Hea tegu
Sooja suppi, mõtelge!
Kadri Palk

Kui Milvi Aaslaid läks üht haigeks jäänud koguduse liiget vaatama, ei suutnud ta nähtut unustada. See oli kodutu mees, kes oli hiljuti Oleviste koguduse liikmeks saanud.

Tingimused, milles Akadeemia tee varjupaika toodud raskelt haiged kodutud pidid hakkama saama, olid kohutavad. Neid sisuliselt ei olnudki. Paljud külmal kivipõrand, ei ravimeid, voodipesu, ega ka põetajaid. Koduta jäänud pidid ootama - kas tervenemist või pääsu igavikuradadele. Paljud neist eelistanuks viimast.
Milvi hakkas otsima tekke, madratseid ja… inimesi, kes hooliks.
See oli kuus aastat tagasi.

Valge auto See auto on Tallinna kodutuile nagu valge laev. Sest sellega tuleb Milvi ja toob süüa, ravimeid ja mis peamine- toob hoolivust. Kuue aasta jooksul, mil Milvi on kodutuile pühendunud, on ta ühe isikliku auto päris romuks sõitnud. Ja sõitma peab palju - turule prille ostma, appi dokumente vormistama, kodutuid arsti juurde viima ja vajajatele riideid ning söögikraami vedama.
Kord torganud üks mees Milvi autol kummi katki, sest tal paluti söögijärjekorras teistega arvestada ning viisakas olla. Pärast tulnud see mees ja vabandanud Milvi ees.
Küsimusele, kas Milvi üksi organiseerib kõik vajalikud sõidud ja veod, vastab asjaosaline: "Abis ei käi mina üksi. Kuid teised on pea kõik kas õpilased või käivad tööl- kus neil see aeg ja võimalus! Mina olen pensionär, mul aega on ja auto ka!"

Soe supp
Näinud, kui kehvad tingimused on öömajades, kus kodutuil võimalik hommikut oodata, tundis Milvi, et ta saab ja tahab aidata. Väike vapper naine läks ja küsis, ehk aiand saab kuidagi abiks olla. Saigi, ja veel kui hästi! Aiandis teadupärast kasvatatakse igasugust juurvilja, millest omajagu kasvab niiöelda ebastandardseks (looduse kapriisid: mitte alluda normidele). See juurvili sobis ideaalselt supi keetmiseks.
Ja algaski üks suur supitegu. Milvi eestvedamisel käidi ligi kolm aastat viis korda nädalas kodutute öömajas Kauge tänaval suppi keetmas. Ja soovijaid jagus.
Supi jagamisele lisaks ka teiste muresid kuulama harjunud Milvi jõudis vahel alles vastu ööd koju.
Kauge tänava öömaja sisekorra reeglite järgi võivad haiged - st sama kodukorra järgi liikumisvõimetud - viibida seal ööpäevaringselt. Neil on madratsid, kuigipalju ka voodeid. Nemad saavad kolm korda päevas süüa. Terved ehk liikumisvõimelised lubatakse öömajja õhtul kell 8. Igapäevase söögi otsivad nad peamiselt tänavalt, prügikastidest.
Öömaja köök on nagu üks üsna tavaline köök paljudes Eesti kodudes - elektripliit nelja rauaga, mõned kapid, kraanikauss ja laud. Seal see suur supitegu varemalt käiski. Paar aastat tagasi langetati kuskil kontoris otsus, et öömaja köök ei vasta vajalikele sanitaarnõuetele ning supikeetmine tuleb lõpetada.
Nüüdseks on olukord leebunud ning taas võiks Kauge tänaval supilõhn hõljuda, kuid… Kehvas seisus pliit ei saa enam oma ülesannetega hakkama. Vabatahtlikud näevad omajagu vaeva, et paar pajatäit teedki õhtu jooksul valmis keeta. Tänu heade inimeste antule on alati ka midagi söögipoolist tee kõrvale jagada. Kuid soojast söögist võib vaid unistada.

Ühed uppumise ohus
Kodutuist rääkides muutub Milvi väga jutukaks. Ise tunnistab, et sel teemal võiks ta tundide kaupa lugusid pajatada.
"Mis hetkest ei ole inimene enam inimene?!" esitab naine retoorilise küsimuse.
"Kas siis, kui tal ei ole kodu, ei ole ta enam inimene? Kas ta siis ei vaja enam süüa, sooja ja vett? Muud nad ju ei palugi kui võimalust pesta, külmal ajal katuse all magada ning suutäie süüa. Jah, paljud on sellesse seisu sattumises ka ise süüdi, paljud liialt napsulembesed olnud. Aga - kui me näeme inimest uppumas, ei hakka me ju kaldal arutama, kas ta on ise süüdi, et sellisesse olukorda sattus? Ei hakka ju arutama, vaid tõttame appi!"

Parem kui briljandiga sõrmus!
Kord tahtis üks naine Milvile kingituse teha. Tõi neli mustjaks tõmbunud banaani. Milvi tundis end kohmetult, soovitas naisele, et vast pole vaja ikka kõiki enda omi ära anda!
Kuid naine vastas: "Aga ma tahan need sulle kinkida!"
Seda lugu lõpetades õhkab Milvi: "Need neli musta banaani olid parem kingitus kui ükski briljandiga sõrmus iial saaks olla!"

Pelgalt pestagi…
"Kui saaks ometi kasvõi ühe angaari, kuhu palju inimesi sisse mahuks!" unistab Milvi. Ei ole palju vaja, peamine, et oleks, just külmal ajal, ruum, kus ööbida. Sest külmavõetud jalad on neil peamine probleem. Katuse all magamine hoiaks ära palju sandistumisi.
Üks suur soov on Milvil veel- unistust ruumidest, kohast, kus kodutud võiksid ka päevasel ajal käia, kus saaks neile süüa pakkuda ning kus oleks pesemisvõimalus. "Tühjalt seisvaid ja lagunevaid maju on ju nii palju!"
"Oleks ometi linnas üks saun, kus kodutud end pesemas võiks käia! Esimese Eesti Vabariigi ajal oli ju Täisaun," räägib naine edasi. "Nad on õnnetud, sest saavad alatasa sõimata ja riielda, kuna nad haisevad. Aga kes meist ei hakkaks haisema, kui nädalate kaupa pesta ei saa! Ja kui nad ka kokkuostu viidud pudelite eest saavad vajaliku sissepääsuraha kokku, ei lubata neid saunaukselt edasi - et haisevad ju! Kui ometi oleks üks koht, kus nad võiksid kedagi segamata end pesta ja kui seal oleks ka võimalus riided puhaste vastu vahetada! Öömajades- varjupaikades on kohti ning pesemisvõimalusi paarisajale, aga ülejäänud, hinnanguliselt ligi 2000 koduta inimest - kus nemad end ja oma riideid pesevad?!"

Paar saapaid, paar sokke
On asju, mille puudumine eriti valusalt tunda annab. Juba paar aastat on korraldatud heategevuskampaaniaid, millest saadud raha eest ostetakse kodutuile jalavarje. Kaks korda aastas- suvel ja talvel.
Öömajas kaasas käies ja teekeetmist-jagamist kõrvalt vaadates jäi silma mees, kes luges A. Dumas' raamatut.
"Kui nad end puhtaks pesevad ja puhtad riided selga saavad, on nad ju täpselt samasugused inimesed nagu meiegi, kel kodu olemas," ütleb Milvi selle õhtu lõpus. "Õnnetud inimesed, aga oleks ütlemata hea, kui suhtumine muutuks - kui neisse suhtutaks kui inimestesse. Nad ei ole agressiivsed, pigem alandlikud. Kes juba üle kolme aasta tänaval olnud, seda tavaellu tagasi tuua on väga raske. Kuid nende olukorda natukene leevendada saaks ometi."
Halastust ja hoolivust, muud naine ei palugi. Ta ei nõua, et riik neile kõigile eluaseme annaks või võtaks kõik need inimesed ülalpidamisele. Piisaks ühest tühjalt seisvast ruumistki.
Kasvõi selleks, et vabatahtlikud Milvi eestvedamisel saaks hakata jälle sooja suppi keetma ja pakkuma. Sooja suppi - mõtelge!

Loe edasi Kodutohtrist!