Maise paradiisi valgus
Üllar Ende
“Ma kummardan elu, sest ta on alati täiuslik, isegi
see elu, mida mul lapsepõlves elada tuli…” leiab vitraažikunstnik DOLORES HOFFMANN.Ainult õnnelik saatus sidus Dolores Hoffmanni oma ema sünnimaaga, kus tema meelest on kõige ilusam maise paradiisi valgus. Ning tal on olnud õnn seda valgust ise juurde luua.
“Kui mulle teinekord kaasa tuntakse: “Oh sa vaeseke, sul oli nii raske lapsepõlv!”, siis ütlen vastu: “Aga ma ei tundnud seda,” lõikab Dolores Hoffmann nagu klaasinoaga läbi vaeslapse jõulujutu ilusa alguse. “Laps elab nagu elab. Jumaluke: linnud laulsid ümberringi, rohi kasvas… Me tahtsime kogu aeg süüa, nälg oli, aga süüa anda ei olnud. Mis teha! Külm oli. Läksime ahju juurde või surusime end üksteise vastu. Mänguasju ei olnud - me mängisime omavahel. Me ei tohtinud külas teiste lastega suhelda - elasime nagu kookonis. Ainuke rõõm oligi see, kui kevad tuli. Siis viidi meid loodusesse ja näidati taimi, mida võime süüa: hapuoblikaid ja varakevadel vahtraõisi, mis olid mesimagusad… Aga samal ajal pani laps ju ka looduse ilu tähele, kas või sipelga liikumist rohu sees.
Minu meelest pole olemas suurt ega väikest elu - on lihtsalt elu, mida ma austusega kutsun proua Eluks. Üks on näiteks kuulus laulja, kes reisib mööda maailma ringi ja annab kontserte, teine aga invaliid, kes istub ratastoolis ja näeb oma aknast ehk ainult ühte puud. Mõlemad elud on minu meelest omamoodi täiuslikud.”
Kes ma olen?
Laev sildus Leningradi sadamas. Maailma läbi rännanud Hamburgi meremees ei tahtnud enam kodumaale tagasi minna, sest poliitiline olukord oli seal hull. Noor mees tutvus eestlannast tõlgineiuga, kelle vanemad olid end tsaariajal Peterburgi asutanud. Kahe noore armastusest tuli karmil, 1937. aastal ilmale tüdruk, kes sai nimeks Dolores.
“Kui olin neljakuune, lasti isa maha. Kui olin üheksakuune, viidi ema vangilaagrisse ja mind pandi lastekodusse. Ma ei teadnud, kus ma olen või kes ma olen. Ega seda küsimust lapsel tekkinudki…”
Ka pimedatel õhtutel, kui lastekodus põlesid vaid klaasita tattninad, mõtles väike Dolores tihti emale. Ta teadis, et ema on olemas, aga kus ja millal ta tuleb, seda mitte.
“Kujutasin ema ette sellisena, nagu olin vene naisi näinud: pats ümber pea ja hästi rinnakas. Ja ühel päeval ta tuligi: kohutavalt kõhn ja pika ninaga, morn, täiesti murtud inimene. Kui ma siis temalt teada sain, et olen eestlane, ehmusin õudselt ja hakkasin nutma - meile oli ju räägitud, et maailmas on ainult kaks rahvust: head venelased ja halvad sakslased.
Aga ometi olin nii õnnelik: nüüd on mul ema olemas! Ronisin talle kohe sülle ja istusin seal ka veel siis, kui juba suurem olin,” meenutab Dolores Hoffmann ning lisab naerdes: “Tahan ka praegu nii väga sülle - nüüd istun teinekord mehe süles.”
Ilujanu hingevaesusest
Lastekodus närvuks jäänud Dolores oli algul nii nõrk, et ei suutnud isegi joosta - minestus tuli peale. Ja nii leidis tüdruk endale kõige paremad kaaslased - raamatud.
“Ma lugesin nagu hullumeelne,” mäletab Dolores Hoffmann. “Kaheteistkümnesena aga sattusin Leningradis ema tädil külas olles Ermitaaži. Hiljem oli mul raske oma kunstiinstituudi üliõpilasigi sinna saata, nad ei viitsinud, aga mina käisin juba koolitüdrukuna Ermitaažis, ja iga päev ikka kaheksa tundi järjest. Täiesti üksi. Vaatasin pilte, uurisin raame ja isegi ukselinkide nikerdusi. Kõik oli huvitav ja kõiges leidsin ilu. Mulle said Rembrandti ja Leonardo da Vinci pildid nii koduseks, et kui ma kunstiinstituudis õppisin, teadsin juba täpselt, kuidas nad maalivad.
Mõnikord olen mõelnud, et küllap tuli mu ilujanu vaesusest. Mitte raha mõttes, vaid sellest vaesusest, mis oli mu hinges.”
Peidetud piibel ja vitraažiraamat
“Ema ei julgenud mind kirikusse viia, sest kartis minu pärast. Et ma eesti keelt veel ei osanud, õppisin vene koolis, kus lapsed ei käinudki kirikus. Aga ma teadsin, et ema käib igal jõululaupäev õhtul kirikus, mina läksin ka, kuid eraldi.”
Tüdrukust, kellel polnud pisikesena värvipliiatsijuppigi, sai tänu suurele tahtmisele maalitudeng.
Oli taas õnnelik juhus, et maalikunstniku diplomiga Dolores Hoffmann sattus paariks kuuks stažeerima Leetu, kus sai selgeks vitraaži tegemise. Aga ega käsitööoskus ole veel kunst. “Mul tuli hakata ise õppima, aga välismaale mind ju ei lastud. Olin lugenud sellisest vitraažide Mekast nagu Chartres’i katedraal Prantsusmaal. Mul olid tekkinud Soome sõbrannad ning palusin ühel neist selle katedraali vitraažidest raamatu tuua. Ta püüdis kolm korda seda üle piiri toimetada, kuid ei lubatud - olevat usupropaganda.
Lõpuks sidus Soome sõbranna raamatu kõhu peale riiete alla ning nii see minu kätte jõudiski. Raamatust sai minu viraažiõpetaja. Õppisin ise selle järgi ja õpetasin instituudis oma õpilasi.
Kui ma aastate pärast ise Chartres’i rahvusvahelisse vitraažikeskusse minna sain, palus selle direktor mul vitraažidest pilte näidata. Ta küsis: “Kus te vitraažikunsti õppinud olete? Te kuulute Chartres’i koolkonda.” See oli mulle tohutu meelitus.”
Värvimaagiat kirikulistele
Tallinna Pühavaimu kirik ja Toomkiriku käärkamber, Ambla, Ruhnu, Valjala, Kihelkonna, Pühajõe, Türi, Elva ja Karula kirik - kümnes Eesti pühakojas valavad Dolores Hoffmanni vitraažid kirikulistele värvilist valgust.
“Vitraažikunst ongi kirikukunst. See oli 1975. aastal, kui arvasin, et pean vitraaže just kirikutesse tegema. Aeg oli teadagi milline. “Saaremaal Kihelkonna kirikul on ka üks madal aken. Õpetaja ütles mulle: “Tee sinna ette üks jõulustseen lastele - neil ei lubata kirikusse tulla. Aga kui nad kooli lähevad, panen sissepoole vitraaži taha küünlad põlema ja see paistab välja.” Tegimegi vitraaži valmis, lapsed läksid mööda ja jäidki akna juurde seisma…”
Paradiisivalgust maa peale
Vitraaž on Dolores Hofmanni maagiline armastus ning seda ei väsi ta imetlemast.
Kunstnik teab sedagi, et vitraažil on inimesele nii tugev mõju, et see võib talle nii halba kui head teha, samuti kaitsta. Seda ka otseses mõttes, sest tinaühendused on tugevad. Dolores Hoffmann on meenutanud, kuidas augustiputši ajal püüdsid vene sõdurid Teletornis läbi tema vitraažide püssipäradega teed teha, aga see ei õnnestunud - klaasid purunesid, aga tinavõrk mitte.
Vitraaž näeb kõige parem välja siis, kui väljas on hämar või sajab vihma või lund. Ja kui on suveöö, päike on loojunud, aga on veel valge. See on nii imeline valgus, millest lõunamaarahvad on ilma jäänud. See valgus mõjutab sind nagu iseenesest: oled äkki rahulik, leplik ja lased ennast päevasest krambist lõdvaks.”
Loe edasi ajakirjast!