, ka üsna rikas rahvas," nendib nüüdne perenaine maja hinnanguks.
Aastaid tagasi tegime Kultuurkapitali rahalise toega väikese kontserdi siin Nõva kirikus. Kutsusin Anu Kaalu ja veel mõned "hõbekõrid" siia laulma - ja terve küla rahvas tuli kokku kuulama. Selle järel, kogu külarahva kaasalöömisel, sündisidki meie simmaninäitemängud "Pildikesi külaelust", kus inimesed räägivad oma vanematest ja vaarisadest.
Nüüd on meil ametlikult registreeritud mittetulundusühing MTÜ Peraküla Teater.
Muuseas, inimesi siia kokku mängima saada on tohutu raske - ühed lähevad merele kala püüdma, teised on tuletõrjes... Suure klapitamisega saame lõpuks proovi alustada, siis aga tiriseb telefon - ja kõik on läinud, lava tühi! Nii on juhtunud, metsatulekahjud on siinkandis pidevalt üks hull nuhtlus.

Kas on jäänud hingele kripeldama mõni teatritükk, millele kangesti tahtnuks muusikapoolt teha, aga ei sattunud?
Et enda kiitmise raske töö peab ikka ise ära tegema, siis: oma parimaks pean seda, kuidas sain omal ajal Olav Ehala teatri- ja filmimuusikat kirjutama. Ta oli kolmandal kursusel ja kirjutas muusika Tšehhovi "Kirsiaiale," mida Šapiro meil lavastas. Proovid olid Salme tänavas, Ehala tuli, kaasas mingi Prokofjevi laadis "tšumbarumba", mis ei kõlvanud kohe üldse. Lavastaja plaani järgi pidi olema midagi valsitaktis, romantilist, ning Šapiro laulis südantlõhestaval häälel ette: "Do-mi-nooo, Doominooo..." Aega oli vähe, lavastus pidanuks juba valmis saama. Panime siis poisi seal Salme tänavas poistekoori tuppa klaveri taha istuma ja ukse lukku - hakaku aga kirjutama. Ja kirjutaski, nii et siiamaani kõik kiidavad ja tellivad...
Midagi väga tähtsat või igatsetut tegemata jäänud... ei olegi. Kolm erinevat "Hamletit" - mis see hing veel tahta võiks!

Loe edasi Kodutohtrist!