Haiguste parandamist toimetab looduse vägi, kelleta arst midagi ei võiks teha. Osav arstimine peab looduse väele abiliseks astuma ja haiguse läbi teelt eksinud toimetusi seadusliku korrale tagasi juhtima. Looduse vägi on meister ja arst tema sulane, kes igas tükis meistri käsku peab täitma. Tahab arst haigele appi minna, siis peab tema tähele panema, mil viisil looduse parandamise vägi viga tahab parandada ja selsamal sammul astuma. Mõni võiks küsida, mispärast peame arsti abi otsima, kui looduse vägi haigust parandab? Meie otsime arsti nõuu, et raske haigele kas valu kergitust ehk ähvardava häda-ohule ärakeeldust püüame teha. Mõlemad tööd on osaval arstil võimalikud.
Haiguse tundmine on esimene ja ülem asi, kelleta arst vigadust mitte ei või parandada.

Nõnda juhatas Fr. R. Kreutzwald sisse oma Kreutzwald tervishoiuraamatu Kodutohter, mis nägi ilmavalgust 1879. aastal. Üldhariv, mõnusalt ladusas ja mõistetavad keeles käsiraamat, mis pakkus õpetussõnu tervise hoidmiseks ja rohkesti praktilisi nõuandeid koduseks arstiabiks, võitis tooma nii suure populaarsuse, et kordustrükke anti välja järgmise sajandi alguseni. Ega olnud - ega ole nüüdki - vahet, milliseid aastakümneid rehkendada, lugedes:

... niisamati tohin ma lugejate poolt suuremat vaimu küpsetust loota, sest meie talumehed ei ole mitte kõik 30 aastat maganud, vaid suur osa neist mõlemil põldudel - vilja ja vaimu nurmedel töötades - hea tüki kaugemale sammunud, mispärast kartust ei ole, et nad tuletikkudega oma sõrmed ära põletavad, ehk nuga kätte võttes tüki nina otsast maha kärbivad ja silmad peast välja torkavad, kuda õiged ja tõsised rahvasõbrad kardavad.
Kuda terasemalt tähelepanejad mehed, kes nähtuste üle mõtelda oskasivad ja kõigest eluõpetust endale koguda, vist isegi teavad: võime meie iga asjaga seda kergemalt korrale saada, mida varem tema peale minnakse. Seda leitakse ka haiguste juures iga päev tõeks minema: nemad on hakatusel palju kergemad parandada, kui seal, kus viga viibimise läbi vanaks on läinud. Pea asi on: haigust tema märkidest aegsasti tundma õppida'; pikemalt on tarvis märkide tähendustega tutvustada, nimelt neid meeles kanda: mis parandust ja mis raskendust üles näitavad. Juhtub, et haigus rohu andmise järel suuremaks läheb, siis tohime arvata, et kustutaja, kes tulekahjule vett läks otsima, kogemata õli vai viina ämbri kätte võtnud ja tule lämmatuseks tarvitanud oli. Muidugi pidi leek sellega kõrgemale tõusma. - Mis praegu tähendamise sõnal ütlesin, sünnib oskamata inimestel nende tahtmata väga sagedast, kus nemad kas omast peast, ehk teiste - võib olla neist enestest ehk veel rumalamate - õpetuse järel, kes endid targaks peavad, ja teised nende kiitust tõeks ja oma ihutervist nende kätte usaldavad.
Viimaks pean veel nimetama, et kõige raskemate ja hädaohtu ähvardavate haiguste juures, kui tohtrite abi ligemal leida, inimesel aega ja tarvilist jõudu on, arsti abi ja nõuu otsima minna, ehk - mis veel palju mõnusam: tohtrid haige juurde viia, siis ei tohi ta mitte rahakulust ja vaevast lugu pidada. - Üksnes seal, kus paremaid abimehi ei peaks leitama, katsugu ta raamatu õpetusel haigele kergitust toimetada.

Tänavu detsembris tähistame Kreutzwaldi 200. sünniaastapäeva. Kalevipoja kirjapanija üks olulisi teeneid on seegi, et tänagi pruugime maakeelsete meditsiiniterminite seas on kümnete kaupa neid, mille just Fr. R. Kreutzwald kasutusele tõi. Ja mitte pelgalt sõnu. Kreutzwaldi Kodutohtris rõhutatu peab paika tänagi - nii hoiatused asjatundmatu ravimise ja isehakanud ravitsejate abi kasutamise eest kui ka soovitused tervislike eluviiside ja keha karastamise kohta. Ning ikka ja jälle meeldetuletusi, kuidas ise teha küllalt selleks, et haigusi ära hoida. Needsamad põhimõtted on kesksel kohal ka tänases, 15aastases Kodutohtris.

Nüüdsel detsembrikuul tähistab ajakiri Kodutohter oma 15. sünnipäeva. Ajakiri sünnib ja elab ainult koos lugejaga, nii et TEIE, HEAD LUGEJAD olete kõigepealt tänatud. Ja alati teretulnud - oma arvamustega, küsimustega, lugemise huviga.

Kaunist pidu- ja pühadeaega!