Elujõud
Kuldse lindiga sirgepiht
ÜLLAR ENDE

Joogavõimlemistreener, ansambli Kuldsed Lindid solist ja varstine koolitatud psühholoog SPELI KÕUHKNA on pidanud küll sirgeselgsuse, küll kõverselgsuse pärast endaga võitlema.
Nüüd on tasakaal käes, ent seda tuleb iga päev hoida.

Inimesel lihtsalt peab siht silme ees olema. Üks siht oli Põlva-neiul Speli Kõuhknal näitlejaks saada, nagu paljudel tüdrukutel ikka. "Kas see just oli teadlik eesmärk, aga näitlejaks saamisest ma tõesti unistasin. Teised ütlesid ikka: "Oi, sa oskad nii hästi imiteerida, sa laulad ja tantsid nii hästi - oled ikka päris näitleja!" Lõpuks hakkasin ka ise seda uskuma ja leidsin, et ju ma siis pean lavakunstikateedrisse minema. Läksingi. Sisseastumiseksamid tegin kergesti ära," meenutab Speli. "Aga ma olin liiga otsekohene, enesekontroll polnud piisav ja suhtlemisoskus oli nõrk - see mulle siis ametiõpinguil saatuslikuks saigi. Teatrikooli astudes tahtsin ka suhtlemisoskust õppida ja oma otsekohesust lihvida.
Esimese kursuse eksamid olid küll tehtud, kuid mul soovitati paberid välja võtta. Leian, et küllap käitus õppejõud õigesti, kuna seetõttu olen paljuski pidanud elus rohkem pingutama, arenema, leidma uusi sihte ja eesmärke ning õppima endaga toime tulema. Võib ju fantaseerida, et kõik oleks võinud teisiti minna: õppejõud võinuks kannatlikum olla ja mulle võimaluse anda. Usun, et ju see siis pidi nii minema…"

Kõver selg tegi põrguvalu
Ühe elusihi seadis seljahäda. See tuli ega küsinud noorusest.
"Olin kunagi kõva sporditüdruk. Tegin kergejõustikku, põhiline ala oli tõkkejooks, kus saavutasin isegi Eesti tasemel märkimisväärseid tulemusi. Tõkkejooks võib olla vigastusterohke ala. Kooli ajal jäin vigastustest puutumata, arvasin ma, kuid aastaid hiljem hakkas mu selg valutama - põhjuseks äravajunud selgroog. Aastate möödudes, kui ma sporti enam ei teinud, muutusid seljalihased nõrgaks ja trauma lõigi välja. Lihtne ja loogiline: tekkisid valud."
See juhtus siis, kui vanem tütar Liisi oli juba paras tüdrukutirts, Anna aga alles titt. "Armastasin teda kanda ühe külje peal, näiteks kui köögis putru keetsin - et laps oleks kogu aeg minu juures. Selg oli nõrk ja kohe hopsti tulid valud."
Noor naine läks neuroloogi juurde, sest seljavalu olid nii hull, et ei lasknud enam elada. Tohter uuris ja kostis, et selgroog on kõver, ära vajunud. On kaks võimalust: kas kirurgiskalpell või järjekindel võimlemine. Kes siis kohe noa alla tahab minna, ning Speli valis võimlemise.
"Arst kirjutas mind vesiravivõimlemise seljagruppi - vees oli kergem liigutada ja selg polnud nii valus. Peale minu olid kõik pensioniealised daamid. Nad vist vaatasid mind nagu simulanti: miks see noor naine siin üldse on?"
Vesivõimlemist jätkuks ehk kuuks-paariks ja tohter lubas trenni pikendada, kui tarvis. Ent arsti juurde Speli enam seljavaluga ei läinud - lihtsalt polnud enam vaja.
Ei, posija siin ei aidanud.

Wailana tegi imet
"See oli aastaid tagasi. Eesti Televisioon hakkas hilisel õhtutunnil, üheteistkümne-kaheteistkümne paiku näitama joogavõimlemist. Vaatasin ka poole silmaga. Proovisin mõnda harjutust järele teha, ei tundunudki raske, kuid siis mõtlesin: "Ah, enam ma neid harjutusi ei tee." Aga minu tädi, Ene Järvis, kes tegeles joogavõimlemisega, ütles: "Sul selg valutab. Proovi joogavõimlemist, tead, kui hea tunne on." Muretsesin endale videokassetid ja hakkasingi järjekindlalt trenni tegema."
Speli tahab siin sõnale "võimlemine" kaks kriipsu alla tõmmata, sest see pole sugugi kogu jooga - ainult üks osa sellest.
Kuu aega igal hommikul wailana-võimlemist ja seljavalu hakkas järele andma. Poole aasta pärast polnud valust enam jälgegi.
Nüüd on Sepli joogavõimlemistreener. "Joogavõimlemise õpetamise juurde tõi mind joogavõimlemistreener Regina Kari. Ta ütles: "Sa pead oma oskusi edasi andma, sa ei tohi neid ainult endale hoida" ja lubas mulle esimese töökoha leida. Kahe nädala pärast ta helistaski: "Töökoht on olemas, mine hakka pihta." Üks asi on võimelda enda jaoks, teine asi seda teistele edasi anda. Regina Kari tõi mulle raamatuid lisaks ning me käisime koos kõik harjutused läbi. Et need oleksid igal treeningul alati tasakaalus: tasakaaluharjutused, harjutused siseorganitele, erinevatele lihasegruppidele ja liigestele. Wailana joogavõimlemises ongi rõhk võimlemisel. Oluline on ka seejuures hingamine ja tunni lõpul lõdvestumine."
Speli ongi nüüd Viimsis aastakese treenerileiba maitsnud.

Peaaegu iga päev sobival ajal
Joogavõimlemine on Speli peaaegu igapäevane kaaslane. "Võimlen päeva jooksul sobival ajal, et ei peaks ennast sudima. Jälgin ikka oma sisetunnet ja seda, kui on mõnus vaba aja auk. Kui hommikul on kiire, leian õhtul, enne magamaminekut selle aja. Muidugi teeb võimlemine erksaks, aga ega siis kohe pärast seda ka magama lähe. Tegelikult tuleb siis hea uni. On ju võimalik ka kombineerida, milliseid harjutusi teha rohkem hommikul, milliseid õhtul.
Igal juhul teeb võimlemine rõõmsa meeleolu pikaks ajaks. Kui varem ei viitsinud ma mõnda tööd kodus ära teha, siis võimlemisest saadud lisaenergia annab nii palju jõudu, et nüüd teen selle töö lupsti ära."

Enne täida end, siis hakka jagama
Sammhaaval ja kikivarvul on läinud ka tee enda juurde. Speli on kokku seitse aastat psühholoogiat tudeerinud: algul Professionaalse Psühholoogia Erakoolis ja nüüd Tartu Ülikoolis - ainult lõputöö ja koondeksam kogu õpitu peale on jäänud veel teha.
Veel ei leia me kuskilt silti "Speli Kõuhkna nõuandla", kuid küll see kord tuleb. "Tahaks tõesti, et kunagi selline nõuandla mul oleks. Nii pikalt on seda psühholoogiteed käidud ja see tuleb lõpuni käia."
Praegu veel annab Speli hingenõu ainult tuttavate tuttavatele, neile, keda ta ei tunne - et saaks võimalikult objektiivne olla. Psühholoogiat tudeerides on Speli hakanud endast paremini aru saama. "Eks neid punkte ole palju. Võib-olla näiteks leppimine iseendaga sellisena, nagu ma olen. Et eristada neid asju endas, mida ma saan muuta, ja leppida nendega, mida ei saa.

Kaamos ei kohuta
"Muide, uuringud ei kinnita, et sügisest stressi tekib sagedamini kui kevadist," juhib psühholoog tähelepanu. "Suurem risk kogeda stressi on hoopis kevaditi, kui inimene on energiast tühi - talv on ta ära kurnanud. Aga sügisel on meil pagasina veel suvine päikselaeng sees. Mind kaamos ei kohuta."
Mis peab tegema see, keda kaamos kohutab?
"Tee seda, mida teha saad: käi trennis, suhtle heade ja toredate inimestega. Ja - lihtne öelda, raske teostada - tee tööd, mida armastad. Et hommikul tõustes tunned: saan jälle oma tööd teha! Seda on karm öelda, aga paljud inimesed teevad või peavad tegema paraku tööd, mis neile ei meeldi.
Mina teen joogavõimlemist rõõmuga, ansamblit olen teinud rõõmuga. Ja psühholoogia meeldib mulle ka väga. Nii lihtsalt on..."

Loe edasi Kodutohtrist!