“Kõigi asjade võti peitub mõtlemises. Sa pead ära tundma enesele positiivse, sa pead suutma negatiivsest õppida,” teab laulja ja pedagoog Silvi Vrait oma kogemusest. Nii talle siis iga aasta lõppedes tundubki: taas oli üks tõeliselt hea aasta.
Elul on kombeks pakkuda meile valikuid, arutleb Silvi Vrait. Väheseid asju, mida väga valida siiski ei saa, on saatus. “Arvan, et mingisugune tee on meile kõigile ette antud. See on küll suhteliselt lai, meil on seal võimalik ekselda, taaruda ja kurve teha. Ka otse minna – kui tead, kuhu astuda.” Silvi lisab, et temale on ilmselt ette nähtud sammuda ikka ja jälle kahel teel korraga.
Ära anna alla
“Olen eluaeg olnud laulja ja tahan laulda niikaua, kuni mulle häält on antud,” sõnab Prantsuse Lütseumi inglise keele õpetaja Silvi Vrait.
Pisut enam kui kolm aastakümmet tagasi Tartu Ülikoolis inglise keelt õppinud Silvit võis õhtuti kuulata vanas heas ülikooli kohvikus: just sealt alustas ta tudengielu kõrvalt oma lauljateed.
Siis tuli näitlejatöö Tartu Vanemuise teatris ja ühtaegu legendaarne ansambel Fix.
Tallinnas sai temast kõikvõimalike tollaste esinemiste kõrvalt äkki hoopis pedagoog. Ta ise põhjendab seda lihtsalt: “Mu pojal oli vaja kooli minna ja mõtlesin, et ega minust muidu kooliskäijat saa.” Selgituseks lisab ta, et südaööl varieteetöölt naasva ema ja koolijütsist poja päevakava sobitamine pole justkui kõige parem variant.
Niisiis on tema puhul saanud vähemalt kahe asjaga tegelemine elu loomulikuks koostisosaks. “Kuna olen sellega nii harjunud, läheb minul tervis stressi mõttes viletsamaks just siis, kui äkki tajun: mul ei ole mitte midagi teha... Kui on käsil mõni muusikal või suvetuur, siis olen õnne tipul!” naerab Silvi heatujuliselt. Paraku läks läinud suvel veidi teisiti. “Mõni eksam oli vaja vastu võtta, paar esinemist – ja sellega kõik piirduski. Ja ma ei ole eladeski olnud niisuguses stressis, nagu möödunud suvel.”
Sest mis seal salata – ega positiivne mõtlemine iga kord nii kergelt kätte tulegi. Meie muutunud elukorralduses eriti – kus kunstiinimesel tuleb ennast pakkuda.
“Õnneks on igasugused asjad minu juurde jõudnud kuidagi ise – inimeste, juhuste, saatuse keerdkäikude kaudu,” toob ta näiteks oma plaatide salvestamise. “Ikka mõtlesin, et peaks tegema, aga sinnapaika see jälle jäi: ju siis ei olnud õige hetk. Eks igaüks meist ole ju mingil eluperioodil – keskea saabudes eriti – kogenud: kui kõik ei lähe päris nii, nagu tahaks, hakkad mõtlema igasuguseid veidraid mõtteid. Arvasin, et olen sellest üle, ja eks ma mingil määral olengi. Tunned ennast ikka erakordselt halvasti, kui jääb tegemata see, mida sa maailmas kõige rohkem armastad. Ma poleks uskunud, et niimoodi võib juhtuda.” See aeg oli lauljale ta oma sõnul ühtaegu märk, et ei tohi liiga vara alla anda.
Lõputu enesekulutamine on mõttetu
Silvi Vraidil on vedanud sõpradega. Just tänu neile on ta mõnestki keerulisevõitu asjast üle saanud. Sest ega see muredesse kapseldumine erilist tulu ju anna. “Mitte et peaks sõpradele lõputult kurtma. Aga kui sõbranna helistab ja ütleb: kuule, viska nüüd oma mured nurka ja lähme ning võtame midagi ette, siis tulebki minna. Sellele vaatamata, et hoopis parema meelega tahaksid lihtsalt külili visata,” kirjeldab Silvi küllap paljudele nii tuttavat tunnet.
“Vahel piisab mulle sellest, kui keegi ütleb mõne mõtlemapaneva lause. Sageli võib see mõjuda isegi kümneid kordi rohkem kui mõni väga tark raamat.” Silvi tuletab hea sõnaga meelde üht Vanemuise teatri massööri, kes ütles talle umbes sedasi: “Silvi, kui sa ei vihasta mõttetult ja kui sa ei lase kibestumisel enda üle võimust võtta – ükskõik, mis sinu elus ka juhtuks –, siis läheb kõik hästi.”
“Kui mul on tõesti raske, tuleb see lause mulle kohe meelde. Ja ma ütlen endale: “Silvi, sa ei tohi kibestuda, see kõik on ainult enese kulutamine.
Loe edasi Kodutohtrist!