Elujõud
Tugeva tervise koolmeister
ÜLLAR ENDE

"Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla," on luuletanud August Sang. "Muidugi, kui tervist on - siis võib igas eas hea olla," ütleb HARRI JÄNES, kellele see novembrikuu tähendab ka ümmargust sünnipäeva.

Igal kolmapäeval on Harri Jänesel Kodutohtri-päev. Siis astub ta toimetusse, lood ja lugejate küsimuste vastused kotis, ning iga kord kaasas isesugune ðokolaad.
Juubelijuttu puhuma aga läheme hoopis rämpstoitlasse, kus ninaesiseks on burger, krõbekartulid ja kokakoola.
"Ega siis kogu aeg saa spartalikult elada," leiab Harri Jänes. Lapselapse pealekäimisel on tema kui muidu mõistlik toituja varemgi burgereid maitsmas käinud.
Oleme siin kõige vanemad, nii-öelda sihtrühmavälised elemendid. Harri Jänes on tulnud napis teksapluusis justkui kolm korda noorem rämpstoitlane, mitte nagu tema sügiseselt sissepakitud eakaaslased. Ega midagi: küllap on veri veel kuum.
"Vaevalt küll," naerab Harri Jänes. "Ilmselt on see omaaegse saunaarmastuse mõju. Kunagi olin suur saunasõber. Ja karastamist on vaja, selles pole mingit kahtlust. Muidu ei harju erinevate temperatuuridega ära."
Küllap pole riietumine ka ainult sooja või külmaga seotud. "Suurema hulga inimeste sekka minnes pead ikka teadma, milline sa välja näed. Usun, et niisugune edevus on enamikul inimestel normaalne nähtus."

Päriskoduta nagu mustlane
Harri Jänese hommikud algavad üsna ühtemoodi.
"Kui üles tõusen, on esimene asi lasta kass rõdule värsket õhku hingama. Aga alati ei taha ta seal kaua olla: kui vihma sajab, pistab ainult nina ukse vahelt välja, aga ta peab sõõmu värsket õhku saama. Mina samuti."
Juba ammune mustamäelane Harri Jänes on pärit Loobu metsade keskelt, kust metsamehest isa kolis perega aasta pärast Iisakule.
"Minu isa oli seal metsaülem. Muidugi harjutas ta mind loodusega ja soe suhtumine sellesse jäi mulle külge. Isa oli tsaariajal olnud 27 aastat Saksamaal kõrgetes ametites, algul Wilhelm II adjutandi erametsaülem ja pärast riigi metsaülem. Olen ikka imestanud, et ta seal ei abiellunud, vaid tuli ikka Eestisse tagasi. Saksamaal oli täpsus ja kord, kus arvel ei olnud ainult iga hirv, vaid ka iga puu, põõsas ja käbi."
Seda täpsust ja korda on tunda ka Harri Jänese kirjatöödes.
"Hiljem oli isa metsaülem Rapla lähedal Kuusikul. Seetõttu ei olegi mul oma põliskodu, kuhu minna... Maatööd tundsin läbi ja lõhki, sest igal metsaülemal oli palgamaa ja hiljem oli meil väike talu. Sellepärast oskan hobust rakendada ja künda. Oskasin ka lehma lüpsta, aga praegu pole proovinud, võib-olla saaksin hakkama," naerab linnamees - Mustamäel lüpsavad linnalehmad ise.

Plekist kohvipudel päästis
Harri Jänesest ei saanud metsamees, vaid hoopis meditsiinijünger. "Mul oli väiksena oma puuratastega auto. Möödunud sajandi kolmekümnendatel oli auto väga oluline asi - tahtsin tingimata saada veoautojuhiks. Tohtrimängimist ma ei mäleta, aga nukkudega mängisin küll. Oli aeg, kus kasvasin oma pooltädidega, kes olid minuvanused. Kui on kaks tüdrukut ja üks poiss, siis hääleta, kuidas tahad - nemad jäävad ikka ülekaalu," muigab Harri Jänes habemesse. "Põhitõuke ülikoolis arstiteadust õppida andis see, et sõja ajal tegin läbi sõjaväevelskri kursused ja minust sai Saksa sõjaväe velsker - see oli lihtsalt juhus, mind valiti välja. Mulle see amet meeldis, kuigi sõjaaegne velskritöö on midagi muud kui rahu ajal."
Harri Jänese sõjamehetee lõppes 1944. aasta septembris. "Sain Daugavpilsi lähedal seljalihastesse haavata, miinikilde oli seal kohe peoga. Aga mul vedas: hommikul olin pannud taha vöörihma külge alumiiniumist kohvipudeli - see pidurdaski osa kilde ära. Muidu oleksid need puusaluu katki löönud ja oleksin praegu hoopis haledas olukorras. Ja võib-olla polekski eluga pääsenud… Siis viidi mind viidi rongi ja lennukiga Saksamaale, kus opereeriti."
Hospidalis läks teiste haavatud meestega loomulikult jutuks, mis edasi saab, sest punaväed liikusid Eesti poole. " Üks mees kutsus mind elama Elsass-Lotringi oma isa mõisa, teine aga Breslausse. Mõtlesin tükk aega selle Prantsusmaa piiri äärse lossi peale, aga mina tahtsin ikka koju, olgugi, et Võru oli juba langenud - Eesti on ikkagi mu isamaa."

Aastakümned laua taga
Muidugi soovis isa, et ka Harri hakkaks pidama metsaülema ametit, ent temast sai Tartu ülikoolis hoopis üldarst. "Mind määrati 1951. aastal ENSV Teaduste Akadeemia Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituuti. Töötasin seal kolmkümmend üheksa ja pool aastat," ütleb Harri Jänes. "Täitsime pooleldi riiklikke tellimusi: tihti mõtlesime ise välja plaani, mida uurida, ja see tuli ka täita, soovitatavalt ületada. Mis see ületamine täpselt oli, ei olnud teaduslikus uurimistöös võimalik kindlaks teha. Aga see oli sotsialismi põhimõte, üpris koomiline ja arulage asi. Kuid instituudis olid palgad veidi kõrgemad kui tervishoius ja oli teisigi eeliseid: puhkus oli pikem ning sai käia raamatukogudes ja lugeda."

Nagu tohter Kreutzwald
See-eest teab mitu põlvkonda Harri Jänest kui tervisekoolmeistrit, kes on Kreutzwaldi kombel kirjasõnas valgustanud tervise- ja tõveasju. Seda ka Kodutohtrit toimetades ja veel nüüdki kaastööd tehes. Olgu riigikord milline tahes, kipuvad lugejaküsimused ikka korduma, näiteks: "Miks minu ihu sügeleb?". Nii selle kui ka hoopis tõsisemate hädade puhul polegi alati täpset vastust varnast võtta.
"Kõike meditsiinis me veel ei tea, sest teadus pole nii kaugele jõudnud. Aga teada on ka juba küllaltki palju, näiteks see, mis puutub oma tervise kaitsmisse, mida küll kahjuks tihti eiratakse.
Ajaloost on teada üks juhtum, kus täpselt jälgiti, kuidas tervislik eluviis inimesele mõjub. Enne viimast suurt sõda püstitas Ameerika miljonär ja pärastine miljardär John David Rockefeller veel keskeas endale ülesande elada saja-aastaseks. Ta hakkaski elama täpselt selle järgi, mis tol ajal oli teada: toituma, nagu teadus õigeks pidas, kehakultuuri harrastama, kaheksa tundi ööpäevas magama... Rockefeller elaski 98aastaseks - aga tol ajal oli Euroopas keskmine eluiga ainult 56-57 aastat.

"Käi minu sõnade järgi…"
Harri Jänese elus on olnud ka aegu, kus teisi tervislikele eluviisidele kehutades pole ta ise nendest kinni pidanud. "Enne viimast suurt sõda, kui mina suitsetama hakkasin, ei kahtlustanud keegi, et suitsetamine teeb midagi paha. Sellele järeldusele jõuti alles hiljem, kui oli läbi uuritud miljoneid inimesi. Olin siis kaheteist-kolmeteistaastane, kui käisin Rapla raamatukogus ja nägin, kuidas raamatukogu juhataja Kildema puhub suitsurõngaid. Need tundusid poisikesele nii ilusad. Harjutasin rõngaste tegemist kodus peegli ees, kuigi ajas köhima. Siis õppisin suitsetama ja tegin seltskonnas rõngaid veel kaua-kaua."
Oma kolmkümmend aastat kirglikult suitsu teinud, otsustas Harri Jänes ühtäkki halva harjumusega lõpparve teha. Kohe ei õnnestunud, alles "1980. aastal, kui olümpiaregati ajal palju värskes õhus viibisin, jätsin nädala jooksul suitsetamise lõplikult maha. Eks ma ikka mõtlesin selle peale, mida teistele olin rääkinud ja kirjutanud: kui kirglik suitsetaja kümme-kaksteist aastat enam ei tõmba, muutub tema kopsuvähioht oluliselt väiksemaks. Alkoholiga on nii nagu tubakaga: kui sa temaga ei suhtle, siis pole viga midagi."
Sama lugu on magusaga. Harri Jänes teab seda omast käest, sest tema kuulub maiaste leeri. "Maiustamist on peaaegu niisama raske piirata kui suitsetamist: magus ilmselt soodustab ajus heatundehormooni serotoniini teket. Söömine üldse teeb seda. Aga midagi võib ju endale lubada ka - ei saa ju ainult spartalikult elada, sellel pole mõtetki. Kuid põhimõtteks peab olema ikka mõõdukus, nagu kõiges muuski."
On soovitatud, et kuuekümneaastane peab sööma nii palju kui kuueaastane. Aga palju peab sööma kaheksakümneaastane? Nagu kaheksa-aastane? Vaat seda ma ei tea," lausub 4. novembril 80aastaseks saanud Harri Jänes naerdes.

Loe edasi Kodutohtrist!