Arst
Elupäästja allpool veeliini
Juune Holvandus

Stockholmi ja Tallinna vahet sõitva Regina Baltica pardal on alati ilmtingimata ka laevaarst, tema kajut asub just veidi allpool veeliini. Tusasel merisel suvehommikul, kui enamus reisijaist alles oma kohvieelset und magab, kõneleb oma tööst laeva "medikapten" dr Peeter Loit.
“Mu noorim patsient sellel laeval on olnud kuuepäevane imik ja vanim üheksakümne kuue aastane. Tõved ja inimesed on väga erinevad ja võin vabalt öelda, et nad on seinast seina läbilõige ühiskonnast”.
Läbilõige vähemalt viie, kui mitte kuue-seitsme Läänemeremaa ühiskonnast, jätmata kõrvale asjaolu, et dr Loit on nii mõnelgi korral kohtunud ka troopikapalavikuga. "Troopilised tõved ilmnevad teisiti kui haigused, mida me oma laiuskraadil oleme harjunud diagnoosima.”
Kuuepäevasel imikul oli külmetusest kõrge palavik ja kuigi põhjamaised vanemad ei kaldu dr Loiti hinnangul oma laste pärast ülearu närveerima ja võtavad neid tihti reisile kaasa, oli asi seekord tõsine ja vanemad mures - palavik oli vaja kuidagi alla saada. "Et nii väikesele reisijale ei saa veel medikamente manustada, tegime talle jahutavaid kompresse ja need aitasid." Kaardil lühikesena tunduv reis kestab siiski kokku kakskümmend pikka tundi ja igal hetkel ei ole kaldateenistuste või helikopteri kutsumine kõige kiiremaks lahenduseks.
Laevale vajatakse kirurgikogemustega meest - just kirurgina lõpetas ta Tartu Ülikooli. Väitekirja kaitses omal ajal kopsuvähi diagnostika alal. On olemas ka piisavalt pikk administratiivse töö kogemus. Miks siis mitte proovida midagi täiesti uut? Sel hetkel määras ilmselt valikut ka see, et laeval, konkreetses olukorras konkreetset tööd tehes pole vaja mõelda, millist poliitikat ajab keegi kusagil kabinetis. On meri, laev, 1500 reisijat ja just see käesolev olukord, ükskõik, kui raske. Radikaalsus kuulub siingi tööstiili juurde.
Kui laev on jõudnud sadamast välja ja väinadest läbi, siis on arst sageli see, kes peab lahendama veriseks kiskuvaid armastuskolmnurki, rahustama maha neid, kes kaebavad suletud ruumi tekitatud hirmu üle, õmblema kinni haavu, mis saadud kukkumisel, ja nii edasi ja nii edasi.
Laevaarstile ei ole ette nähtud abilist, õde ega sanitari. Tavaliselt aitavad teda laeva turvamehed, sest väga tihti on vaja füüsilist jõudu rakendada. "Mõnikord juhtub, et reisijate või ka laeva meeskonna töötajate hulgas on keegi, kel meditsiiniline haridus ja inimesed aitavad meelsasti, ent sellega ei saa arvestada."
Laevaarsti tööd teeb Peeter Loit 1993. aastast alates, "Estonia" hukuööl ei olnud tema vahetus. "Estonia" kurb mälestus lasub reisijate mälus sügavamalt kui laevapersonalil, ikka tabab mõnda keset teekonda hirm: mis saab, kui järsku ka meie läheme nüüd põhja! Mõni istubki, päästevest seljas ja miks mitte, kui inimene end nõnda kindlamalt tunneb, arvab dr Loit. Halvem on, kui hirmutundja hakkab omavoliliselt avama kappe ja uksi, kus ta arvab olevat talle hetkel vajalikuna näivat päästevarustust.
"Naps on ikka see, mis mehed-naised liiga uljaks muudab," ütleb dr. Loit. “Purjuspäi hakatakse oma võimeid demonstreerima, uusi olukordi katsetama, arveid klaarima."
Nii juhtus kord ühe seltskonnaga, et joodi kõvasti viina ja mindi sauna, kus siis ka kõvasti leili visati. Mõnel mehel pidi peaaegu süda üles ütlema. Tohter, ole hää ja avita! Saadi siis mehele eluvaim sisse tagasi, aga juba kallid kamraadid pudeliga hakkamas: joo nüüd, vennas, rõõmust, et asi hästi lõppes! Vaat siis ei tea enam, keda kelle eest hoida.
Teine seltskond istus baaris, kus otsustati lauale tantsima ronida. Laine aga kõigutas laeva ja tantsija kukkus põrandale - toolijalg läbi põse, teistel lõikasid purunenud klaaside-pudelite killud läbi jäsemete sooni ja lihaseid.
Suur hulk verist ja paanitsevat rahvast valgus arstikabinetti, mis ju polegi teab kui suur ruum.
Eks seesama kõigutamine lajatanud kellelegi samal ajal raske ukse vastu kandu, nii et oli vaja õmmelda, ja keegi kukkunud ning murdnud jalaluu ära. Kõik rüselevad, karjuvad ja närvitsevad korraga arsti ümber. Ole mees ja valda olukorda.
"Oluliselt eristab Läänemere põhja- ja Soome lahe lõunakallaste reisijaid see, et kui midagi juhtub, siis põhjapoolsemad on väga täpsed oma tõbesid teadma, ka ei salga nad kunagi, kui palju on alkoholi pruugitud. Pigem liialdavad, kui vähendavad. Meie inimesed vist ikka ei tea veel hästi, et ravimitel, eriti kangematel ravimitel on alkoholiga halb koosmõju. Arst pole politseinik, et teeks trahvi joomise eest, vaid tal on vaja teada, millist ravimit ja kuidas kasutada, kui on selline kombinatsioon nagu krooniline tõbi, suur hulk viina ja vaja midagi süstida või sisse võtta."

Edasi loe Kodutohtrist!